Külm kevadhommik pildis

Härra Mati Uni lahkus täna mu voodist eriti varakult. Kui silmad avasin ja päikesekiirtest helevalges toas oma lage silmitsesin, näitas kell alles 5.45. Hommikud mulle meeldivad. Meeldib ärgates olla tänulik uue alanud päeva eest. Ajasin end nohiseva pisipiiga kõrvalt üles  ja heitsin pilgu õue. Nagu igal hommikul. Tänavune kevad oskab nii imeliselt üllatada, et kunagi pole kindel, mis pilt sealt aknast vastu vaatab. 😛 Kord on rohi roheline, järgmine päev maa lumest valge. Täna on külmapoisid õue peal hoolega kukerpallitanud, jättes igale kasvavale taimele oma jäljed. Ja kuupäev on 11. mai. Ilusvalus… 🙂 😦

Esimesed ja viimased

Maikuu algus on olnud igati kevade nime vääriline. On tuult, on päikest, on plusskraade. Kõige paremini on seda tunda, näha, kuulda ja tajuda enda ümber looduse muutumist jälgides. Nojah, põrisevaid kevadekuulutajaid, mis garaažidest välja aetud ja sõidukorda sätitud, on ka kuulda olnud. 😉 Päikesepäevad annavad energiat kõigile ja seda tuleb miskitmoodi ära kasutada. Mind on võimalik leida jälle horisontaalasendis murumadalat maailma uudistades.

Kevadel, kui loodus taas ärkab ja tärkab, on minu rõõmuks nii palju “esimesi”. Ehk ma olengi lapsemeelne  (samas õnnelik selle üle), aga seletamatu elevus kerkib hinge, kui märkan esimest paiselehte, esimesi õiekobaraid toomingaoksal või võimsaid kohe-kohe puhkevaid kastani pungi. Juba on tuttavad  samblamaailma esimesed kaunitarid, kelle jäädvustamiseks on tõesti vaja ikka põlv murule maha panna, et neid päikesenautijaid kaamerasse püüda. Olen selle mõne aasta jooksul, mil pildistamise kirg mind innustanud on, jõudnud arusaamisele, et minimaailm on minu jaoks! See tähendab aga seda, et võimalikult häid makrovõtteid tabada, on vaja täiendada oma kaamerat. Unistan suurelt! 🙂

Koduaia lillepeenras on aga “esimeste” kõrval ka juba oma etteastet lõpetavaid taimekesi. Krookused ja vapper sinilill näitavad oma viimaseid õisi, sest nemad on ka kevade vingerpussidega võidelnud ning üllatuslume alt end taas õitsele kergitanud. Päikesekollased nartsissid avavad järjest õiekesi ning tulpide pungad paisuvad iga päikesepaiga suuremaks. On, mida oodata! 🙂

Ja minu kõige rõõmsam “esimene” oli eile õhtul, kui olin kastanipuu hiigelpungasid imetlemas. Sama puu küljes olevast suvekodust lendas välja Hr Kuldnokk ja soojendas oma sulgi õhtupäikese paistel. Uudistas ümbrust ja jutustas midagi. Ju ta oma kaasat kiitis, kes tuppa munadele jäi. Ei ole mul õnnestunud varem ühtegi lindu nii kenasti pildile saada! Minu “esimene pääsuke”!? 😀

Üllatuslikke “esimesi” teile kõigile! 🙂

Laskem päikesel särada

Hei, sina väike päike! 🌞 No tegelikult julgen ikka liialdamata väita, et sa oled kogu meie maailm, seega suur ja soe päike. Tänaseks oleme koos veetnud väga toredad 4 kooskasvamise kuud ning iga päevaga tunnen järjest rohkem ja suuremat õnne! See on imeline aeg, saame sinuga jagada iga hetke täis naeratusi, paisid, kilkeid, puristamist, silitamist, laule, hüpitusi, liisutamisi, käehoidmisi, unemagusaid mõminaid ja armastust! Kõike seda pakub elu sinuga!

Viimane kasvukuu on olnud silmnähtavalt ja kõrvadele kuuldavalt põnevust, vallatust,uusi oskusi ja “esimesi” täis. Sa oskad vägagi häälekalt endast märku anda, kui mänguasi on käest kukkunud või mähe vajab vahetamist. Sinu sõnavara on täienenud mingi silbilaadse väljendiga nagu “emm” või “ämm”. 😀 Kui sa voodikarussellil pöörlevaid sõpru vaatad, siis püüad neid loomulikult ka kätte saada. Mõnikord see õnnestubki ja siis rändab Tiiger või Iiah ikka lõbusa kilkamise saatel kohe suhu ka.DSC_2285

Vahepeal avastasid sa, kuidas kõik sinuga koos eksisteerivad kehaosad pakuvad võimalusi mängimiseks. Varbad! Jee, nüüd sa saad neid jalgade küljes olevaid pisikesi pallikesi kätte! Eriti lõbus on mängida keelega. No ja täiskasvanud kõik muidugi naeravad selle üle, kui sa keelt näitad ja seda kohe päris pikalt. Aga keelega oled õppinud ka uut häält tegema, mis meenutab juba natuke puristamist. Vaatame, mis sellele järgneb. Igatahes oled sa üks lõbus pliks, kes oma erinevate näoilmetega meile head tuju ja lõbu pakub.DSC_2170

DSC_2240

Mul on hea meel, et sa iga päev järjest rohkem juba kõhuli oled nõus olema ning sellega ilma suure kisata lepid. Loomulikult on siis abiks värvikirevad mänguasjad või hoopis meie armas kuts Tai. Tema on sinu jaoks hetkel parim seltsidaam. Nii kui ta sulle läheneb või meie kutsumise peale kohale jookseb, siis sinul nägu nalja täis ja demonstreerid oma häälega naermise oskust. Samuti naerad sa siis, kui emme sinuga hommikuti õhuvannide ajal võimleb (kaenla all on ju kõdi koht) või issi oma musimasina käima paneb ja su nendega üle külvab.DSC_2115

Meil on ka ühised trenni- ja lauluhetked, millest saame mõlemad kasu. Mina selili voodil, sina minu jalgade peal ning siis muusika saatel tasakaaluharjutusi teeme. Tore on see, et sa ei karda lennukina lennata ega küljelt küljele veereda. Vahva on vaadata, kuidas sa pingutad, et end minu jalgadel hoida, ehkki mina kallutan päris palju küljele. Ja sinu mälu areneb! Meie enimkasutatud laulud-mängud “Kuts läks karja…”, “Üle ja alla…”, “Kinni-lahti…”, “Mul on kaks pliksukätt…” on sulle juba nii tuttavad, et neid kuuldes venib sinu armas suuke koheselt rõõmsaks naeratuseks. Samuti kaob nutujoru, kui riidessepanemise ajal laulame “Põu-põu-põu püksid jalga…” või lihtsalt lõbusas tujus “Äike-päike!”. Sa tunned need kohe kiirelt ära ning naeratus on kindlalt garanteeritud.

Palju rõõmu teeb see, et sa järjest rohkem naudid õuesmagamist. Kui tubased uned on sul viimasel ajal lühikesed – 30-45 min, siis õues jätkub tihti und lausa paariks tunniks. Ei karda me vihma ega tuult ja isegi aprillikuu viimaste päevade üllatust – lumesadu, kui vähegi võimalik, läheme õue.DSC_2342

Proovin sind ikka väikese lutiga ka sõbrunema meelitada, aga ega sa sellest väga  midagi ei arva. Küll aga oma pöidlad on sul alati valmis ja lohutamistvajavatel hetkedel kiirelt suus. Seda eriti öösel, kui oled just peale söömist uinumas, aga miski sind häirib, siis läheb pöial suhu ja uni ongi kohal. Hea küll, praegu oled sa pisike ja seda on vahva vaadata, meie Pöial-Lii, aga loodan, et sa sellest ikka mingi aeg loobud, ilma võitluseta.DSC_2377

Homme algab kaunis maikuu. Kevad venib sel aastal oma soojade ilmade näitamisega ja ülepäeviti puistab pilvedest lund ja rahet alla, aga küllap see soe ikka kohale jõuab. Ootan väga kirsside ja toomingate ning tulpide-nartsisside õitsemiseaega. Ja kuna sul seljalt kõhule keeramiseks veel vaid veidi abi on vaja, siis kindlasti pakub uus kuu palju põnevaid uusi oskusi. Harjutamine teeb sind varsti suureks meistriks ja pakub emmele issile tähelepanelik-olemise tööd juurde!

Pea meeles, et sa oled ainulaadne ja eriline, kes iga päev kohaneb eluga siin maailmas! Et see võimalikult kergelt ja säravalt kulgeks, anname sulle eluteele kaasa killukesi oma tarkusest, oma tugevusest, oma armastusest! Et sinu sära kunagi ei tuhmuks! Aitäh, et saame sellest kõigest osa. Palju päikeselist õnne sulle, armas Täpike!

Armastusega, emme ja issi! ❤

DSC09782

Luuleline kevadine

Märtsipäike kõrgelt käis,

tippis aia õisi täis.

Käes on ammugi aprill,

ikka õitseb veel see lill.

Urvatibud pehmed, hallid

muutunud on kuldseks palliks.

Esimesed maiasmokad

sumisevad igal oksal.

DSC09340

Kuidas küll lehiseprouad teavad,

millal ehtima end peavad?

Veidi päikest peale nüüd

ja avanbeki roosa rüü.

DSC09347

Poes on kallid lillehinnad,

tuleb loodusesse minna.

Imetle, kui kaua soovid –

õitsemas on kuuseroosid.

DSC09353

Sinise kleidiga uhkeldab aias

sinilill – suur päikesemaias.

Varjus on kinni see kaunis õis,

valguse väel ent särama lõi.

 

Valmis!

Algas meie isetegemiseprojekt viimastel päikeselistel oktoobripäevadel – heegeldatud päevatekk. Selles postituses tegin esimese kokkuvõtte, kuidas heegelnõel näppude vahel on tööd teinud. Kuna mina jäin just sel ajal pikale puhkusele pisiõekest ootama, siis kasutasin oma aega ära ja aitasin kaasa. Vahepeal sai sügisest talv ja tegin jälle enda jaoks ülevaate, kuidas on isetegemine sujunud. Pisut pinget pakkus motiivide kokkuheegeldamiseks sobiliku meetodi valimine. Õnneks on tänapäeval käsitöölisele suureks abiks nii youtube kui ka Pinterest, kust võib leida nii selgeid näpunäiteid kui inspiratsiooni. Peale piisava hulga videote vaatamist, tundus sobivaim olevat Flat Slip Stitch. Algselt planeeritud äärepitsist loobusime ja käisime ääred üle vaid kinnissilmustega. 60-st ostetud lõngatokist kulus ära umbes pool, igat värvi 10. Ning kokkuheegeldamiseks 3 tokki valget.

DSC_2037

Lõplikult valmis päevateki mõõdud on 200 x 120 cm.

DSC_1826

Kindel plaan oli aprillikuu alguseks valmis saada ja me oleme võidukalt finišis, ehkki postitan lõpp-tulemusest pildi alles täna. Lihtsalt nii mõnusad kevadilmad on olnud viimastel päevadel, et arvuti taga teksti trükkida on üsna patune tegevus. Selle asemel kärutame hoopis pikki vahemaid õues ja magame mõnuga oma unesid. Laseme päikesel põsele pai teha ning naudime esimesi õiekesi, kes vapralt iga ilmaga õitsevad. 😉 Sest vahepeal mängis kevad ka vingerpussi ja tõi taas lume lillepeenrale.

17523286_1312424615508375_8319218235238894750_n

Märtsikuu viimaste päevade vembud

Nüüd, kui asi valmis, on korraga nii hea kui ka pisut tühi tunne hinges. Midagi oleks nagu igas päevas puudu. Tahtmine teha on alles ja juba tubades ringi vaadates, hakkavadki järgmised “projektid” ja ideed endast märku andma. 😉 Koridori lillelised kardinad… Paberfotodele vahvad raamid ümber… Voodi ette pehme pallikestest vaibake…

Kevad on imeline aeg uuteks algusteks, põnevates tegudeks. Päevad on pikemad, hing on rahul ja aega peaks ka leiduma. Hakkame aga pihta! 🙂

Ka sel kevadel

Kuidagi on see nii, et peale jaanuari-veebruari teevad esimesed päikeselised ilmad minuga imet. Mis siis, et vahel kuuleb veel öötundidel tuisutuuli või keskpäevakski ei kao puudelt härmahelmed. Aga need esimesed soojad päikesekiired keset märtsikuud on hoopis teistmoodi. Paneb hinges armastuse, headuse, rõõmu liikuma ning keha otsib üles kõik oma talveunes puhanud jõuvarud, et minna. Minna vastu kevadele. Minna vastu uutele algustele. Minna välja oma talvisest tubasest rutiinist.

Lauluviisidest kõlab ja kajab meeles “jälle algab kõik, algab uuesti…”. Uuesti ja samas tuttavalt nagu ka eelmistel aastatel. Taas kordub kõik. Päikesepai meelitab esimesed ärkajad õitsele, puude-põõsaste pungad on kohe-kohe valmis lehtima. Tihane mu akna taga otsib ka sel kevadel oma kaotsiläinud sitsikleiti. Või ehk kuulutab oma lauluga peatset kleidikandmise aja algust? Pehmed pajukiisud ei jaksa oodata palmipuudepühani, vaid paisuvad juba praegu tee ääres, jalad külmas lumesulamisvees.

Tore, et aastaringis on kõik omal kohal, on kord. Mis siis, et oma lillefotode albumist leian igal kevadel postitatud lumikellukesed, märtsikellukesed, paiselehed jne. Igal aastal algab ärkamine samade õiekestega koos. Igal aastal tunnen just kevadel uut tahtmist midagi muuta, midagi korraldada ja korrastada – oma igapäevaelus, riietuses, mõtetes.  Üks on kindel – kevad on aeg rõõmu otsimiseks, leidmiseks, jagamiseks. Loome oma elu ilusaks!

Mida teen sel kevadel?

  • Võtan aega kodu suurpuhastuseks, ümberpaigutusteks, kaunistamiseks – muudan me kodu kodusemaks, hubasemaks.
  • Võtan aega ja otsin ressursse perega ühisteks väljasõitudeks, ajaveetmiseks kõigile sobival moel.
  • Võtan aega kujundada aeda 😉 – lillepeenrad korda ja mõni juurdegi, viljapuid ja -põõsaid lisaks, köögiviljadele peenrad ja mugulad mulda.
  • Võtan aega jalutuskäikudeks loodusesse koos kaameraga. Parimad pildid panen paberile ja seintele.
  • Võtan aega vaadata üle meie pere garderoob – liigne ja kasutu minema, et teha ruumi uutele rõivastele.
  • Võtan aega olla oma lemmiktegevustega – lugeda (“Hingele pai” ootab siiani avamist), kirjutada (blogi olen harva külastanud ning Lii Marii beebiraamat vajab sissekandeid), märgata looduse loomingut ja tabada hetke läbi kaamerasilma. (See sai ka eraldi punktina kirja).
  • Võtan aega armastuseks – tegelen koera ja kassidega, mängin-liigun-olen… koos lastega, olen armastav ja võtan vastu armastust oma kõige kallimalt kaasalt.
  • Võtan aega unistamiseks – palju on täitunud, nii mõnigi ootab oma aega.
  • Võtan aega elamiseks, elu nautimiseks siin ja praegu. Parim päev on TÄNA! 🙂

Millega Sina oma kevadpäevi sisustad? On neis vana hea tuttav rutiin või algatad uusi ettevõtmisi, lähed vastu uutele pakkumistele?

Maikuumaailm

Mulle tundub, et elu algab maikuus. Sel aastal kohe eriti eriliselt ja rõõmustavalt! 😉

Loodus meie ümber avab iga päev mõne uue lilleõie, mõne särava õisiku puudel ja põõsastel. Kohe-kohe saan pildile ka lummava ja joovastava lõhnaga sirelid, aga enne neid istusin oma aias sumiseva puu all ja jälgisin usinate mesilindude tööd, seisin toominga kõrval ja selle magus hõrk aroom paitas minu meeli. Need on hetked, mis käivad kaasas ärkamise ja tärkamisega, mis annavad reipust tegutsemiseks ning loovad hinges erilise vaikuse. Vaikuse, kuhu mahub suurim õnn ja rahulolu. Elu algab maikuus… 🙂

Veel olen sel kevadel leidnud eriti palju aega linnulaulu nautimiseks. Polegi varem niimoodi lihtsalt puude all peatunud ning kuulanud. Kuulanud, kuidas nad edastavad oma olulisi sõnumeid, otsivad liigikaaslaste tähelepanu ja armastust, peletavad kutsumata külalised oma koduõuelt (loe: pesakasti lähedusest) kaugemale ning lihtsalt laulavad! Ja esmakordselt nägin oma silmaga ka ohakalindu, kes lausa õuele lendas. 🙂

DSC01064

Ongi mai

Oh, kuidas ma ootasin seda sooja ja päikest ja valgeid hommikuid ja pikki õhtuid. Nüüd on nad võluväel käes! 🙂

Päris palju olen nüüd saanud oma rohenäpurlust viljeleda. Sügisel muldapistetud sibulad rõõmustavad mind kõige rohkem! Ei olegi kõik ühesugused! 🙂

Pisikesi peenralapikesi on veel, kus oodatud ja ootamatuid taimekesi näha saab.

Esimene püsik on ka mullas. (Kui karusmarjapõõsad ja rabarber välja arvata). Meie 1. aastapäevaks kingitud rododendron vajab nüüd selgeks õppimist ja siis pole muud kui armastada seda kauniõielist põõsast.DSC00491

Vanad tühjad kännud said endale ka silmailu.

Tegemist ootab nüüd veel peenramaa. Ja veel päris paljud lilled ootavad toast õuemulda istutamist. Aga eks iga asi omal ajal ja järjekorras. Vahepeal tuleb veel laste kevadkontserdid  ära külastada ja samas enda oma ka läbi viia.

Ning aega peab jääma ka sellise imelise pargialuse imetlemiseks – oi, kuidas seal lõhnab ja sumiseb! 🙂

 

Hing hõiska ja rõõmusta!

Varahommiku jahedus tormab lahtisest aknast hoogsalt mu tuppa. Äsja voodist tõusnuna ei tunne ma mitte külma, vaid pigem just seda värskust, uue päeva rõõmu ja valmisolekut. Mida kauem vaevutuntav tuuleke mu paljaid õlgu, kõhtu ja jalgu äratab, seda rohkem tajun soovi akna juurest eemale minna. Õhk on tõesti külm. Jätan akna lahti ja valmistan endale igahommikuse energiajoogi – kuuma ja kange kohvi.

Kohvi joomise ajaks annab mu keha märku, et unesoojusest enam ei piisa, vaja oleks end riietega katta. Tõmban oma armsa fuksiaroosa hommikumantli paljale kehale katteks ja istun köögilaua taha. Istun nii, et saan jälgida õuemurul toimuvat.  Esimesena tuleb mind tervitama kibekiire sabaliigutaja – linavästrik. Nobedalt astub ta oma asju ajades, aeg-ajalt miskit noka vahele haarates ning siis jõuab kohale minu esimene ärataja – kohvilõhn. Valmis sai. Olles aurava joogi endale tassi kallanud ja lisanud patuselt kolm lusikat suhkrut, istun oma toolile akna alla. Minu väike tiivuline külaline on selleks ajaks juba ära lennanud.

Istun, vaatan õue ja käsi nagu iseenesest liigutab lusikat tassis. Käsi teeb päripäeva ringe ning silmad märkavad seda keerlemist tassis. Ah, kui kaua ma seda juba teen? – küsin endalt mõttes. Ja suule ilmub muie – vaba päeva vabadus segada suhkrut kohvitassis nii kaua kui soovin. Vahepeal on meie valge karvakera end mulle seltsiks kööki vedanud. Äkki saan ka oma hommikueine? Peale mõõõnusat piiiikka paid ja sügamistseremooniat on aeg palukesed kiisule kaussi kallata. Hommikusöök on oluline kõigi jaoks.

Rüüpan tassist kuuma kohvi ja teen endalegi paar ampsu. Nii hea on ärgata rahulikult, lasta kehal kohaneda uue päevaga ning siis alustada oma toiminguid. Hommikueine lõpuks tiirleb hoolega peas ringi eelmisel päeval läbimõeldud nimekiri “vaja-teha-töödest” ja ületalve puutumata aknaklaasid tuletavad end meelde esimesena. Et päike saaks särada läbi aknaklaasi, võtangi selle töö esimesena ette. Aknaid pestes meenub mulle kunagi kusagilt kuuldud pool nali-pool tõsi soovitus, et ärge peske aknaid liiga puhtaks – lindudele on see ohtlik! 😀

Päike on juba kaarega end maja teisele seinale veeretanud ja soojendab minu rõõmuks sügisel mulda pistetud tulpe ja nartsisse. Huviga ootan, mis värvi kaunid õied sealt välja tulevad. Tuul on viimastel päevadel end julgelt näidanud ja soe on ainult päikese käes või liikudes või mõnda muud keha liigutamist vajavat tehes. Kuna pisikesele põllulapile on veel vara minna, siis peale tubaste kraamimistööde luban endale hingekosutuseks meelistegevust – kaameraga ringiliikumist. Mul ju kevadekuulutajatest paljud veel leidmata. 🙂

Esimesena kohtun valges kleidis õrnade ülastega. Keerutavad end pargi all tuules, osad veel peidavad end mahakukkunud puulehtede varjus. Kõige kärmemad õitsejad püüdsin pildile.

Kuhu edasi? Tihti on nii, et hoides pikalt pilku maas, unustan kõrgemal kasvavad looduse kingitused. Nii ma siis uitan puude all, klõpsin vist umbes 30-40 ülasepilti ning alles lahkumismõtteid mõeldes, ajan keha sirgu. Veidi maad kõndides, äratab minu tähelepanu puu, millel pehmed okkad, aga käbid küljes – lehis muidugi. Ja juba need lehiseprouad end ehivadki, et kevadpeol kaunina näida. Mida noorem tädi, seda roosam käbi? 😉

Siin Järvamaal möödub minu esimene kevade ning alles õpin ja uurin, mis-kus kasvab. Nii ka olen märtsikuust saadik mõelnud sinililledest. Tahtmine neid leida käib igal minu retkel kaasas, aga no mida pole, seda pole. Täna märkasin neid sellesama tee ääres, kust mõni nädal varem mööda sõitsin, pingsalt mõlemale poole teed piiludes. Olid nad siis veel väikesed ja varjus? Täna aga särasid päikesepaistes ning minu rõõm oli otsatu! Leitud! 🙂

Aitäh, kevad, et mind oma puhkemisega rõõmustad! Ei tohi küll palju tahta, aga järgmiste “otsitavate” nimekiri on mul juba valmis. Kullerkupud, maikellukesed, võililleväljad… Paiseleht, sina oled juba kenasti kirjas! 😉DSC09424

Peale sellist imeliselt ilusat metsaretke koju jõudes, on hingeakud jälle pikaks ajaks laetud! Loomulikult ravib minu tundemaailma kõige paremini merelainete kohin ja võimalus kõndida kivisel rannal. Aga vähemalt ei vaja ma neil kevadistel hetkedel enda maandamiseks enam rahustavat paaniflöödimängu, mis talvetusases tujus alati abiks on. Nüüd teen akna lahti või jalutan mõnuga linnulaululises kevades! Olen tänulikult õnnelik! Hing hõiska ja rõõmusta – kevad on täies hoos!  🙂

Kuldne aed

Kuldne päiksekilluke

langes meie aeda.

Muutis muru kullaseks,

kui soovid, tule kaema.

Lendas liblik õiele

samavärvi kleidis.

Kirjutiib teise peal

ta kõrval koha leidis.

Usin mesilase-memm

leidis õie eest.

Tema sumistaja-summ

unistab vaid meest.

Küll on kevad kaunis aeg,

uued lilled iga päev

oma õisi avavad,

meile rõõmu jagavad.