Uma Laul “Lats om hoitu”

qrfVõro kiil on minu kõrvus olnud sünnist saadik. Küll pole selle kõnõlõmist keegi minult nõudnud, aga kuulates on siiski külge jäänud. Grammatikat ja kuis kirotada kontrollin ikka sõnaraamatust tihti iseend. Olles selle teise keele sees kasvanud, tuli ka lihtsalt ja ilma sunnita minu esimesed võrokiilse salmikõsõ latsile. Sellest saab huvi korral lugeda siit.

Ja sealt edasi on minu kokkupuude olnud järgmine:

🎀 2014; Põlva; Võrukeelne salmivõistlus; osalesin; sain tunnustuse.
🎀 2017; Kabala; ansambel Pillikud liige Ann Mäekivi võttis minuga ühendust, et leidsid minu võrukeelsed salmid ja tegid neist ühe lauluks. Kas nad tohivad seda esitada nii Eestis kui välistuuridel. – Muidugi tohib!
🎀 2018; Koeru; K. Lepiku luulevõistlus; kirjutasin just selleks ürituseks oma järgmise võrukeelse luuletuse “Üts tamm” ; sain tunnustuse – I koht täiskasvanute seas.
🎀 2019, maikuu; Põlva; loen ema-isa pool “Koidust” reklaami osaleda Uma Pido uute laulude konkursil; hakkasin võrukeelseid sõnu ritta seadma, tegin salmidele lihtsad viisid ka; saatsin konkursile 3 enda laulu.
🎀 2019, september; õnnitleme, teie laul “Lats om hoitu” pääses lõppvõistlusele!

🎀 2019, 7. november kell 18; Mooste Folgikoda; Uma Pido laulude võistluskontsert.

Käidud! Tehtud!

Üldmulje oli väga vahva! 25 numbrit, igaüks isemoodi. Kuhjaga lõbusat lõõtsa ja kena kogus kitarri ja klaverit, näpuotsatäis naljalugusid, raasuke räppi. Ühisel laval astusid üles tuntud tegijad nagu Mari Kalkun ja Aapo Ilves ning täiesti uued tulijad sel alal nagu mina või tore koolipoiss, kes ise oma loole viisi tegi.

Mina olin alguses valmis ise oma laule esitama, aga sel juhul a capella. Pika järelemõtlemise tulemusena otsustasin ikka muusikaharidusega armsate sugulaste kasuks, kes siis minu loo ette kandsid.

Kontsert läbi. Žürii läheb otsust tegema. Teeb juba üle 30 minuti ja siis lõpuks tulid ka rahvale seda teatama.

Ja siis saabuski minu õhtu hetk – sain õlg õla kõrval seista Mari Kalkuniga. Ühes hingamises, ühes energias Mari ja Maris Võitjatele õnnelikult kaasa elamas, iseenda tehtu üle rõõmu tundmas.

Milline on minu kogemus?

  • Auhinnalised kohad lähevadki teada-tuntud inimestele, kes on kogu kontserdi tugisammas. Kuidas muidu jääks nemad auhindade jagamise ajal pingile istuma ja väljahõigatud on hoopis mõni Maali maalt või Kusti külast, keda mitte keegi enne ei teadnudki.
  • Et olla pildis võistluse lõpuni, tuleb välja tulla mingi erilisusega – lavale terve koor või siis hoopis üks väike lapsuke, muusikastiil olgu pigem kärts-mürts kui vaikne ja rahulik lembelaul.
  • Ole julge ennast näitama! Teed enda rõõmuks, aga lase ka teistel sest osa saada – ehk siis sahtlisse kirjutada võib, aga kui võimalus pakutakse, siis jaga oma loomingut ka võhivõõrastega. Kuulajate seas võib olla mõni, kellele sinu pakutu väga meeldib!
  • Hinda enda tehtut! Premeeri ennast ise! Kui endal  kõige selle juures silmad säravad, siis oled õigel teel! Kõigepealt tunnusta end ise ja küll siis tuleb hea sõna ja märkamine ka väljastpoolt!
  • Iga kogemus elus on millekski hea! Ja kui esimesel viiel korral ei õnnestu esikolmikusse jõuda, siis ära mingil juhul loobu, vaid tee edasi. Tee natuke rohkem, tee natuke teistmoodi, uuri, mis inimesi liigutab ja liigud ise – läbi raskuste tähtede poole! Kuulsaks võib sündida, aga hinnatuks pead ise elama!

Lenda, kirjake, kaugele…

…vii tervitusi sõbrale!

Just nii kirjutasime “omal ajal” valge ümbriku tagumisele küljele, kui olime sinna pannud hoolikalt kirjutatud ja kokkuvolditud joonelisel kirjapaberil kirja. Ümbriku kinni kleepimiseks tõmbasime liimipinnast kibekiirelt keelega üle ning esiküljele kirjutasime kõige ilusamate tähtedega saaja aadressi. Omaette rõõm ja oskus oli “maalida” kandilisi postiindeksi numbreid selleks ettenähtud punktiiridele. Et ikka õige saaks, selleks oli ümbriku tagaküljel olemas ka spikker, mille meie tavaliselt omaloominguga ära kaunistasime. Kes mäletab, kes teinud – käsi püsti? Kes mäletab oma rajooni indeksit?

Enne veel, kui pikemad ja põhjalikumad koolielu-ülevaated said kirjaridadesse pandud, olid minu esimesteks “kirjasõpradeks” vanaema ja vanaisa. Hoolega ema etteütlemisel kirjutasin oma esimesed kirjad just neile, kelle juurest ehk päev või paar varem lahkunud olin. Kui hästi otsin, võin isegi mõne originaali ehk üles leida, aga ega suurt vajadust polegi, sest see, mida kirjutasin on tänaseni meeles.

TERE VANAEMA!

KIRJUTAN SULLE KIRJA. KUIDAS SINA ELAD? MINA ELAN HÄSTI? MIDA SINA TEED? MINA MÄNGIN NUKUGA. KIRJUTA MULLE VASTU KA. OOTAN SINU KIRJA!

MARIS

Kirjutatule lisaks joonistasin ka pildi või panin kirja vahele mõne vesipildi, mille kleepimine oli “omaette ooper” või väljalõike kusagilt ajakirjast. Tegelikult ei mäleta ma, et oleksin oma lemmikust “Tähekesest” kunagi midagi välja lõiganud, sest need said lihtsalt nii “ära loetud”, kuna lasteraamatuid just eriti palju ei olnud.

Kirja kirjutamine oli suur ja tähtis sündmus. Veel tähtsam oli selle ärasaatmine. Sest selleks oli vaja, et keegi, kes ulatus, lasi kirja postkasti, mida kirjakandjad tühjendasid.

Ja siis algas kõige põnevam aeg. KIRJA OOTAMINE Meie kortermaja postiljon oli väga vahva ja sõbralik onu, kes liikus aastaringselt mööda maad oma jalgrattaga. Mulle väga meeldis see, et tal oli oma kindel märgisüsteem tähistamaks ajalehe esiküljele, kas ajalehe vahel on sel päeval ka kiri. Nii mitu kirja oli, nii mitu hüüumärki oli ka kõige pealsema ajalehe esiküljel. Harilikult oli selleks “Noorte Hääl”, mille vahel oli siis “Rahva Hääl”, “Edasi” ja kohalik rajoonileht “Koit”.

Ajalehtedest veel nii palju, et eriti oodatud oli laupäevane post, mille vahel oli ka järgmise nädala “Telekava”. Kes aga esimesena selle kätte sai, võis pastakaga allajoonida järgmisel nädalal näidatavad oma lemmiksaated/filmid/multifilmid. Mina ootasin pühapäevi, sest siis näidati kell 11 lastefilme nagu “Elektrooniku seiklused” või “Külaline tulevikust” või “Mary Poppins” jne.

Põhikoolis sai minu “kirjasõpruse” tuhin erilise hoo sisse, sest noortelehest “Säde” oli võimalik leida kirjasõprade aadresse nii NSVL riikide seast kui ka kaugemalt. Mina olin kirjavahetuses ehk 5-6 eestlasest tüdrukuga, üks oli Läti tüdruk Gunta, üks oli Saksamaalt Susanne ja kõige kauem kirjutasin soomlanna Maijaga, õppides ise juba Tartu Õpetajate Seminaris. Loomulikult oli minu vene ja inglise keel just sellisel tasemel kuhu maale me koolis õppimisega olime jõudnud, aga igati tore oli tõlkida sõnaraamatu abiga nende saadetud kirju ning siis ise püüda väga hästi vastata oma oskuste kohaselt.

Kirjade kirjutamise teema tuli päevakorda tänu meie pere pesamunale, kes minuga koos iga päev postkasti juures kaasas käib. Täna ei ole mul sealt enam kirja oodata, küll aga tulevad sinna mõned muud ametlikud kirjutised. Ja nii ühel päeval postkastist kirja välja võttes see väike kahe ja poolene teataski: “Minule ei olegi kirja!”. Kui ei ole, siis tuleb anda endast parim, et oleks ja tuleks. Nii ma selgitasingi, et kõigepealt peame meie ise kirjutama kellelegi ja siis on, mida oodata. Õnneks elab meie “suur õde” teises linnas ja temale me esimesena “kirjutasimegi”. Tegelikult Pisipiiga joonistas ja mina kirjutasin juurde, kes või mis on pildil, sest esimesed kunstiteosed on veel äratuntavad vaid autorile endale. Ning siis käisime koos postkasti juures kirja ära viimas.

Ja täna oli tal jälle tore õnnepäev, sest postkastis oli kiri just temale!

Mis te arvate, miks ma tänaseni armastan ise käia postkasti juures? Esimesena käia? Sest ootus ja põnevus ja rõõm on siiani alles. See tunne, et keegi mõtleb mu peale ja kirjutab mulle mõne rea. Või on vaja kedagi, kes loeks lihtsalt sõnu, mida välja öelda ei jaksa, aga kirjutades muutuvad ehk armsamaks, leebemaks, õnnelikemaks…

Kui keegi teist ihkab tagasi seda aega, mil paberil kiri päris postkastis sind ootas, siis me võime koos seda tunnet elavdada. Mina kirjutan nagunii palju käsitsi ja paberile, miks mitte siis sellega kellelegi rõõmu teha?

 

 

 

 

Lihtne lillemäng

Maris1Sel ajal kui poeriiulitel mängukarud üksteisest üle trügivad ning plastamassi kõlinal erinevad sõidukid oma mootoreid põristavad,et kindlasti järgmise lapsevanema ostukorvi jõuda, võiksin ju minagi mõne pehme kaisuka armastavate käte vahele päästa. Aga minust nad sinna lebama ja uut ohvrit ootama jäävad. Kindlasti mõni tüdruk vajab üht masstoodangus valmistet suurte silmadega kassimoega tiigrit meenutavat mängulooma või poiss oma superkangelaste armeesse veel ühte tulnukanäolist nelja käega tegelast, kellele mängudes kõikvõimalikke üliomadusi saab külge mõelda. Fantaasia, kujutlusvõime ja loomingulisuse arendamiseks sobilik/vajalik?

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ning ma ei halvustagi teiste valikuid. Lihtsalt ma ise olen tänaseks nelja lapse emana teinud teadliku otsuse, et minu rahakotist mänguasjatööstusele suurt kasumit ei tule. Seepärast ootan väga suvist laadamelu, kus kodumaised tublid töömehed või -naised on oma kätega võib-olla oma metsa puidust valmistanud kordumatud autod, kiikhobud, kopsimis- ja kokkupanemismängud või õmmelnud vanast kardinariidest ainukordsed pehme keha ja hingesoojusest särava naeratusega nukud ning kaisuloomad. Jah, me ainuke poeg on siiski üles kasvanud dinosauruste ja LEGO-mehikeste maailmas, aga see oli ka tema ainus huvi ja meie võimalus seda väikest autismipoissi rõõmustada.

Meie pere pesamunal on tõesti mänguasjade valik pigem niru kui üleliia palju, millega kord kuus mängitakse. Koduse emana on mul hea võimalus oma vajalikud toimetused jagada päevas nii ära, et suure osa saan veeta ka temaga õues liikudes ning toapõrandal teepidusid pidades tutvustada värvusi, harjutada loendamist, kuulata isetehtud tatrapilli häält, joonistada menüüks sobilikke puu- ja juurvilju, lauakatmisoskusi ja viisakusreegleid õpetada.

Ühel päeval mänguasjadele otsa vaadates tekkiski mõte teha ise esimene lauamäng. Vaja läks selleks tugevat pappi, erivärvilist käsitöövilti, takjapaela, liimi, kääre ja ühte õhtupoolikut lõikamiseks-kleepimiseks ning ööd liimi kuivamiseks.

Mängu mõte on täringul veeretatud värvusega sarnase ringi leidmine ja asetamine oma lilleõiele. Esialgu on õied erivärvilised, nii nagu tuleb, kuid vanuse ja püsivuse kasvades võib teha reegli, et lilleõied peavad olema vaid üht kindlat värvi. Täringul on ka valge lammas, kes mängu põnevamaks muutmiseks sinu lilleõielt ühe kroonlehe ära napsab ( vanuse ja kaotamisoskuse kasvades võib lammas terve lille kroonlehtedest tühjaks rebida).

Maris2

Mängurõõmu on juba kaheks päevaks jagunud. Kuna kroonlehed püsivad tänu takjapaelale kinni, on see mäng ka näiteks pikematel autosõitudel täiesti võimalik. Sel juhul tuleb lihtsalt normaalsuuruses täringule värvid kleepida ja seda nt pappkarbi kaanel veeretada. Samuti saab alati mängualuseid juurde teha, kui mängusoovijaid on korraga rohkem.

Lillelõhnalist kevadet kõigile!

Maris3

 

 

Nässu ja lumekruubid – väärt lasteraamat

Olen naine õnnelikes neljakümnendates ning minu emaks-olemise pärlikees säravad 4 eriti helget ja hiilgavat pärlit. Kõik lapsed täiesti iseenda moodi armsad ja armastatud. Ühine on see, et lastetoast kaasa antud rõõm raamatutest võib saada ühel päeval parimaks kaaslaseks.

Vanima tütre kasvuajal ilmusid laste raamaturiiulitesse Pätu ja Sipsiku kõrvale seiklema  piilupart Donaldi ja Miki-Hiire koomiksid. Keskmine tütar elas kõpskingade ja krooniga üle Barbie-printsessi ajastu. Poeg leidis endale fantaasiamängude toetajaks dinosauruste raamatud – nii ette- ja iselugemise kui ka aktiivsete tegelusvihikute näol.

Praegu on minuga koos riiuli ees seismas-valimas 2-aastase pesamuna silmad ja sõrmed. Ikka kehtib sama kindel reegel – mida värviküllam pildimaterjal, seda suurem on tõenäosus, et just seda raamatut tahetakse kordi ja kordi “lugeda”.

Kõrvale on jäänud juba papiraamatud, mil terve lehe täidabki üks pilt ja pildil kujutatu kohta sõna selle all. Meelsasti võtab piiga kätte neid raamatuid, kus ise saab aktiivselt vaadata ehk tema jaoks siis seegi mäng – ketast keerata, klappide alla piiluda, sõrmega erinevaid tasapindu katsuda.

Meie viimane lemmik on aga just see raamat – Marge Pärnitsa kirjutatud lugu Tartu Mänguasjamuuseumi kahest mõmmikust. Raamatut läbib karude kahekõne, sekka paras ports pisikesi salmikesi ning kirsiks tordil on illustratsioonid. Õigemini siis muuseumi eksponaatidest fotod, mis nii magusasti minu omad lapsepõlve mälupildid sügelema panevad.

Äratundmisrõõm hakkas kusagil kõhuurkas surisema, kui neid fotodel kujutatavaid lelusid vaatasin. Ja see rõõm paisus iga loetud looga aina suuremaks, nii et minu pisike kuulaja-kaaslane vist minugi hasardist haaratud sai ning nüüd iga päev ikka paar korda just seda raamatut vaadata tahab. Ja mitte ainult vaadata. “Loe siit!” näitab väike näpuke, kus uuel leheküljel salmikesed reas. Need lihtsad riimid on nii kerged kuulata, et isegi see väike 2-aastane on selleks valmis.

Kui muidu ei ole ses pisiinimeses veel pikalt püsivust ühe asjaga süvenenult tegeleda, siis selle raamatu piltide vahele on ta end küll nii kauaks ära unustanud, et isegi magamamineku kellaaja nihutasime tol õhtul just nii kaugele, kui raamatu viimane kaas sulgus ja need imelised pildid meiega koos unemaale kepsutasid.

Ardo Juhkovi laulust helisevad minu kõrvus tihti read – kui nüüd veel saaks kord olla lapsepõlve mängudemaal… Kui sinagi igatsed reisida tagasi lapsepõlve, siis see raamat on väga heaks kaaslaseks. Sest kui pildid kutsuvad meie mälust esile eredaid emotsioone, taaslavastavad kirkaid läbimängitud hetki, lennutavad meid oma kergusega taevasse nagu värvilisi mälestus-õhupalle, siis see on üks väärt raamat!

Postitus ilmus Emmede Klubis.

DSC03986

Kui raamat saab niiiii suuure kalli, siis on ta hea raamat

Hea ja ilus lugemine

Heal sõnal on väge! Seepärast soovin siia jätta natuke sellest kaasahaaravast emotsioonist, mida ma Sinu* raamatut lugedes sügavalt kogesin.

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

DSC08978

Esmalt panen kohe kirja, et pealkiri “Kuni armastus peale tuleb” viis juba kujutlused kõik uitama kuhugi mesimagusatele küsimustele. Miks selline pealkiri? Kas kaante vahel on vaid armulõõmast lõkkele löönud kiretuled? Kellele see armastus siis ikka niisama peale tuleb, otsi teist mööda laia ilma taga… Ei olnud sissejuhatavat “saateks eessõna”, milles see lahti oleks kirjutatud ega lugenud ma seda välja ka tagakaanel olevast kokkuvõtvast katkendist. Nii suur rõõm oli see avastada ühest sissekandest….

Ei öelda ju asjata, et ava raamat ja siis otsusta. Mulle aga sai vaid kergelt sõrmedega üle kaane silitades selgeks, et selle sees on peidus midagi müstiliselt kaasakutsuvat. Ja ma ei eksinud ega pidanud pettuma. Juba viies sissekanne selles n-ö “kõigi silmade jaoks päevikus” oli täiesti ja sajaprotsendiliselt minule.

Kuidas kivid võivad mõjuda erinevatele inimestele nii sarnaselt, kuidas meelitavad end korjama ja koguma ja annavad ühistegevuseks mõtteid. Nii minagi elan oma kiviusku elamist ja kõige suurema õnnepäeva nime kannavad just need, mil saan istuda kivisel rannal. Vabana maailmavalust ja hingekriipsudest, mis end argimelus ikka alatasa meelde tuletavad. Nii palju head on neis kivilugudes, mida ühest käest teise kukutades ja päikesepaistes nende sära imetledes kuulan ja taskupõhjas koju kaasagi võtan. Saatjaks raskustest tähtede poole..

Peale kiviülistuslaulu lubasin end raamatu seltsi juba õnneõhinal ning sinna end unustasingi kuni tagumine kaas mu käe all taas tänulikult silitet sai. Nii hea oli. Hea oli end kirjutatud ridade vahelt mitmeidki kordi ära tunda. Näiteks ajaviiteks või lihtsast heast harjumusest lauluviisi ümisemine on minugi igapäeva osa. Öeldakse, et see olla õnneliku inimese tunnus. Olgu siis! Või kastanimunade kasulik kasutus, mille ülimalt suurest tujuküllasest tundest  on minugi veebipäevikus pikem ülestähendus kirjas. Leida märkamatutest pisiasjadest see möödakarvapai ja panna ehedalt kirja, on Sinu raamatu see “kõige-kõige”.

DSC08971.JPG

Ma ei liialda, kui väidan, et nautisin iga lugu terve ihu ja hingega, sest tihti tõmbusid suunurgad õnneüllatusest muigele või kord pidin põselt midagi niisket pühkima. Nii suure hooga jooksid sõnad lehtedelt mu silmisse ja sealt südametuksetesse. Ei ole ma liigvesistav ega tähtsalt tuim ümbritseva mängu suhtes, kuid kuna Sinu kirjutatu oli läbi “emaprillide” nähtult kirjas, siis seda enam võtsid “ainult-ema-teab-võlusõnad” end minust kinni ja kandsid läbi tunnete kadalipu. Päris mitu korda küsisin endalt loo lõpus, mismoodi oleksin mina samas olukorras toiminud?

Suur tänu äratundmist, ühtemõtlemist ja ilulugemist pakkuva raamatu eest!

* Samad sõnad saatsin ka autorile tänuga, seepärast on tekst sina-vormis.

 

Luulest, luulevõistlusest, unistustest

Vahel on nii, et mõni teema elus saab saatjaks päevil ja öil. Mõnikord on see tunne, mõnikord suur soov. Mõnikord on see miski, mida teed ja teed ning selle tegemises on nii hea olla, et sellest saabki sinu elu saatemuusika.

Mina õppisin enda oma kuulama umbes kümme aastat tagasi. Sinnani käis see harva end minu juurde passitamas, kas sobib kaaslaseks. Sealt alates aga astus otsejoones elutuppa, istus mu unetute ööde õlgadel ja jäigi. Tuli ikka tihedalt meeltesse ja mõtetesse, millest said südamesõnumid riimideks ja salmideks. Mõni laulukski.

43426665_2490399054318771_4721196685064142848_n

Ja täna on ta juba lahutamatu kui vihaleht mu kuummärjal kehal, alati olemas, alati aitamas. Südamesosinaid sätib salmidesse, hingehõisked paneb helisema, lihtsad laused põimib lauluks..minu sees ja ka teistele kuulamiseks, kui kõrvu on.

Kes on see salapärane seltsiline?

Tänan sind, luulekeel!

43408537_1874807569306910_5513176241991057408_n

8 minutit oma luuletules põlemiseks

Igale inimesele on antud vägi luua midagi. Meis kõigis on see olemas ja lööb hõõguma, kui õigel ajal õige inimene sinu sütele oma hingejõuga peale puhub, annab hoogu sinu võlujõule lennata. Kui su ümber on inimesed, kes on igati toetavad ja julgustavad, et sa sa hoiaksid ise endas seda loometuld, mis sütitab sädemeid kuulajais. Et sus põlev tulekuma saaks nähtavaks ka väljaspool sind ennast. Et see kõlaks vastu kuulajate särasilmades, saaks jõudu nende naeratustest, aga samas oleks hoolikalt hoitud! Just selliseid inimesi on olnud minu elus viimastel aastatel, kes leegile õrnalt peale puhudes uue jõu annavad.

Tänu neile hoian ma enda teekonnal jätkuvat sihti nende imeliste inimeste poole, keda olen juba kaua enda eeskujuks pidanud. Kelle suurus minu silmis on nende andekuse julge kasutamine, mis loob imetlusväärset tulemust.

Kui ma oleksin…

Kui ma oleksin loov köögis nagu Jamie Oliver. Kui ma oleksin imelise häälega laulja nagu Enya. Kui ma oleksin vaatamakutsuvate fotode autor Remo Savisaar. Kui ma oleksin suurepärane jutuvestja ja oma lugudega sügavalt puudutav armas Piret Päär.

Minu õnn  on näha maailma ja kogeda elu, ümbritseda see oma hingehea ja südamerõõmuga ning panna kogu see ilu sõnadesse. Sõnad sättida riimideks. Riimid reastada salmideks. Salmidest sünnivad luuletused, milles on suur kogus mind ennast. See on minu suurus. Minu enda silmis. Ja see on see, mis loeb.

Kauni vahtravärvilise oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai minus põlev luuletuli tunda õrna pealepuhumist ja kindlameelset hoidmist. Sain korraga kobeda koguse väga head riimi ja rütmi ning pisarateni liigutavat esitlust Kalju Lepiku luulevõistlusel Aruküla mõisas. Nägin, kuulsin ja tundsin, kui palju on noorte inimeste sees peidus ehedat siirust, puhast ausust, valusat julgust. Nägin sõna jõudu, kui sellele antakse südamesügavusest tõusmiseks hoogu. Nii väga soovin, et sel hetkel nende ilusate inimeste etteloetud Kurbus kuivas kokku, Nõrkus närtsis ja pudenes laiali, Pettumus kukkus kildudeks, Valu veeres vahtralehetede vahele ja Rõõm põimis end nende ümber nagu soe sall.

43408777_328127664619835_9058986720560676864_n

Suur tänu märkamast ja tunnustamast!

Selle kõige krooniks täitus minu järgmine unistus. Olin ühes loomeruumis inimesega, kelle suurus on tema eesti keelt kaunistavates sõnades, tema keelt rikastavates riimides, tema lahkete silmade soojuses. Vaadake ise!

Tänan sind, armas Leelo Tungal!

Tahtsin juba lapsena Sinu luuletusi “Tähekesest” lugedes, olla Sinu moodi. Osata samamoodi sõnu riimi seada. Täna liigun selle poole! Tänan, et oled eeskujuks! ❤

43551094_1541661225980288_8935757838186184704_n

Foto: Eva Linno

 

Eile nägin ma naist

Teisipäev, tööinimeste päev hakkab lõpule jõudma ja minul on algamas üritus hingele. Täiesti tavaline teisipäev, mille muutis eriliseks kohtumine täiesti tavalise, aga samas ka erilise inimesega. Naisega lavalaudadelt, naisega filmikaadritest, naisega teatrisaalidest, naisega elust. Oma sõnutsi täiesti tavalise naisega, kellele elu pole midagi kandikul ette kandnud,  kõik saavutatu on ikka enda töö, pingutuste ja valikute tulemus.

Tere, armas Inga Lunge!

Nägin teda päris lähedalt, kuna olles viimane saalisiseneja sain ka viimase vaba tooli, mis oli just külalise kõrval. (Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud salamisi õnnelik selle üle!) Ja nii armas oli kuulda, kuidas ta julgustuseks sinna istuda ütles, et ongi käehoidjat vaja. Istusin sinna rõõmu ja elevusega, sest teadsin temast vähe ja kuulda tahtsin palju. Mida ma nägin? Mida ma kuulsin?

Nägin kena naist,

kel seljas kaunis kirjumustriline kleit ning jalas igas olukorras päästvad kõrge kontsaga kingad. Juuksed õrnalt seotud ning enamus vabalt seljale langevad, mis rõhutasid veelgi tema naiselikkust ja nooruslikkust. Ilus inimene on alati õnnelik inimene. Ei olnudki vaja glamuurset õhtumeiki, sest tema hoolitsetud välimus andis mõista tema tähelepanelikkusest enda ja kõrvalolijate suhtes. Nägin sooja ja särasilmset naist.

Nägin arukat naist,

kes oma näitlejameisterlikkusega pajatas kuulajatele lugu oma suvekodu ostmisest. Põimis sinna osavasti sisse esiemade tarkuse ja ettenägelikkuse, kuidas elu pakutavates raskustes pinnal püsida. Kuidas hing kisendas selle “oma koha” järele ja nüüd on see olemas, Inga enda nimel, aga siiski kogu pere “oma koht”. Koht, kust kiiretel töösõitudel siiski alati läbi hüpata, korraks peatuda, istuda kivil ja minnes tunda nähtamatu seljakotina kaasas värskust, hingerahu, kosutust.

Nägin eneseteadlikku naist,

kes rääkis, kuidas ta oli ühel eluhetkel jõudnud arusaamiseni, et mitte midagi ei “pea” tegema, mida sa ei taha. Kui otsid tegevust ja peas vasardab üha, ma pean poodi minema, ma pean lapsele lasteaeda järele minema, ma pean tube koristama, siis oota, kuni see üle läheb. Sest kui sellele mittetegemisega aega anda, siis ühel hetkel muutub “ma pean” “ma tahan”-ks. Nii tundis temagi, et nüüd ma juba tahan poodi minna, ma juba tahan lasteada minna. Ja kui oled juba tükk aega neid tolmurulle toanurgas vaadanud, siis lõpuks tahad ka neid ära koristada.

Täpselt sama tarkus aitas tal ka teha otsust lahkuda seriaalist “PIlvede all” või ära öelda nii mõnelegi projekti pakkumisele, millest ei tulnudki seda “ma tahan”.

Nägin tarka lapsevanemat,

kes märkab oma laste vajadusi, nende sisemist tahtmist põleda, aga vajavad ehk mõnikord täiskasvanu tuge ja tuleläitmist. Nii loob ta oma lastele olukordi, kus neil hakkab igav, ei paku neile valmis lahendusi, et lapse enda loovus saaks areneda. Ja laps ei suuda kaua igavuses olla, natuke aega ja siis ta juba hakkab otsima, küsimusi küsima, uurima ja avastama, et oh, marjade korjamine võib olla täitsa põnev. 

Ja kui lasta lapsel endal pisutki pingutada, siis need töötunnid võivad saada ka väljaspool kodu tunnustust ja äramärkimist. Nii jõudis tema poja koolitööna loodud lauamäng näiteks tee trükkimiseni, et pakkuda mängurõõmu paljudele teistelegi.

Nägin hoolivat naist,

kes teab, et meie lapsed, see meie tulevik, on tähtsad. Neist ei kasva niisama suurepäraseid täiskasvanuid, kui neid lapsena ei kasteta, ei seota tugiposte nende toetamiseks, ei anta päikeserõõmu ja vihmakosutust nende avatud hingedele ja meeltele. Kui me jätame lapse mured märkamata, siis hiljem nad enam ei tule meid üles otsima, et neist rääkida.

Kuum teema” agressiivsed lapsed ning koolikiusamine” leidis tema silmis sellise lahenduse, mida ta oma pojale õpetab: “Ole sina esimene, kes märgates vägivalda, astub ligi ja ütleb: Nii ei ole ilus teha!””. Sest kõik seda ei suuda, kuna tänapäeal “hea olla” nõuab julgust. Palju lihtsam on mööda vaadata või halvema variandina ühineda halbadega.  Kõik saab siiski alguse lapsevanematest ja kodudest.

Nägin edukat naist,

kes oma tööelus järeleandmisi ei tee. Kui pingutab, siis kogu hingest ja nii ongi tema elama pandud rollid telekraanil või teatrilavadel vaimustavalt siirad, suursugused, aga kõigis neis on alles Inga ise. Sest naine teeb seda, mida ta tahab ja mis meeldib. Nii vaatab ta ettepoole ja pisut kaugemale Eestimaa piiridest, et anda ehk võimalusi võimsale naaberriigi filmitööstuses pakutavale.

Nägin uhket naist,

kes väärtustab enda tehtud tööd ja naudib edusamme. Kes märkab, et iseenda saavutused on piisavaks põhjuseks silitada enda pead, teha pai ja tunda uhkust. Kui ise juba nii tunned, siis märkavad seda ka kõrvalseisjad. Ja kui tunne on õige ja hea, siis tulebki seda endas hoida ning see valjuhäälselt välja öelda koos salasoovide ja unistustega. Seda head tunnet pakub talle äsjailmunud esimene lasteraamat “Nupukas Nora”, millele juba kavandatakse kordustrükki. On ikka põhjust uhke olla küll!

Mina tänan, et kodukoha raamatukogu töötajad kutsusid selle õnneliku naise inimestega kohtuma ja oma elust ning ettevõtmistest pajatama. Oli soe ja hubane õhtu.

Soovin sulle head, Inga Lunge!

Foto Võhma Linnaraamatukogu FB seinalt 

40321048_2146683922238760_7693000478333861888_o

Viimane vaba koht Inga kõrval sai täidetud 🙂

 

Südamepõhjani suves

Tere!

Kui nii suur auk on kahe külastuse vahel, siis tulebki nii viisakalt ja ametlikult alustada.

Ma ei hakka vabandama, kelle ees? Iseendaga saan asjad selgeks mõeldud ja kui siia mõni lugeja satub, siis see on rõõmus üllatus. 😉 Aga kuna olen juba loomult selline inimene, siis vähemalt mõtlesin korrraks, kas on viisakas vabandada? Samas, mille eest? Kellele ma midagi halba olen teinud sellega, et viimasel ajal võtab kõik muu tegevus ära minu vaba aja, mis väikesest inimesest, suurematest kaaslastest, loomadest ja majapidamisest alles jääb. Vahepeal on täiesti kosutav panna elu pausi peale ja lülitada sisse “mute”, et leida sellest info ja müra hulgast jälle üles iseennast.

Suvetorm käib ka meie õuel ringi, paneb sahmima siin ja seal, ikka liigutad miskit peenardel või põõsastes, toimetad tubaseid tegemisi ja pistad mõndagi talveks purki ja muidugi need kutsuvad suveteed… Istud aga jälle rooli taha ja keerad rattad õhtupäikese poole või lippad lihtsat varahommikul koos esimeste kiirtega mööda naabri põldu, et udus haigutavaid aiateibad pildile saada.

39468388_213674032832773_3912356044310839296_n

See ongi see suvi, kauaoodatud! Ilus, puhas rõõm ja nauding. Kell neli kodutrepile astudes ei ole vaja midagi selgagi panna, õhk on soe nagu saunas. Kuulad sookurgede laulu heinamaal ja pistad koos koeraga nina põõsastesse. Ainult eesmärk on meil erinev – mina ei aja rebase jälgi taga. 😀 Teda ennast küll pildistaks, kui va reinuvader veel kord meie kassidega “mängima” tuleks.

Mina keeran oma tähelepanu sajakraadiseks, et märgata väikest kastemärga kärbest lilleõiel või niidivedajate kaunist kätetööd kuusehekis. Milleks kõik looduse pisemadki esindajad on võmelised? Seda ju hommikukohvi köögilaua taga rüübates ei tunne, ei näe. Või isegi vastu päikest end istuma seades terrassi pingil, saad osa vaid vähesest – tuulehoog põsel päikesekiir nina otsa paitamas.

39020894_1198236990316213_3269312655990456320_n

Selleks tuleb lükata end käima enne, kui maanteel algavad kibekiired võiduajamised, kes jõuab kaugemale, kes saab ette. Enne, kui tubli talumees saadab põllule seda väikestki viljatera kombainiga korjama, mis kuiva tõttu kiratses ja vihmailma oodates kolletus. Enne, kui suvevabadust nautivad lapsed oma silmaluugid avavad ja viitsivad end vooditest välja vedada.

Kui seda ilu tahad kogu hingega endasse hingata, siis tulebki koos naabrikukega ühel ajal märjal murul astuda. Kükitada, et märgata neid helkivaid pärlikeesid või sillerdavaid piisku heinakõrtel. Tõusta ja lasta silmadega üle vaikse looduse, mis puhkamisest kohe-kohe virgub, et tuules õõtsudes kanda kaasa mõned seemned, et pisipääsukesed, kes üle katuseharja esimesi lennuharjutusi teevad, leiaksid ka pärast koha keha kosutamiseks.

DSC07079

Nii on. seda on rõõm näha. Selleks tulebki minna välja. Loodusesse. Olla osake sellest. Võtta vastu pakutav kergus, värskus, puhtus, ilu ja jagada seda. Ainult nii rahulolu ja õnnetunde seeme kasvama saab. Sest koledusi ja kirumisi, võitlusi ja vägivalda, viha ja viitsimatust, on meie ümber nii palju, et sellele tulebki headusega vastata. Siis saab hea kasvada ja halb vajuda…maassse, porri, sügavasse süngusesse.

Meie päevadest on kohutaval hulgal puudu helgusest, selgusest, kui me kuulame uudiseid, kui me loeme liikluskultuuri statistikat või õigemini selle olematust ja laseme selle info endasse. Ei tohi! Ei saa lubada, et see negatiivne võtab üle kontrolli meie mõtetest, meie ootustest, meie väärtustest. Hakkame ise muutuma ja muutma. Jätame delfi avamata, jätame AK vaatamata. Alustame täna loodusesaladuste online seriaali vaatamist ja elame temaga samm-sammult kõrvu astudes.

Tõuseme koos päikesega, uinume koos päikesega. Kasutame üdini ära kevadsuvevalguse aja ja anname endast rohkem kui tavaliselt ning laseme kehal ja vaimul puhata koos sügishämaruse ja talvepimedusega. Nii meid ju elama ongi loodud. Miks sellele siis vastu töötada? Miks mitte tõsta oma tahtmised nii kõrgele, et neist saaksid südamesoovid, mis täituvad? Miks mitte uskuda looduse väe ja võimu juhatusse? Need on ju meile endile ainult abiks ja teejuhatuseks antud.

38033495_1851721858245312_5666010978181971968_n

Kui loodus annab meile kapsad-kaalid ja mesimagusaid marjakobaraid, siis miks minna hamburgeri sappa kuhugi putkasse? Võta vastu see, mis sinu ümber sinu jaoks on loodud, et enda kehale kütust hankida. Punapõsksed õunad saagu pirukaks ning tomatipoisid mõnusaks mahlaseks salatiks.

Minu jaoks on see tohutu võitlus mugavuse ja oskamatusega, aga ma ei anna alla. Kui jooksma õpime joostes ja kõndima õpime kõndides, siis toidutegemist armastama õpin minagi ju ainult seda tehes. Vaid ilusaid isuäratavaid gurmeepilte vaadates ei teki oskused, ei saa harjumuseks haarata veetass enne kui kohvi tegema hakkan, ei tulegi kunagi ükski hõrgutis hõrk ja maitsemeeli paitav, kui ainult vaadata. Tegutsemine teeb targaks, annab kogemused ja viib edasi.

37993241_1845717158845782_13074378665230336_n (1)

Alustasin sel suvel muutmist. Olen valmis hakkama liikuma, katsetama, mis on midagi täiesti uut minu jaoks. Traditsioonilised kartul-kaste saagu haruldaseks ja salat-smuuti võtku kohad sisse minu toitumisharjumuste tagaaias. Kõike korraga ja kohe ei saa, seda tean. Ei seagi ootusi Jamie Oliveri või Imre Kose tasemele. Iga päev natuke midagi uut ja nii tasapisi ikka edasi. Saab tervisele tugev annus head ja vaimulegi, kui näen ennast kõrvalt köögis toimetamas. Tuleb lihtsalt algust teha. Potid-pannid lüüa läikima ja tegutsema. Olen südamest tänulik, et elan maal, kus mul on võimalik oma aiast saada silmailu ja kõhutäidet. Elu on ilus!

Ei, ma ei vabanda. See oleks küll minulik, aga täiesti mittevajalik. Teen, siis kui saan ja siis kui tahan. Tähtis on nautida seda, mida teen. Ja täna naudingi – iseendast arusaamist, iseendale ja teistele pühendatud aega ning elan – õnnelikult!

Sinagi!

39954979_2170449029694412_1229276973633634304_n

Mis tehtud, mis teoksil

Et mitte tekkinud vaikusepausi veel pikemaks venitada, võtan täna aega ja vaatan veidi tagasi ja miks mitte ka edasi. Möödunus seiklemine ei anna suurt midagi, kui ehk mõned ilusarmsad emotsioonid loovad head enesetunnet tänasesse juulikuu teise päeva.

Vihmailmad on kohal peale palavust ja põuda maikuust poole juunini. Vanarahvas ikka teadis, mida öelda ja neis ütlemistes on tõde. See, mida ja palju keegi usub, on suhteline ja seinast seina, õnneks ka täiesti vabatahtlik. Kellele meeldib Mangi nägemus eesootavast, kellele naabrimemm üksikus väikeses kodutalus, aga ilmast oskab vesta veel ja veel…

Jaan viskab jaheda kivi vette… Mitte ainult ei tundu tõene, vaid ongi nii. Olid mõned päikesekuldsed ilmad ka jaanikuu lõpus, aga eile-täna käib  korralik vihmaetendus tormituulega kahasse. Kui päev on selline, et rõõmuga toimetaks tubaseid tegemata-jätmisi, siis hämaruse saabudes Ilmataat ikka üllatab. Kord viskab imeilusa värvilise kaare üle ilmamaa, kord pakub võluvaid loojanguhetki. Ole vaid kohal ja püüa kinni.

 

Möödunud kuul tuli minu “elupuule” taas pisut küpsust juurde. Just nii tunnengi end oma sünnipäevale tagasi mõeldes. Aastad, mis toovad ju tegelikult vanust, on vaid numbrid. See, mida oma hinges tunned-kannad on kordades olulisem. Midagi on igast möödaläinud päevast üles noppida ja oma südames asuvasse elutarkuse laekasse talletada. Olgu selleks arusaamine iseendast või mõistmine aja-ruumi tähtsusetusest, kiiruse peatamise vajalikkus või andmisrõõmust pakatamine, uute võimaluste märkamine või hingele armsate sõnumite kuulmine. Igas päevas on midagi, mis õpetab, mis raputab, mis aitab, mis puudutab.

 

DSC07775

Kui selle kingituse realiseerimiseni jõuan, tuleb lisaks saamisele ka kuhjaga andmisrõõmu juurde – uue kaamera abil 😉

Jaanikuu tähtsündmuste hulka kuuluvad kindlasti ka meie pere koolilõpetajate ilusad aktused. Olen õnnelik ja tänulik ema, et vaatamata igasugustele elumuutustele, on minu lastes olemas need iseloomuomadused, mis aitavad neil elus edasi jõuda ilma suurte vaevade ja pingutusteta, küll aga vajaliku tööhulga ja arukusega – need on vastutustunne, eneseusk, julgus jääda igas olukorras iseendaks ning mõttekindlus. Poja valikud on veel meie suunata-mõjutada, aga tütrele antud valikuvabadus päädib loodetavasti meie kõigi rõõmu ja rahuloluga.

 

Kõige kirevam muster on siiski hetkel meie pesamuna elukangas, sest iga päev lisandub juurde mõni vahva tegu, mõni uus sõna, mõned üllatused ja mõned vallatused. Aasta ja pool on elatud siin ilmas. Kõik päevad on täis armastusest pakatavaid kallistusi, maasikamagusaid musisid, armsaid silmavaateid, õhkamapanevaid õnnehetki. Ja sinna vahele killukesi kavalaid krutskeid, mis nagu iseenesest selged ja mingit harjutamist ei vaja.

 

Igas päevas peab olema see miski, mis paneb silmad särama ja annab motivatsiooni tegutsemisteks. Oma laste õnnelikele särasilmadele lisaks on minul selleks jätkuvalt võimalus näha ja jäädvustada elamise ilu läbi kaamerasilma. Seepärast osalen ka sel aastal Suvisel fotojahil, kuhu lisatud fotod salvestan ka oma fotopessa Facebookis.

Leidke teiegi oma päevadest kirge ja sära, mis muudavad iga ettevõtmise pärliks teie suvemälestuste kees! 💞

 

 

 

 

Paar tundi pühapäevast

Nii mõnusarmas oli tänane hommik. Pisipiiga ärkas omal ajal nagu tavaliselt, enne seitset, aga ärkas naeratusega. Ei juhtu just alati, et ta ühest maailmast teise minnes omale õndsa näo jõuab ette teha. Üks silm veel pisut uneliivane ja käekesed mõnusasti piiikalt-piiikalt välja sirutamas unerammestust, säraski meie väike sõstrasilm peagi meie suurel voodil padjakuhila otsas. Ilus oli seda äsjaärganud last vaadata.  Ilus ja õnnelik oli olla. Kui neid hommikuid jätkuks vaid võimalikult kaua. No järgmised 6 aastat vähemalt, kui koolikohustusega vahepeal midagi ei muutu. Siis võib tulla hommikutesse kiirus, praegu on kogu maailma aeg meie päralt.

Meil on aega vaadata, kuidas ärkavad silmad, kõrvad, ninanöps, käekesed ja jalakesed. Kuidas suu on valmis teretama veel sõnatult algavat päeva ja emmet-issit, kes seda iluvõimlejat voodil imetluse ja armastusega vaatavad. Siis nagu kokkulepitult sirutavad mõlemad oma käed tütretirtsu poole, et päeva esimene kallipai saaks tehtud. Saabki, topelt. Saab topelt rõõmu ja armastust kaasa antud. Nii ilus on see üheskoos ärkamise aeg. On aeg silma vaadata, on aeg kallistada-kaisutada. On aeg lasta kehal ja vaimul rahulikult valmistuda tõusmiseks ja säramiseks. Sa oled ju meie päike!

Juuksed on silitatud ja silutud, käed ja jalad pikaks ringutatud, pea selgeks raputatud ning võibki Une-Katile öelda: “Aitäh, et minuga öö veetsid! Tule õhtul jälle!” Tegelikult meie suured, teame küll, et kosutav lõunauni on ka veel vahepeal, aga see kärsitu, tuleb tihtilugu poole mängu pealt. Lipsab kärnelt klotsitorni ehitamisse, surub end värvipildi värvimisse, viskab end kõhuli koos sinuga raamatuid vaatama ning mõnikord istub lausa sülle, kui jalutuskärus rataste all kivide pillerpalli oled kuulamas. Nii ta siis salamahti seda liivatolmu su silmisse heidab ning ega siis pole mõtet vastu punnida. Uni võidab nagunii!

Aga enne lõunaund jõuab veel nii palju teha! Pühapäevahommikune pannkoogilõhn on tuttavalt meelierutav ning maasikamoos käib sinna juurde ainult suurima rõõmuga. Klaasist külma piima kõrvale ning väike kõhuke tänab toitjat. Loomulikult käib sul kõik ISE! Istud oma toolis, sööd kahvliga ISE, jood tassist ise. Kui keegi just sinu poole ei vaata, siis ka viimase piimatilga tassipõhjast kallad lauale ISE, et seda oma väikeste sõrmedega lahedalt laiali vedada, nt päikeseks või hoopis lilleõieks!? Äsja selga pandud riided jäävad koogi-moosita vaid tänu põllele, mida sa õnneks lubad endale söömise ajaks ette panna. Aga kui oma toolist ära tuled, siis võtad ka põlle eest ISE ära. Kraanikausi juurde tooli lükkad sa ka ISE, ning kui vaid lubataks, peseksid käsi-suud samuti ISE ning pikalt ja põhjalikult. Seega tuleme sulle “appi”, et mitte peale sinu etteastet tervet kööki koristama-kuivatama hakata.

Kell on 7.45 ja me oleme õues. Päike on täna taas erakordselt silmapaistev sõna otseses mõttes ning seetõttu kasutamegi ära selle varahommikuse aja jalutuskäiguks. Päikesega võidu puhub ka päris tugev tuul, mistõttu pikad püksid ja väike kamps ei ole üldse liiast selle varajase kellaaja kohta. Seame sammud üle suure maantee mööda külateed astuma. Saab vabalt ISE istuda ja ISE astuda, sest tavaliselt on seal vaid mõnda autot päevas liikumas nähtud. Vastupidi tänasele hommikule, mil põllumees kiirustab loomadele heina varuma, sõidab sel teel veoautosid, traktoreid, isegi kombain. Järelikult tuleb olla valvas, hoida kaks paari silmi selja taga ja ees ning kõrvad peaksid ka hästi pestud olema. Reageerimiskiirus võiks olla samuti üle keskmise, sest kui juba pisike inimene seab endale sihiks astuda oma rada, siis tuleb emmel erilise hoolega valmis olla tee pealt heinamaale seda rada suunama.

Kõndisime, laulsime, naersime, kallistasime, märkasime linde ja lilli, korjasime väikeseid ja pisut suuremaid kive,  kuulasime tuule tuhinat viljapõllul ning jõudsimegi soovitud pisikese kaseni. See puu keset heinamaad on enda ümber hoida võtnud pisikesed härjasilmad. Möödunud aastal jättis niitja just selle lapikese kasvama, et kellegi silmad ja süda seda lilleilu saaks näha ja tunda. Sel aastal sealt veel niitmata. Loodan, et tänavugi neid kauaks jagub. Minu lemmikud ju!

Kui oleme kohale jõudnud, et seda habrast lilleilu kaameraga koju kaasa võtta, siis näemegi erinevaid masinaid pisut eemal olevale põllule sõitmas. Ei ole maamehel pühapäeva, kui töö tahab tegemist ja ilm on selleks kuldne. Nii me vaatasime madalalt lilleõite vahelt põrisevaid traktoreid ning saime ka soovitud pildid tehtud. Saime enamatki – lõbusat lillelist koosolemist. Mul on hea meel, et ka sina ei kipu ühtegi taime ise murdma. Sa küll vaatad ja nuusutad ja katsud käega, aga sellest piisabki. Mis looduses, see sinna jäägu. Seal, kus on ta kodu, õitseb ja kasvab iga taim palju paremini ja palju kauem.

Jõudsimegi koju tagasi. Kell on tunni võrra edasi liikunud, samuti päike on kohta vahetanud. Selle tõestuseks avavad oma õisi koduaia peenras järjest need lilled, mida päikesepai puudutab. Tuul on ainult samasugune – sahistab kastanipuus, kust ka kuldnokapere jutuajamist sekka kostub, kiigutab suure vahtrapuu võra, mille all paaril viimasel päeval olen märganud taas tuttavaid külalisi – vainurästaid. Hea, et me suveks garaaži ukse lahti jätsime – pääsukesed vuravad sisse-välja nii nobedalt, et neid pildile püüda kuidagi ei õnnestu, aga ju siis seal ikka kusagil pesa on ja pojad toitmist ootavad.

 

Lähme järjest palavama päikese eest varju. Vaatame üle tubased mängud ning haarame miskit mahedat-mahlast vahepalaks kõhule meeleheaks. Ja me vaatame silma, hoiame käsi käes, naerame, kallistame, emme sülest issi sülle ja oleme õnnelikud selles ilusas ajas. Jaanikuu kolmas päev, “püha päev”. Õnnerõõmu teiegi päeva!