Uma Laul “Lats om hoitu”

qrfVõro kiil on minu kõrvus olnud sünnist saadik. Küll pole selle kõnõlõmist keegi minult nõudnud, aga kuulates on siiski külge jäänud. Grammatikat ja kuis kirotada kontrollin ikka sõnaraamatust tihti iseend. Olles selle teise keele sees kasvanud, tuli ka lihtsalt ja ilma sunnita minu esimesed võrokiilse salmikõsõ latsile. Sellest saab huvi korral lugeda siit.

Ja sealt edasi on minu kokkupuude olnud järgmine:

🎀 2014; Põlva; Võrukeelne salmivõistlus; osalesin; sain tunnustuse.
🎀 2017; Kabala; ansambel Pillikud liige Ann Mäekivi võttis minuga ühendust, et leidsid minu võrukeelsed salmid ja tegid neist ühe lauluks. Kas nad tohivad seda esitada nii Eestis kui välistuuridel. – Muidugi tohib!
🎀 2018; Koeru; K. Lepiku luulevõistlus; kirjutasin just selleks ürituseks oma järgmise võrukeelse luuletuse “Üts tamm” ; sain tunnustuse – I koht täiskasvanute seas.
🎀 2019, maikuu; Põlva; loen ema-isa pool “Koidust” reklaami osaleda Uma Pido uute laulude konkursil; hakkasin võrukeelseid sõnu ritta seadma, tegin salmidele lihtsad viisid ka; saatsin konkursile 3 enda laulu.
🎀 2019, september; õnnitleme, teie laul “Lats om hoitu” pääses lõppvõistlusele!

🎀 2019, 7. november kell 18; Mooste Folgikoda; Uma Pido laulude võistluskontsert.

Käidud! Tehtud!

Üldmulje oli väga vahva! 25 numbrit, igaüks isemoodi. Kuhjaga lõbusat lõõtsa ja kena kogus kitarri ja klaverit, näpuotsatäis naljalugusid, raasuke räppi. Ühisel laval astusid üles tuntud tegijad nagu Mari Kalkun ja Aapo Ilves ning täiesti uued tulijad sel alal nagu mina või tore koolipoiss, kes ise oma loole viisi tegi.

Mina olin alguses valmis ise oma laule esitama, aga sel juhul a capella. Pika järelemõtlemise tulemusena otsustasin ikka muusikaharidusega armsate sugulaste kasuks, kes siis minu loo ette kandsid.

Kontsert läbi. Žürii läheb otsust tegema. Teeb juba üle 30 minuti ja siis lõpuks tulid ka rahvale seda teatama.

Ja siis saabuski minu õhtu hetk – sain õlg õla kõrval seista Mari Kalkuniga. Ühes hingamises, ühes energias Mari ja Maris Võitjatele õnnelikult kaasa elamas, iseenda tehtu üle rõõmu tundmas.

Milline on minu kogemus?

  • Auhinnalised kohad lähevadki teada-tuntud inimestele, kes on kogu kontserdi tugisammas. Kuidas muidu jääks nemad auhindade jagamise ajal pingile istuma ja väljahõigatud on hoopis mõni Maali maalt või Kusti külast, keda mitte keegi enne ei teadnudki.
  • Et olla pildis võistluse lõpuni, tuleb välja tulla mingi erilisusega – lavale terve koor või siis hoopis üks väike lapsuke, muusikastiil olgu pigem kärts-mürts kui vaikne ja rahulik lembelaul.
  • Ole julge ennast näitama! Teed enda rõõmuks, aga lase ka teistel sest osa saada – ehk siis sahtlisse kirjutada võib, aga kui võimalus pakutakse, siis jaga oma loomingut ka võhivõõrastega. Kuulajate seas võib olla mõni, kellele sinu pakutu väga meeldib!
  • Hinda enda tehtut! Premeeri ennast ise! Kui endal  kõige selle juures silmad säravad, siis oled õigel teel! Kõigepealt tunnusta end ise ja küll siis tuleb hea sõna ja märkamine ka väljastpoolt!
  • Iga kogemus elus on millekski hea! Ja kui esimesel viiel korral ei õnnestu esikolmikusse jõuda, siis ära mingil juhul loobu, vaid tee edasi. Tee natuke rohkem, tee natuke teistmoodi, uuri, mis inimesi liigutab ja liigud ise – läbi raskuste tähtede poole! Kuulsaks võib sündida, aga hinnatuks pead ise elama!

Lenda, kirjake, kaugele…

…vii tervitusi sõbrale!

Just nii kirjutasime “omal ajal” valge ümbriku tagumisele küljele, kui olime sinna pannud hoolikalt kirjutatud ja kokkuvolditud joonelisel kirjapaberil kirja. Ümbriku kinni kleepimiseks tõmbasime liimipinnast kibekiirelt keelega üle ning esiküljele kirjutasime kõige ilusamate tähtedega saaja aadressi. Omaette rõõm ja oskus oli “maalida” kandilisi postiindeksi numbreid selleks ettenähtud punktiiridele. Et ikka õige saaks, selleks oli ümbriku tagaküljel olemas ka spikker, mille meie tavaliselt omaloominguga ära kaunistasime. Kes mäletab, kes teinud – käsi püsti? Kes mäletab oma rajooni indeksit?

Enne veel, kui pikemad ja põhjalikumad koolielu-ülevaated said kirjaridadesse pandud, olid minu esimesteks “kirjasõpradeks” vanaema ja vanaisa. Hoolega ema etteütlemisel kirjutasin oma esimesed kirjad just neile, kelle juurest ehk päev või paar varem lahkunud olin. Kui hästi otsin, võin isegi mõne originaali ehk üles leida, aga ega suurt vajadust polegi, sest see, mida kirjutasin on tänaseni meeles.

TERE VANAEMA!

KIRJUTAN SULLE KIRJA. KUIDAS SINA ELAD? MINA ELAN HÄSTI? MIDA SINA TEED? MINA MÄNGIN NUKUGA. KIRJUTA MULLE VASTU KA. OOTAN SINU KIRJA!

MARIS

Kirjutatule lisaks joonistasin ka pildi või panin kirja vahele mõne vesipildi, mille kleepimine oli “omaette ooper” või väljalõike kusagilt ajakirjast. Tegelikult ei mäleta ma, et oleksin oma lemmikust “Tähekesest” kunagi midagi välja lõiganud, sest need said lihtsalt nii “ära loetud”, kuna lasteraamatuid just eriti palju ei olnud.

Kirja kirjutamine oli suur ja tähtis sündmus. Veel tähtsam oli selle ärasaatmine. Sest selleks oli vaja, et keegi, kes ulatus, lasi kirja postkasti, mida kirjakandjad tühjendasid.

Ja siis algas kõige põnevam aeg. KIRJA OOTAMINE Meie kortermaja postiljon oli väga vahva ja sõbralik onu, kes liikus aastaringselt mööda maad oma jalgrattaga. Mulle väga meeldis see, et tal oli oma kindel märgisüsteem tähistamaks ajalehe esiküljele, kas ajalehe vahel on sel päeval ka kiri. Nii mitu kirja oli, nii mitu hüüumärki oli ka kõige pealsema ajalehe esiküljel. Harilikult oli selleks “Noorte Hääl”, mille vahel oli siis “Rahva Hääl”, “Edasi” ja kohalik rajoonileht “Koit”.

Ajalehtedest veel nii palju, et eriti oodatud oli laupäevane post, mille vahel oli ka järgmise nädala “Telekava”. Kes aga esimesena selle kätte sai, võis pastakaga allajoonida järgmisel nädalal näidatavad oma lemmiksaated/filmid/multifilmid. Mina ootasin pühapäevi, sest siis näidati kell 11 lastefilme nagu “Elektrooniku seiklused” või “Külaline tulevikust” või “Mary Poppins” jne.

Põhikoolis sai minu “kirjasõpruse” tuhin erilise hoo sisse, sest noortelehest “Säde” oli võimalik leida kirjasõprade aadresse nii NSVL riikide seast kui ka kaugemalt. Mina olin kirjavahetuses ehk 5-6 eestlasest tüdrukuga, üks oli Läti tüdruk Gunta, üks oli Saksamaalt Susanne ja kõige kauem kirjutasin soomlanna Maijaga, õppides ise juba Tartu Õpetajate Seminaris. Loomulikult oli minu vene ja inglise keel just sellisel tasemel kuhu maale me koolis õppimisega olime jõudnud, aga igati tore oli tõlkida sõnaraamatu abiga nende saadetud kirju ning siis ise püüda väga hästi vastata oma oskuste kohaselt.

Kirjade kirjutamise teema tuli päevakorda tänu meie pere pesamunale, kes minuga koos iga päev postkasti juures kaasas käib. Täna ei ole mul sealt enam kirja oodata, küll aga tulevad sinna mõned muud ametlikud kirjutised. Ja nii ühel päeval postkastist kirja välja võttes see väike kahe ja poolene teataski: “Minule ei olegi kirja!”. Kui ei ole, siis tuleb anda endast parim, et oleks ja tuleks. Nii ma selgitasingi, et kõigepealt peame meie ise kirjutama kellelegi ja siis on, mida oodata. Õnneks elab meie “suur õde” teises linnas ja temale me esimesena “kirjutasimegi”. Tegelikult Pisipiiga joonistas ja mina kirjutasin juurde, kes või mis on pildil, sest esimesed kunstiteosed on veel äratuntavad vaid autorile endale. Ning siis käisime koos postkasti juures kirja ära viimas.

Ja täna oli tal jälle tore õnnepäev, sest postkastis oli kiri just temale!

Mis te arvate, miks ma tänaseni armastan ise käia postkasti juures? Esimesena käia? Sest ootus ja põnevus ja rõõm on siiani alles. See tunne, et keegi mõtleb mu peale ja kirjutab mulle mõne rea. Või on vaja kedagi, kes loeks lihtsalt sõnu, mida välja öelda ei jaksa, aga kirjutades muutuvad ehk armsamaks, leebemaks, õnnelikemaks…

Kui keegi teist ihkab tagasi seda aega, mil paberil kiri päris postkastis sind ootas, siis me võime koos seda tunnet elavdada. Mina kirjutan nagunii palju käsitsi ja paberile, miks mitte siis sellega kellelegi rõõmu teha?

 

 

 

 

Kuidas vanemate tehtud valikud määravad/mõjutavad lapse valikuid elus

DSC05988

Kõik saab alguse koos tehtud liivakookidest…

Mulle meeldib korrapärasus, rütm, rutiin ja traditsioonid. Mulle meeldivad peresiseselt edasi antud oskused emadelt tütardele, isadelt poegadele ja miks mitte ka kõik koos ja risti-põiki läbisegi. Mulle meeldivad perefirmad, mille algus jääb võib-olla kuhugi vana-vana-vanavanemate noorusaega, aga oma elu elab ta lastelastelastes edasi tänaselgi päeval. Kuidas meie, vanemate, tehtud valikud võivad mõjutada meie laste valikud elus?

Aastaid tagasi keerles minu elu isetegemise tähe all. Olin kodune kolme lapse ema ja aega armastatud hobiga tegeleda laialt käes. Heegeldasin, kudusin, tikkisin… Üks töö polnud veel valmis, kui juba näpud sügelesid uue mustri või lõngakera järele. Nii sai minu noorem tütar lasteaiaealisena selgeks heegeldamise, meeldima hakkas talle ka tikkimine, aga kõige suuremaks lemmikuks kujunesid pliiatsid-paber, käärid ja liim. Tegin mina kaarte, tegi temagi. Ja mul oli aega tema kõrval istuda, juhendada, õpetada, harjutada, eksida ja harutada. Mul oli aega ja tahtmist tema järelt ja temaga koos koristada neid tuhandeid paberikillukesi, mida väike käsi lõikas küll pesukausi kohal, aga ometi oli neid täis terve elutoa põrand.

Tänaseks on see tüdruk saanud 16-aastaseks ning ma näen teda tihti vabal hetkel värvimas imepisikesi kujundeid, küll paberil, aga ka juba moodsamas võtmes – oma nutitelefonis. Samuti kaunistavad tema tuba rõõmsavärvilised origami kujukesed, mille valmistamises mina temaga võistelda ei julgeks – no pole lihtsalt mõtet, kui sul puudub loogiline ja ruumiline mõtlemine. Oma 8. klassi loovtööks valis ta loomulikult käsitöö, mille käigus valmis imeilus heegeldatud voodikate.

Kas selle eest võin võtta kübekese au endale, et teda pisikesena kaasates oma hobiga tegelema, on see jätnud jälje ja äratanud huvi ka ise midagi oma kätega valmis teha? 

Usun, et mõnes teises peres, kus köögis askeldamine ja maitsvate roogade võlumine on emale-isale suurim rööm, siis milline laps ei tahaks ju ka segada, kloppida, hakkida, rullida, voolida, vahustada, kaunistada jne. Kui nüüd vanem seda kõike oma lapsele lubab ja on ise õhinaga nõus tainast kaks korda kauem segama, kui üksi või kotlette paneerima nii laua peal kui laua all, siis millist mõju see võib tulevikus avaldada sellele väikesele inimesele? Tal võib ju tekkida tubli tahtmine olla sama hea köögis nagu ema või isa ning nii saab panna alguse ka perekohvikule või koguni uhkele restoranile.

On vanemad ise igal võimalusel ninapidi murus ja näppudega mullas, siis sealsamas antakse ka lastele võimalus aiatöö vastu huvi tunda. Töö tööks, aga üheskoos rohides, riisudes, kaevates ja kastes, saaki oodates ja saaki korjates, saavad lapsed eluks nii vajalikke õpetusi kui ka erinevate tööriistade kasutamise kogemusi. Kui meie hoiame loodust, hoiab loodus ka meid. Kuidas kannatlikkus kasvatab iseloomu ning töö kiidab alati tegijat – kaunis muru, imeline lilleaed, täpselt pügatud hekk, suurepäraselt maitsvad oma aia viljad. Suurim kingitus on aga koosveedetud aeg värskes õhus ning töörõõm ja silmailu. Samuti õpivad lapsed mitte sugugi kerge aiatöö kaudu väärtustama töö tegijat ja tema pingutust.

Näiteid võib tuua siinkohal veel ja veel. Jutu mõte on aga selles, et meie tehtud valikud põhinevad tahes tahtmata meie enda ootustel või meie enda harjumustel. Lastele mänguvahendeid valides või mängusituatsioone luues me endale teadvustamata kaldume selles suunas, milliseid omadusi me oma lastes näha tahame.

Tahan, et minu laps oleks viisakas ja julge suhtleja – võtan lapse igal võimalusel kaasa külla minnes ja samuti võõrustan ise tihti külalisi.

Tahan lapses arendada loovust ja matemaatilist mõtlemist – ostan talle erinevaid klotse ja konstruktoreid, suunan teda kasutama “ehitusmaterjalina” kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid – selleks on parim köögikappide sisu!

Tahan temas varakult äratada huvi uurimise, avastamise ja leiutamise vastu – julgustan teda küsima, küsima, küsima ning õpetan ise vastuseid otsima. Loen ise, loen lapsele ette ja loen koos lapsega – raamatutes on alati vastuseid! Aga enne, kui saab küsida, peab õppima märkama!

Kuulun nende emade hulka, kes lubavad lastel arenguks vajalikke oskusi omandada läbi mängu, läbi lõbusa lustimise ja vahendid sealjuures on enamasti elust enesest. Seetõttu on meie pildikogus näiteks sibulakoored köögipõrandal, pesukausitäis kommipabereid või kastanimune põrandal, pesunäpid laudlina või diivanikatte küljes, wc-paberi ja köögirätikurullid pudedlikorkidele tunnelite tegemiseks ja loomulikult laste “Top 3” kuldmedalist – pappkarp, mis on aga nii suurte võimalustega, et saab endale kunagi kohe terve postituse.

Minu moto nende valikute ja võimaluste pakkumise juures on aga üks ja kindel – koos mängime, koos koristame! On mänguaeg, mil kõik mängimiseks lubatud asjad on saanud täiesti üllatuslikeks uuteks mänguvahenditeks ning neid võib leida mänguruumi igast nurgast.  Ja on aeg need kõik oma kohale tagasi panna.

Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas – nõustute või kujunevad harjumused ja eelistused siiski välja peale väikelapseiga tema enda teadlikes tegudes ja valikutes?

 

 

Hea ja ilus lugemine

Heal sõnal on väge! Seepärast soovin siia jätta natuke sellest kaasahaaravast emotsioonist, mida ma Sinu* raamatut lugedes sügavalt kogesin.

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

DSC08978

Esmalt panen kohe kirja, et pealkiri “Kuni armastus peale tuleb” viis juba kujutlused kõik uitama kuhugi mesimagusatele küsimustele. Miks selline pealkiri? Kas kaante vahel on vaid armulõõmast lõkkele löönud kiretuled? Kellele see armastus siis ikka niisama peale tuleb, otsi teist mööda laia ilma taga… Ei olnud sissejuhatavat “saateks eessõna”, milles see lahti oleks kirjutatud ega lugenud ma seda välja ka tagakaanel olevast kokkuvõtvast katkendist. Nii suur rõõm oli see avastada ühest sissekandest….

Ei öelda ju asjata, et ava raamat ja siis otsusta. Mulle aga sai vaid kergelt sõrmedega üle kaane silitades selgeks, et selle sees on peidus midagi müstiliselt kaasakutsuvat. Ja ma ei eksinud ega pidanud pettuma. Juba viies sissekanne selles n-ö “kõigi silmade jaoks päevikus” oli täiesti ja sajaprotsendiliselt minule.

Kuidas kivid võivad mõjuda erinevatele inimestele nii sarnaselt, kuidas meelitavad end korjama ja koguma ja annavad ühistegevuseks mõtteid. Nii minagi elan oma kiviusku elamist ja kõige suurema õnnepäeva nime kannavad just need, mil saan istuda kivisel rannal. Vabana maailmavalust ja hingekriipsudest, mis end argimelus ikka alatasa meelde tuletavad. Nii palju head on neis kivilugudes, mida ühest käest teise kukutades ja päikesepaistes nende sära imetledes kuulan ja taskupõhjas koju kaasagi võtan. Saatjaks raskustest tähtede poole..

Peale kiviülistuslaulu lubasin end raamatu seltsi juba õnneõhinal ning sinna end unustasingi kuni tagumine kaas mu käe all taas tänulikult silitet sai. Nii hea oli. Hea oli end kirjutatud ridade vahelt mitmeidki kordi ära tunda. Näiteks ajaviiteks või lihtsast heast harjumusest lauluviisi ümisemine on minugi igapäeva osa. Öeldakse, et see olla õnneliku inimese tunnus. Olgu siis! Või kastanimunade kasulik kasutus, mille ülimalt suurest tujuküllasest tundest  on minugi veebipäevikus pikem ülestähendus kirjas. Leida märkamatutest pisiasjadest see möödakarvapai ja panna ehedalt kirja, on Sinu raamatu see “kõige-kõige”.

DSC08971.JPG

Ma ei liialda, kui väidan, et nautisin iga lugu terve ihu ja hingega, sest tihti tõmbusid suunurgad õnneüllatusest muigele või kord pidin põselt midagi niisket pühkima. Nii suure hooga jooksid sõnad lehtedelt mu silmisse ja sealt südametuksetesse. Ei ole ma liigvesistav ega tähtsalt tuim ümbritseva mängu suhtes, kuid kuna Sinu kirjutatu oli läbi “emaprillide” nähtult kirjas, siis seda enam võtsid “ainult-ema-teab-võlusõnad” end minust kinni ja kandsid läbi tunnete kadalipu. Päris mitu korda küsisin endalt loo lõpus, mismoodi oleksin mina samas olukorras toiminud?

Suur tänu äratundmist, ühtemõtlemist ja ilulugemist pakkuva raamatu eest!

* Samad sõnad saatsin ka autorile tänuga, seepärast on tekst sina-vormis.

 

Milline on sinu mõttetöö?

Mis asi on mõttetöö? Kas see, kui mõtted piisavalt kiiresti peas edasi-tagasi sebivad ja igaüks toob kaasa mõne teema, mida oleks vaja uurida, lahendada, millega tegeleda? Või on see pigem üks töö või tegevus, mida tehes saavad peas mõtted vabalt voolata, minna ja tulla, katkeda ja end  taasluua? Just seda viimast ma silmas peangi.

Jah, meil ei ole nõudepesumasinat. Kes märkab, see peseb. Ja just selle tegevuse positiivne külg (peale puhaste nõude) ongi aeg mõelda. Ma naudin nõudepesemist, sest sel ajal teevad käed automaatselt kogu töö ära ja minu pea saab samal ajal toota ideesid, leiutada lahendusi ja luua. Olen veendunud, et enamus minu loomingulisest eneseväljendusest on alguse saanud just kraanikausi ees seistes. 😉

Loomulikult olen ma teadlik sellest, kui oluline on olla igas hetkes 100% kohal ja süveneda ainult sellesse tegevusse, mis praegu käsil. Et just oma mõistust vaigistada ja mõttevooluga mitte kaasa minna. Nõudepesemise juures siis tunda, kuidas soe vesi käsi hellitab ja mis tunde loob valge vaht sõrmede vahel ning märgata, kuidas särab puhas klaas. Olen teinud seda ka. Aga enamasti on käed vetevallas, aga mõte uitab mööda loomingulisi radasid.

Teate ju seda, kuidas üks loov inimene vajab inspiratsiooniks “oma aega” ja “oma kohta”. Kellel peab päike õige nurga alt paberile langema, kellel on vaja kindlat meloodiat kõrvus helisema, kes leiab oma loomeprotsessi sädeme metsavaikuses kulgedes, kes meremühina saatel. Ütlen siinkohal, et meri inspireerib mind ka, tohutult.

Aga siiski see tegevus, kus on võimalik end kõrvaldada füüsilistest liigutustest ning lasta end kanda mõttepilvedel kujutelmadesse. Ausalt, olen kordi mõelnud, et kraanikausi juures võiks olla veekindel paber ja pliiats, et märksõnad, mis hetkega tekivad, üles tähendada. Sest teada ju on, kuidas inimese mälu meid mõnikord alt veab – mõtlesin ju alles ja juba ta läinud ongi! Pole ka saladus, et olengi pesemise pooleli jätnud, käed kuivatanud ja kibekiirelt paari lausega tekkinud mõtte paberile kirja pannud, millest hiljem sünnib lugu.

Kas ma olen ainuke selline? On sinulgi mõni töö või tegevus, mida tehes oled märganud, et füüsilline keha teeb automaatselt “töö” ära ja mõtted annavad samal ajal särtsu ja tõuget hoopis millelegi muule?

dsc08653

 

Luulest, luulevõistlusest, unistustest

Vahel on nii, et mõni teema elus saab saatjaks päevil ja öil. Mõnikord on see tunne, mõnikord suur soov. Mõnikord on see miski, mida teed ja teed ning selle tegemises on nii hea olla, et sellest saabki sinu elu saatemuusika.

Mina õppisin enda oma kuulama umbes kümme aastat tagasi. Sinnani käis see harva end minu juurde passitamas, kas sobib kaaslaseks. Sealt alates aga astus otsejoones elutuppa, istus mu unetute ööde õlgadel ja jäigi. Tuli ikka tihedalt meeltesse ja mõtetesse, millest said südamesõnumid riimideks ja salmideks. Mõni laulukski.

43426665_2490399054318771_4721196685064142848_n

Ja täna on ta juba lahutamatu kui vihaleht mu kuummärjal kehal, alati olemas, alati aitamas. Südamesosinaid sätib salmidesse, hingehõisked paneb helisema, lihtsad laused põimib lauluks..minu sees ja ka teistele kuulamiseks, kui kõrvu on.

Kes on see salapärane seltsiline?

Tänan sind, luulekeel!

43408537_1874807569306910_5513176241991057408_n

8 minutit oma luuletules põlemiseks

Igale inimesele on antud vägi luua midagi. Meis kõigis on see olemas ja lööb hõõguma, kui õigel ajal õige inimene sinu sütele oma hingejõuga peale puhub, annab hoogu sinu võlujõule lennata. Kui su ümber on inimesed, kes on igati toetavad ja julgustavad, et sa sa hoiaksid ise endas seda loometuld, mis sütitab sädemeid kuulajais. Et sus põlev tulekuma saaks nähtavaks ka väljaspool sind ennast. Et see kõlaks vastu kuulajate särasilmades, saaks jõudu nende naeratustest, aga samas oleks hoolikalt hoitud! Just selliseid inimesi on olnud minu elus viimastel aastatel, kes leegile õrnalt peale puhudes uue jõu annavad.

Tänu neile hoian ma enda teekonnal jätkuvat sihti nende imeliste inimeste poole, keda olen juba kaua enda eeskujuks pidanud. Kelle suurus minu silmis on nende andekuse julge kasutamine, mis loob imetlusväärset tulemust.

Kui ma oleksin…

Kui ma oleksin loov köögis nagu Jamie Oliver. Kui ma oleksin imelise häälega laulja nagu Enya. Kui ma oleksin vaatamakutsuvate fotode autor Remo Savisaar. Kui ma oleksin suurepärane jutuvestja ja oma lugudega sügavalt puudutav armas Piret Päär.

Minu õnn  on näha maailma ja kogeda elu, ümbritseda see oma hingehea ja südamerõõmuga ning panna kogu see ilu sõnadesse. Sõnad sättida riimideks. Riimid reastada salmideks. Salmidest sünnivad luuletused, milles on suur kogus mind ennast. See on minu suurus. Minu enda silmis. Ja see on see, mis loeb.

Kauni vahtravärvilise oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai minus põlev luuletuli tunda õrna pealepuhumist ja kindlameelset hoidmist. Sain korraga kobeda koguse väga head riimi ja rütmi ning pisarateni liigutavat esitlust Kalju Lepiku luulevõistlusel Aruküla mõisas. Nägin, kuulsin ja tundsin, kui palju on noorte inimeste sees peidus ehedat siirust, puhast ausust, valusat julgust. Nägin sõna jõudu, kui sellele antakse südamesügavusest tõusmiseks hoogu. Nii väga soovin, et sel hetkel nende ilusate inimeste etteloetud Kurbus kuivas kokku, Nõrkus närtsis ja pudenes laiali, Pettumus kukkus kildudeks, Valu veeres vahtralehetede vahele ja Rõõm põimis end nende ümber nagu soe sall.

43408777_328127664619835_9058986720560676864_n

Suur tänu märkamast ja tunnustamast!

Selle kõige krooniks täitus minu järgmine unistus. Olin ühes loomeruumis inimesega, kelle suurus on tema eesti keelt kaunistavates sõnades, tema keelt rikastavates riimides, tema lahkete silmade soojuses. Vaadake ise!

Tänan sind, armas Leelo Tungal!

Tahtsin juba lapsena Sinu luuletusi “Tähekesest” lugedes, olla Sinu moodi. Osata samamoodi sõnu riimi seada. Täna liigun selle poole! Tänan, et oled eeskujuks! ❤

43551094_1541661225980288_8935757838186184704_n

Foto: Eva Linno

 

Eile nägin ma naist

Teisipäev, tööinimeste päev hakkab lõpule jõudma ja minul on algamas üritus hingele. Täiesti tavaline teisipäev, mille muutis eriliseks kohtumine täiesti tavalise, aga samas ka erilise inimesega. Naisega lavalaudadelt, naisega filmikaadritest, naisega teatrisaalidest, naisega elust. Oma sõnutsi täiesti tavalise naisega, kellele elu pole midagi kandikul ette kandnud,  kõik saavutatu on ikka enda töö, pingutuste ja valikute tulemus.

Tere, armas Inga Lunge!

Nägin teda päris lähedalt, kuna olles viimane saalisiseneja sain ka viimase vaba tooli, mis oli just külalise kõrval. (Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud salamisi õnnelik selle üle!) Ja nii armas oli kuulda, kuidas ta julgustuseks sinna istuda ütles, et ongi käehoidjat vaja. Istusin sinna rõõmu ja elevusega, sest teadsin temast vähe ja kuulda tahtsin palju. Mida ma nägin? Mida ma kuulsin?

Nägin kena naist,

kel seljas kaunis kirjumustriline kleit ning jalas igas olukorras päästvad kõrge kontsaga kingad. Juuksed õrnalt seotud ning enamus vabalt seljale langevad, mis rõhutasid veelgi tema naiselikkust ja nooruslikkust. Ilus inimene on alati õnnelik inimene. Ei olnudki vaja glamuurset õhtumeiki, sest tema hoolitsetud välimus andis mõista tema tähelepanelikkusest enda ja kõrvalolijate suhtes. Nägin sooja ja särasilmset naist.

Nägin arukat naist,

kes oma näitlejameisterlikkusega pajatas kuulajatele lugu oma suvekodu ostmisest. Põimis sinna osavasti sisse esiemade tarkuse ja ettenägelikkuse, kuidas elu pakutavates raskustes pinnal püsida. Kuidas hing kisendas selle “oma koha” järele ja nüüd on see olemas, Inga enda nimel, aga siiski kogu pere “oma koht”. Koht, kust kiiretel töösõitudel siiski alati läbi hüpata, korraks peatuda, istuda kivil ja minnes tunda nähtamatu seljakotina kaasas värskust, hingerahu, kosutust.

Nägin eneseteadlikku naist,

kes rääkis, kuidas ta oli ühel eluhetkel jõudnud arusaamiseni, et mitte midagi ei “pea” tegema, mida sa ei taha. Kui otsid tegevust ja peas vasardab üha, ma pean poodi minema, ma pean lapsele lasteaeda järele minema, ma pean tube koristama, siis oota, kuni see üle läheb. Sest kui sellele mittetegemisega aega anda, siis ühel hetkel muutub “ma pean” “ma tahan”-ks. Nii tundis temagi, et nüüd ma juba tahan poodi minna, ma juba tahan lasteada minna. Ja kui oled juba tükk aega neid tolmurulle toanurgas vaadanud, siis lõpuks tahad ka neid ära koristada.

Täpselt sama tarkus aitas tal ka teha otsust lahkuda seriaalist “PIlvede all” või ära öelda nii mõnelegi projekti pakkumisele, millest ei tulnudki seda “ma tahan”.

Nägin tarka lapsevanemat,

kes märkab oma laste vajadusi, nende sisemist tahtmist põleda, aga vajavad ehk mõnikord täiskasvanu tuge ja tuleläitmist. Nii loob ta oma lastele olukordi, kus neil hakkab igav, ei paku neile valmis lahendusi, et lapse enda loovus saaks areneda. Ja laps ei suuda kaua igavuses olla, natuke aega ja siis ta juba hakkab otsima, küsimusi küsima, uurima ja avastama, et oh, marjade korjamine võib olla täitsa põnev. 

Ja kui lasta lapsel endal pisutki pingutada, siis need töötunnid võivad saada ka väljaspool kodu tunnustust ja äramärkimist. Nii jõudis tema poja koolitööna loodud lauamäng näiteks tee trükkimiseni, et pakkuda mängurõõmu paljudele teistelegi.

Nägin hoolivat naist,

kes teab, et meie lapsed, see meie tulevik, on tähtsad. Neist ei kasva niisama suurepäraseid täiskasvanuid, kui neid lapsena ei kasteta, ei seota tugiposte nende toetamiseks, ei anta päikeserõõmu ja vihmakosutust nende avatud hingedele ja meeltele. Kui me jätame lapse mured märkamata, siis hiljem nad enam ei tule meid üles otsima, et neist rääkida.

Kuum teema” agressiivsed lapsed ning koolikiusamine” leidis tema silmis sellise lahenduse, mida ta oma pojale õpetab: “Ole sina esimene, kes märgates vägivalda, astub ligi ja ütleb: Nii ei ole ilus teha!””. Sest kõik seda ei suuda, kuna tänapäeal “hea olla” nõuab julgust. Palju lihtsam on mööda vaadata või halvema variandina ühineda halbadega.  Kõik saab siiski alguse lapsevanematest ja kodudest.

Nägin edukat naist,

kes oma tööelus järeleandmisi ei tee. Kui pingutab, siis kogu hingest ja nii ongi tema elama pandud rollid telekraanil või teatrilavadel vaimustavalt siirad, suursugused, aga kõigis neis on alles Inga ise. Sest naine teeb seda, mida ta tahab ja mis meeldib. Nii vaatab ta ettepoole ja pisut kaugemale Eestimaa piiridest, et anda ehk võimalusi võimsale naaberriigi filmitööstuses pakutavale.

Nägin uhket naist,

kes väärtustab enda tehtud tööd ja naudib edusamme. Kes märkab, et iseenda saavutused on piisavaks põhjuseks silitada enda pead, teha pai ja tunda uhkust. Kui ise juba nii tunned, siis märkavad seda ka kõrvalseisjad. Ja kui tunne on õige ja hea, siis tulebki seda endas hoida ning see valjuhäälselt välja öelda koos salasoovide ja unistustega. Seda head tunnet pakub talle äsjailmunud esimene lasteraamat “Nupukas Nora”, millele juba kavandatakse kordustrükki. On ikka põhjust uhke olla küll!

Mina tänan, et kodukoha raamatukogu töötajad kutsusid selle õnneliku naise inimestega kohtuma ja oma elust ning ettevõtmistest pajatama. Oli soe ja hubane õhtu.

Soovin sulle head, Inga Lunge!

Foto Võhma Linnaraamatukogu FB seinalt 

40321048_2146683922238760_7693000478333861888_o

Viimane vaba koht Inga kõrval sai täidetud 🙂

 

Kardina varjus

DSC07812 (1)

Kui sa kingid mulle oma naeratuse, oma sõnad, oma silmasära, siis olgu see aus. Olgu see südamest siiralt soovitud. Olgu see hingeheadusest kantud. Sest ma ei taha mahtuda su valede vahele. ei taha olla osake sinu äkki-ta-ei-saa-aru naljadest. Tahan kogu hingega tunda sinu siirust, sinu tahtmist olla minuga, minu jaoks üks. Mitte sina ja mina, vaid üks. Üks tee, üks soov, üks mõte, üks õrnus, üks arusaamine, üks liikumine.

Tahan sinuga koos minna, olla ja kui tulla tagasi, siis tänulikumana, targemana, õnnelikumana. Sa oskad küll anda endast seda, mis loob juurde armurõõme ja kirge. Ainult see on peidus. Sa oled selle oma naljade taha surunud, oma sarkasmi sisse toppinud. Ja see ei ole see, mida mina tahan. See ei vii ära murepilvi pea kohalt, see ei anna lootust paremast homsest, see ei kingi rõõmu. Pigem sunnib arutlema, mis on minus puudu, miks ma ei ole piisav?

Kuhu sa oled kadunud? Kuhu on jäänud sinu kaisukäsi, mis üle selja õrnalt käib ja peatub paitamiseks. Kuhu oled sa pistnud selle kindlustunde, et alati on tunnelis valgus, kasvõi pisike tikutule leek, mis valgustab me teed vaid väikeseks viivuks, aga ta on olemas, kui seda üheskoos otsime. Kuhu on jäänud need mesimagusad sõnad, mis sulatavad nagu küünlavaha mind su käte vahel ja ma olen õnnelik selles pehmuses, selles soojuses.

Oled sa visanud need unustusteorgu? Oled sa saatnud nad kibestumiste teele, tuhandete kilomeetrite taha. Mis kasu sest on? Maailm on ju ümmmargune. Ühel päeval jõuavad nad ikka sinu ja minu juurde tagasi. Võta see tobe vabandus kätte, pane ta enda ette istuma ja räägi temaga. Räägi nagu oleks ta päriselt olemas. Vaata teda – on ta suur või väike, on ta elujõuline või vaevu hingitsev, on ta särav või tuhm, on tal jõudu või on ta väeti. Äkki pole mõtetki seda vabandust välja mõelda, et mitte keskenduda, mitte võtta vastutust, mitte hoolida, mitte süveneda ja kogu täiega kohal olla.

Võib-olla polegi seda vabandust olemas? Kujutad endale vaid ette, et nii saab parem, saab kergem, saab lihtsam. Ei saa! Tunne loeb. Ja kui tunne on hea, pole vabandusi tarviski. Kui tunne on halb, tegele sellega. Viska kõik muu hetkeks kõrvale ja tee stopp! Käivita omaenesetarkuse mootor ja kuula, kuidas ta töötab. Mis paneb teda külmalt kriiskama, mis sunnib jahedust pilduma, mis käseb raskustes minema kõndima. Seal ongi see valgus tunnelis. Seal ongi lahendus. Sinu enda sees. Ja siis saab muutuda su tuju ja tunne ja tahtmine olla jälle endine. Olla sina ise – puhas, ilustamata, muutmata kujul, ehe. Olla samamoodi nagu varem, olla lihtsalt veidi parem. Ja järgmine kord on juba kergem märgata seda, mil tuleb elu panna pausile, hingata ja piiluda oma hinge sisse.

Elu enda eest nagunii ära ei jookse. Ei saa peita end kardina taha, kuigi tahaks ja oodata seal seni, kui kogu halb mööda läheb. Mina just seda teengi. Võtan aega, et peatuda. Et märgata valu, märgata kiusu, märgata seda, mis kisub elulaeva kiiva. Vaatan talle otsa, võtan ta enda ette alasti, algosadeks lahti ja kui see tehtud, polegi enam muret, pole vaeva, pole solvumist, pole kibestumist. On ilu ja võlu – elada koos, hingata koos, astuda koos, nautida koos. Olen hea! Olen piisav! Olen väärtuslik!

Sinagi!

Ega nimi ei riku meest

“Mis on sinu nimi?”

“See vist Nipiptiri!”

“Ei see ole Nipitiri, see on hoopis...”

Tore lastelaul, mida lasteaias sügisel uute lastega alustades ikka laulsime, et nimed ja näod tuttavaks saaks ja meelde jääks.

Minu nimi on Maris ja täna on minunimelistel nimepäev. Ei ole ma seda kunagi tähistanud, aga kui head sõbrannad seda meelde tuletavad ja kodus on kohe kohvi ja kooki ka võtta, siis ju võib. Lisan siia kiirelt, et Ragne pakutud ja järeleproovitud kook on tõesti eriliselt mõnus maius. Enda kook ei jõudnudki pildile, nii kiirelt sai otsa – järelikult hea!! 😀

Mis nimesse puutub, siis Eesti filmiklassikast on päris mitu head näidet kohe meelel mõlkumas:

“Kevade”“No, mis siis maimukesele nimeks ka pandi?” – “Peni või Benno või…”

“Siin me oleme”“Esimesele paneme sinu järgi Timmu, teisele vanaisa järgi Ärni, kolmandale…”

“Nukitsamees”“Mis me talle nimeks paneme?” – “Paneme Kusti!” Paneme Iti!” Paneme Minni!”…

Mulle tundub, et inimese nimi kannab alati mingit väge ja on määrava tähtsusega heade ja mitte nii heade valikute tegemisel elus.Nimi on inimese elus tähtis. Seda ei saa niisama tühja koha pealt õhku visata ja ongi olemas! Või siiski saab?

Minu vanemate noorusajast on pärit Milvi-d ja Mared, Ilme-d ja Elvi-d, Aadu-d ja Peedu-d. Neid oli igas külas, igas suguseltsis. Tänapäeval on nimevalikutes trend liikumas selles suunas, kas nimi on vaaremade-isade hõnguline või siis pigem midagi sellist, mida kellelgi veel pole või kolmas variant – nimi olgu võimalikult rahvusvaheline, käänatav ja mõistetav rohketes keeltes.

Minu nimel pole oma lugu, lihtsalt sobis vendade nimedega – Margo ja Marek. (Või siis ikka on, et kõik laste nimed kõlaksid sarnaselt?) Vanemad pole mulle kunagi midagi enamat avaldanud. Samas mu oma neljal lapsel on ikka igaühele lugu ka juurde rääkida. 😉

Olles nüüd juba päris mitu aastakümmet selle nimega ilmas elanud(ja leidnud ka kuulsaid ja vähemkuulsaid nimekaimusid), arvan enda nime taga olevat järgmised minu isiksuse kujunemist mõjutavad omadused ning märksõnad:

Mmõistatuslik, musikaalne, mõistev, mõtlik…

Aaus, arvestav, andestav…

Rroosid ja romantika, rahulik…

Iiseteadlik, iseseisev, imedeotsija, inspiratsioon…

Ssärav, sihikindlus, sinisilmne, süda(mlik), sõnad…

Ilusat päeva kõigile, kes täna oma nime päeva tähistavad! 🙂

Kas sinu nimel on lugu? Mis on peidus sinu nime taga?

InkedDSC04520_LI

 

Avaldus

Armas laps!

Ühel päeval, kui ma leian end kahtlemas oma väärtuses, oma unistustes –

vaatan ma sind….

kuulan ma sind…

usun ma sind…

et minu eneseusk taastuks,

et minu väikestesse sõnadesse seatud suured unistused saaksid vabavoolu liikuda täitumise suunas,

et minus kõikumalöönud rahu leiaks taas kindla pinna,

et ma jälle usuksin – ma olen seda kõike väärt.

Sest sina oled tüdruk, kes õpetas mulle, et KÕIK ON VÕIMALIK!

SINA NÄITASID MULLE, KUIDAS KÕNDIDA MÖÖDA PÄIKESEKIIRI. 

Tänan sind selle eest! 

Iga päev…

DSC03073

Ja kui sa ühel päeval leiad maa enda jalge all kõikumas

või sind üllatab pisemgi tuuleke,

siis ma olen siinsamas.

HOIAN SINU JAOKS SEDA PÄIKESEKIIRT,

mis muutis minu elu

ja saab toetada sinugi oma.

Saab pakkuda sulle julgustust, abi, anda hoogu ja tõsta sind lendu.

Et jalad ei puutukski maad,

et tuulehoog ei saakski sind kätte.

Et see päikesesära sinu sees leiaks tee

sinu mõtetesse,

sinu tegudesse,

sinu õnnelikku olemisse. 

MA OLEN OLEMAS

ALATI…