Uma Laul “Lats om hoitu”

qrfVõro kiil on minu kõrvus olnud sünnist saadik. Küll pole selle kõnõlõmist keegi minult nõudnud, aga kuulates on siiski külge jäänud. Grammatikat ja kuis kirotada kontrollin ikka sõnaraamatust tihti iseend. Olles selle teise keele sees kasvanud, tuli ka lihtsalt ja ilma sunnita minu esimesed võrokiilse salmikõsõ latsile. Sellest saab huvi korral lugeda siit.

Ja sealt edasi on minu kokkupuude olnud järgmine:

🎀 2014; Põlva; Võrukeelne salmivõistlus; osalesin; sain tunnustuse.
🎀 2017; Kabala; ansambel Pillikud liige Ann Mäekivi võttis minuga ühendust, et leidsid minu võrukeelsed salmid ja tegid neist ühe lauluks. Kas nad tohivad seda esitada nii Eestis kui välistuuridel. – Muidugi tohib!
🎀 2018; Koeru; K. Lepiku luulevõistlus; kirjutasin just selleks ürituseks oma järgmise võrukeelse luuletuse “Üts tamm” ; sain tunnustuse – I koht täiskasvanute seas.
🎀 2019, maikuu; Põlva; loen ema-isa pool “Koidust” reklaami osaleda Uma Pido uute laulude konkursil; hakkasin võrukeelseid sõnu ritta seadma, tegin salmidele lihtsad viisid ka; saatsin konkursile 3 enda laulu.
🎀 2019, september; õnnitleme, teie laul “Lats om hoitu” pääses lõppvõistlusele!

🎀 2019, 7. november kell 18; Mooste Folgikoda; Uma Pido laulude võistluskontsert.

Käidud! Tehtud!

Üldmulje oli väga vahva! 25 numbrit, igaüks isemoodi. Kuhjaga lõbusat lõõtsa ja kena kogus kitarri ja klaverit, näpuotsatäis naljalugusid, raasuke räppi. Ühisel laval astusid üles tuntud tegijad nagu Mari Kalkun ja Aapo Ilves ning täiesti uued tulijad sel alal nagu mina või tore koolipoiss, kes ise oma loole viisi tegi.

Mina olin alguses valmis ise oma laule esitama, aga sel juhul a capella. Pika järelemõtlemise tulemusena otsustasin ikka muusikaharidusega armsate sugulaste kasuks, kes siis minu loo ette kandsid.

Kontsert läbi. Žürii läheb otsust tegema. Teeb juba üle 30 minuti ja siis lõpuks tulid ka rahvale seda teatama.

Ja siis saabuski minu õhtu hetk – sain õlg õla kõrval seista Mari Kalkuniga. Ühes hingamises, ühes energias Mari ja Maris Võitjatele õnnelikult kaasa elamas, iseenda tehtu üle rõõmu tundmas.

Milline on minu kogemus?

  • Auhinnalised kohad lähevadki teada-tuntud inimestele, kes on kogu kontserdi tugisammas. Kuidas muidu jääks nemad auhindade jagamise ajal pingile istuma ja väljahõigatud on hoopis mõni Maali maalt või Kusti külast, keda mitte keegi enne ei teadnudki.
  • Et olla pildis võistluse lõpuni, tuleb välja tulla mingi erilisusega – lavale terve koor või siis hoopis üks väike lapsuke, muusikastiil olgu pigem kärts-mürts kui vaikne ja rahulik lembelaul.
  • Ole julge ennast näitama! Teed enda rõõmuks, aga lase ka teistel sest osa saada – ehk siis sahtlisse kirjutada võib, aga kui võimalus pakutakse, siis jaga oma loomingut ka võhivõõrastega. Kuulajate seas võib olla mõni, kellele sinu pakutu väga meeldib!
  • Hinda enda tehtut! Premeeri ennast ise! Kui endal  kõige selle juures silmad säravad, siis oled õigel teel! Kõigepealt tunnusta end ise ja küll siis tuleb hea sõna ja märkamine ka väljastpoolt!
  • Iga kogemus elus on millekski hea! Ja kui esimesel viiel korral ei õnnestu esikolmikusse jõuda, siis ära mingil juhul loobu, vaid tee edasi. Tee natuke rohkem, tee natuke teistmoodi, uuri, mis inimesi liigutab ja liigud ise – läbi raskuste tähtede poole! Kuulsaks võib sündida, aga hinnatuks pead ise elama!

Lenda, kirjake, kaugele…

…vii tervitusi sõbrale!

Just nii kirjutasime “omal ajal” valge ümbriku tagumisele küljele, kui olime sinna pannud hoolikalt kirjutatud ja kokkuvolditud joonelisel kirjapaberil kirja. Ümbriku kinni kleepimiseks tõmbasime liimipinnast kibekiirelt keelega üle ning esiküljele kirjutasime kõige ilusamate tähtedega saaja aadressi. Omaette rõõm ja oskus oli “maalida” kandilisi postiindeksi numbreid selleks ettenähtud punktiiridele. Et ikka õige saaks, selleks oli ümbriku tagaküljel olemas ka spikker, mille meie tavaliselt omaloominguga ära kaunistasime. Kes mäletab, kes teinud – käsi püsti? Kes mäletab oma rajooni indeksit?

Enne veel, kui pikemad ja põhjalikumad koolielu-ülevaated said kirjaridadesse pandud, olid minu esimesteks “kirjasõpradeks” vanaema ja vanaisa. Hoolega ema etteütlemisel kirjutasin oma esimesed kirjad just neile, kelle juurest ehk päev või paar varem lahkunud olin. Kui hästi otsin, võin isegi mõne originaali ehk üles leida, aga ega suurt vajadust polegi, sest see, mida kirjutasin on tänaseni meeles.

TERE VANAEMA!

KIRJUTAN SULLE KIRJA. KUIDAS SINA ELAD? MINA ELAN HÄSTI? MIDA SINA TEED? MINA MÄNGIN NUKUGA. KIRJUTA MULLE VASTU KA. OOTAN SINU KIRJA!

MARIS

Kirjutatule lisaks joonistasin ka pildi või panin kirja vahele mõne vesipildi, mille kleepimine oli “omaette ooper” või väljalõike kusagilt ajakirjast. Tegelikult ei mäleta ma, et oleksin oma lemmikust “Tähekesest” kunagi midagi välja lõiganud, sest need said lihtsalt nii “ära loetud”, kuna lasteraamatuid just eriti palju ei olnud.

Kirja kirjutamine oli suur ja tähtis sündmus. Veel tähtsam oli selle ärasaatmine. Sest selleks oli vaja, et keegi, kes ulatus, lasi kirja postkasti, mida kirjakandjad tühjendasid.

Ja siis algas kõige põnevam aeg. KIRJA OOTAMINE Meie kortermaja postiljon oli väga vahva ja sõbralik onu, kes liikus aastaringselt mööda maad oma jalgrattaga. Mulle väga meeldis see, et tal oli oma kindel märgisüsteem tähistamaks ajalehe esiküljele, kas ajalehe vahel on sel päeval ka kiri. Nii mitu kirja oli, nii mitu hüüumärki oli ka kõige pealsema ajalehe esiküljel. Harilikult oli selleks “Noorte Hääl”, mille vahel oli siis “Rahva Hääl”, “Edasi” ja kohalik rajoonileht “Koit”.

Ajalehtedest veel nii palju, et eriti oodatud oli laupäevane post, mille vahel oli ka järgmise nädala “Telekava”. Kes aga esimesena selle kätte sai, võis pastakaga allajoonida järgmisel nädalal näidatavad oma lemmiksaated/filmid/multifilmid. Mina ootasin pühapäevi, sest siis näidati kell 11 lastefilme nagu “Elektrooniku seiklused” või “Külaline tulevikust” või “Mary Poppins” jne.

Põhikoolis sai minu “kirjasõpruse” tuhin erilise hoo sisse, sest noortelehest “Säde” oli võimalik leida kirjasõprade aadresse nii NSVL riikide seast kui ka kaugemalt. Mina olin kirjavahetuses ehk 5-6 eestlasest tüdrukuga, üks oli Läti tüdruk Gunta, üks oli Saksamaalt Susanne ja kõige kauem kirjutasin soomlanna Maijaga, õppides ise juba Tartu Õpetajate Seminaris. Loomulikult oli minu vene ja inglise keel just sellisel tasemel kuhu maale me koolis õppimisega olime jõudnud, aga igati tore oli tõlkida sõnaraamatu abiga nende saadetud kirju ning siis ise püüda väga hästi vastata oma oskuste kohaselt.

Kirjade kirjutamise teema tuli päevakorda tänu meie pere pesamunale, kes minuga koos iga päev postkasti juures kaasas käib. Täna ei ole mul sealt enam kirja oodata, küll aga tulevad sinna mõned muud ametlikud kirjutised. Ja nii ühel päeval postkastist kirja välja võttes see väike kahe ja poolene teataski: “Minule ei olegi kirja!”. Kui ei ole, siis tuleb anda endast parim, et oleks ja tuleks. Nii ma selgitasingi, et kõigepealt peame meie ise kirjutama kellelegi ja siis on, mida oodata. Õnneks elab meie “suur õde” teises linnas ja temale me esimesena “kirjutasimegi”. Tegelikult Pisipiiga joonistas ja mina kirjutasin juurde, kes või mis on pildil, sest esimesed kunstiteosed on veel äratuntavad vaid autorile endale. Ning siis käisime koos postkasti juures kirja ära viimas.

Ja täna oli tal jälle tore õnnepäev, sest postkastis oli kiri just temale!

Mis te arvate, miks ma tänaseni armastan ise käia postkasti juures? Esimesena käia? Sest ootus ja põnevus ja rõõm on siiani alles. See tunne, et keegi mõtleb mu peale ja kirjutab mulle mõne rea. Või on vaja kedagi, kes loeks lihtsalt sõnu, mida välja öelda ei jaksa, aga kirjutades muutuvad ehk armsamaks, leebemaks, õnnelikemaks…

Kui keegi teist ihkab tagasi seda aega, mil paberil kiri päris postkastis sind ootas, siis me võime koos seda tunnet elavdada. Mina kirjutan nagunii palju käsitsi ja paberile, miks mitte siis sellega kellelegi rõõmu teha?

 

 

 

 

Kuniks kirjutamissoov suvepuhkusel on

Terve kuu ja rohkemgi on mööda vuhisenud mu viimasest sissekandest. Ei, elu ei ole seisma jäänud. Minu kirjutamistuhin on hoopis suvepuhkusele end lubanud. Ja tundub, et ikka kaugele kohe, sest hõigates teda, ta ei kuule. Vaadata kuhugi enda sisse, et teda leida, pole ka suurt mõtet. Mida pole, seda pole. Las ta siis puhkab ja kogub ja kosub seal kusagil. Tagasi tulles on tal kindlasti kuhjaga uusi sõnu, märkamisi, jagamistootavaid nägemusi ja silmailuks ehk mõned pildidki.

Vahepeal on läbi saanud juba aasta sellest, mil alustasin oma kirjatööde pakkumist Emmedeklubile. Nii mõnedki on blogis üleval, palju on lihtsalt kusagil draftis kulgemas ning kõik, mis lahkelt vastu võeti, on leitavad ka Emmedeklubi kodulehelt.

Viimase postituse sealt jätan siia, aga kes tahab uuesti või üle lugeda, siis olge lahked. Minu poolt tuhat tänu selles eest!

***************************************************************************

Iga asi lõpeb otsa,

saagu lõpp siis halvaks – heaks.

Aga kui tal poleks otsa,

asja kahtlaseks me peaks.

Need on neli viimast rida Gina Ruck-Paque luuletusest „Iga asi lõpeb otsa”. Tänasesse postitusse sobivaimad. 

Olen end kõrvalt vaadanud ja märganud, et minu aja sisustamise tegevused on tähtsuse järjekorras omavahel kohta vahetanud. Kui siiani tundus kirjutamine kenasti minu igapäevatoimetuste vahele ära mahtuvat ja mind rõõmu ja rahuloluga täitvat, siis enam see nii pole. Juba viimased paar kuud. Nüüd lükkan aga arvuti taha istumise või kirjapaberile loetava kirjutamise kiirelt edasi ja veedan enamuse ajast rääkides, rääkides, rääkides.

Ei, ma ei ole elukutseliseks spiikeriks hakanud või niisama lõbu pärast lobisemist meeldivaks ajaviiteks tunnistanud. RÄÄGIN meie pere pesamunaga. Kaks ja pool. Tüdruk. Piiravatest reeglitest mittemidagi arvav. Iseteadlik. Oma soovide enesekindel väljendaja. Suurte õdede-vendade tähelepanelik vaatleja ja nende tegevuste jäljendaja.

“Mina tahan ka seda ja mina tahan ka toda. Mina lähen ka sinna ja mina teen ka seda.”

Ja siis täiesti ilma eeskuju ja matkimismodelli olemasoluta tema enda selgesõnalised soovid, palved, keelud ja korraldused. “Ma ei saa tuba koristada, mul on väikesed käed. Mina tahan ka jäätist!” peale õhtust hambapesu, kui suur vend on just sättinud end mõnusasti maiustama. “Palun ole nüüd sina haige ja mina olen arst,” kui ma ühe käega segan pliidil lõunasööki ja teisega riputan pesumasinast tulnud riideid kuivama. “Mind ei tohi tõsta sülle,” kui tuulekülma ilmaga teda äsjasadanud veelombist uhiuute botastega välja tõstma lähen.

Seda nimekirja võiks jätkata ju, aga küllap on piisav see näidete kogus, miks mu põhitöö hetkel on RÄÄKIMINE. Sest ühtegi teist moodust või nippi või tarka liigutust ei suuda minu pea ja süda välja mõelda, et sellele iseennast-avastamas-eas lapsele selgeks teha, miks midagi peab tegema või ei tohi teha.

Kui laual on supikauss ja äsja tühjaks joodud veeklaas, siis viimasesse oma supi valamine ja sealt edasi söömine ei ole ju OK? Isegi mitte selles eas, mil kõik sellised meelistegevused vedelikega on lapsele ju puhas mäng. Kusagil on siiski piir mängu ja viisaka või aktsepteeritava käitumise vahel. Olen ma siis liig karm ema või oskamatu lapse tegevust näha läbi mängulisuse prillide? Ikka istun ta kõrvale, kui olen laualt ja põrandalt ja pükstelt ja värskelt ajalehelt supipritsmed ära pühkinud ning asun selgitama, mida tehakse söömise ajal ja mida tehakse õues liivakastis. Ma RÄÄGIN.

Kui tooli abil saab veidi kõrgema riiuli pealt kätte viltpliiatsid ja nukunurgast leitakse üks malbe ja õnneliku näoga beebinukk, kellele võiks kerge vaevaga lõbusa päevameigi joonistada, siis seda need „väikesed käed” ka kibekiiresti teevad. Märgates, et emmele selline jumestamine kohe üldse ei meeldi, jooksevad „väikesed jalad” niiskete salvrätikute pakki tooma, et oma tehtut võimalikult ruttu heastada. Nuku näo pesemine on aga päris lõbus töö ning kui sinna juurde ka minu jutust pooltki kohale jõuab, on hästi. Sest ma istun ta kõrvale vaibale, võtan endalegi ühe salvrätiku appi ning RÄÄGIN, miks nukku vildikatega ei värvita ja tuletan meelde, millise riiuli pealt võib ta endale värviraamatu valida ning seal olevaid pilte värvida.

Ka seda näidete loetelu pole mõtet pikemaks venitada, sest küllap on siinsed emad juba aru saanud, et üks armas kahene vajab hulgaliselt teejuhatust maailma avastamise seikluslikus mängus. Ja mina olen selle hetkel oma prioriteetide nimekirjas üsna esikohale tõstnud. Sest toetudes oma kolme vanema lapse ja kümnete mulle kasvatada-õpetada usaldatud lapsega koosveedetud ajale, tean, et lapseeas selgeks/lahtiräägitud „reeglid” jäävad sinna väikesesse peakesse ikka kuhugi alles küll. Võti selle toimimiseks on AEG. Kõigepealt märgata ja siis võtta see vajalik aeg, et rääkida, rääkida, rääkida. Ja mitte väsida kordamast.

Mina pühendun nüüd ühe suurepärase kahesega kooskasvamisse. Kõigile, kes aasta jooksul mõnd minu postitust luges, kaasa mõtlesid või oma arvamust avaldasid, ütlen siiralt ja südamest SUUR TÄNU! 

******************************************************************************

Ja et silmal ka miskit kaeda oleks,  siis kutsun Sind kaasa meie koduaia võluriiki – täna on seal kauneid värve ja põnevaid mustreid. On magusaid lõhnu ja meelitavaid maitseid. Ma ise ainult seal aega veedangi. Istun minutikese iga põõsa all ja kükitan kiirustamata iga lilleliigi lähedal. Hindan seda suvevabadust nii kõrgelt, et luban endal olla selles nii kaua, kui isu saab täis. Suvi ju! Värvikirevuse ja külluse aeg nii aias kui aia taga heinamaal.

 

 

 

Hea ja ilus lugemine

Heal sõnal on väge! Seepärast soovin siia jätta natuke sellest kaasahaaravast emotsioonist, mida ma Sinu* raamatut lugedes sügavalt kogesin.

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

DSC08978

Esmalt panen kohe kirja, et pealkiri “Kuni armastus peale tuleb” viis juba kujutlused kõik uitama kuhugi mesimagusatele küsimustele. Miks selline pealkiri? Kas kaante vahel on vaid armulõõmast lõkkele löönud kiretuled? Kellele see armastus siis ikka niisama peale tuleb, otsi teist mööda laia ilma taga… Ei olnud sissejuhatavat “saateks eessõna”, milles see lahti oleks kirjutatud ega lugenud ma seda välja ka tagakaanel olevast kokkuvõtvast katkendist. Nii suur rõõm oli see avastada ühest sissekandest….

Ei öelda ju asjata, et ava raamat ja siis otsusta. Mulle aga sai vaid kergelt sõrmedega üle kaane silitades selgeks, et selle sees on peidus midagi müstiliselt kaasakutsuvat. Ja ma ei eksinud ega pidanud pettuma. Juba viies sissekanne selles n-ö “kõigi silmade jaoks päevikus” oli täiesti ja sajaprotsendiliselt minule.

Kuidas kivid võivad mõjuda erinevatele inimestele nii sarnaselt, kuidas meelitavad end korjama ja koguma ja annavad ühistegevuseks mõtteid. Nii minagi elan oma kiviusku elamist ja kõige suurema õnnepäeva nime kannavad just need, mil saan istuda kivisel rannal. Vabana maailmavalust ja hingekriipsudest, mis end argimelus ikka alatasa meelde tuletavad. Nii palju head on neis kivilugudes, mida ühest käest teise kukutades ja päikesepaistes nende sära imetledes kuulan ja taskupõhjas koju kaasagi võtan. Saatjaks raskustest tähtede poole..

Peale kiviülistuslaulu lubasin end raamatu seltsi juba õnneõhinal ning sinna end unustasingi kuni tagumine kaas mu käe all taas tänulikult silitet sai. Nii hea oli. Hea oli end kirjutatud ridade vahelt mitmeidki kordi ära tunda. Näiteks ajaviiteks või lihtsast heast harjumusest lauluviisi ümisemine on minugi igapäeva osa. Öeldakse, et see olla õnneliku inimese tunnus. Olgu siis! Või kastanimunade kasulik kasutus, mille ülimalt suurest tujuküllasest tundest  on minugi veebipäevikus pikem ülestähendus kirjas. Leida märkamatutest pisiasjadest see möödakarvapai ja panna ehedalt kirja, on Sinu raamatu see “kõige-kõige”.

DSC08971.JPG

Ma ei liialda, kui väidan, et nautisin iga lugu terve ihu ja hingega, sest tihti tõmbusid suunurgad õnneüllatusest muigele või kord pidin põselt midagi niisket pühkima. Nii suure hooga jooksid sõnad lehtedelt mu silmisse ja sealt südametuksetesse. Ei ole ma liigvesistav ega tähtsalt tuim ümbritseva mängu suhtes, kuid kuna Sinu kirjutatu oli läbi “emaprillide” nähtult kirjas, siis seda enam võtsid “ainult-ema-teab-võlusõnad” end minust kinni ja kandsid läbi tunnete kadalipu. Päris mitu korda küsisin endalt loo lõpus, mismoodi oleksin mina samas olukorras toiminud?

Suur tänu äratundmist, ühtemõtlemist ja ilulugemist pakkuva raamatu eest!

* Samad sõnad saatsin ka autorile tänuga, seepärast on tekst sina-vormis.

 

Hommiku ilu sõnas ja pildis

50472075_2098939920190170_5097567065804374016_o

vaikiv valgus
valgemaks läeb veelgi
hommikuhaldjad
muud vist ei teegi

tantsivad talvepäeva
end pakase kaisust
kutsuvad õue sind
nautima ainult

punakuldse taevasaali
seinad ja laed
on õitsemas peagi
su silm seda näeb

kui astud õrnas
hommikuvaikuses
läbi koheva lume
käed kirjatud kinnastes

maailma rutt
sind kinni ei püüa
tuuletus aos
kui hääletult hüüad

su hääl muutub helbeks
eemalt vastu vaid kajab
puhasvalge lumena
maa peale sajab

****************************

dsc_1361

üks lauluviis helises
su lumeokste pärlites
päikese viimane suudlus
ei sulatanud neid
see laul oli hingevaikusest
ava süda
nii kuuled vaid

**************************

dsc_1342

ainult sina ise
oled enda jaoks parim
ainult sina ise
oma õnne või valu valid
ainult sina ise
teed päevast imeteo
ainult sina ise
oled Tuhkatriinu sel peol
ainult SINA ISE

Oled hoitud me mõtteis, me südameis

Ainult kurbust kogedes, oskame hinnata rõõmuaega.

Ainult raskusi ületades, oskame näha rahulolus hindamatut.

Nii tahame olla oma lastele alati toeks ja abiks, kui nad seda vajavad.

Ka seekord ei tulnud luule tuulest, tuli udust. Tuli südamest.

On udu sees puud ja majad ja teed,
on udused põllud ja järveveed.
On uttu mattunud päikesesära,
sa näed teda siis, kui udu läeb ära.
Kuid sina, me laps, oled helgemaist helgem
ning naer su silmis on ehe ja selge.
Läbi udu me näitame kätte sul raja,
et kuulda lõbusat sammudekaja.
Nii astugi alati eluteel julgelt,
siis iga käänak kergesti kulgeb.
Siis tõusud on lihtsad ja langused kiired
ning udu ei takista, ei sea piire.
On hea, kui su kõrval käib sõber või kaks,
siis olete toeks, kui ühel kaob jaks.
Siis võtate sülle või annate käe
või istute üheskoos puhkama mäel.
Peaasi, et üheskoos liigute rajal,
sest elus on ikka sul kedagi vaja,
kes hoiaks sind süles, kes ulataks käe,
kui ise sa udu sees teed ehk ei näe.

44584959_296288187763195_7794503947246370816_n

Eile nägin ma naist

Teisipäev, tööinimeste päev hakkab lõpule jõudma ja minul on algamas üritus hingele. Täiesti tavaline teisipäev, mille muutis eriliseks kohtumine täiesti tavalise, aga samas ka erilise inimesega. Naisega lavalaudadelt, naisega filmikaadritest, naisega teatrisaalidest, naisega elust. Oma sõnutsi täiesti tavalise naisega, kellele elu pole midagi kandikul ette kandnud,  kõik saavutatu on ikka enda töö, pingutuste ja valikute tulemus.

Tere, armas Inga Lunge!

Nägin teda päris lähedalt, kuna olles viimane saalisiseneja sain ka viimase vaba tooli, mis oli just külalise kõrval. (Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud salamisi õnnelik selle üle!) Ja nii armas oli kuulda, kuidas ta julgustuseks sinna istuda ütles, et ongi käehoidjat vaja. Istusin sinna rõõmu ja elevusega, sest teadsin temast vähe ja kuulda tahtsin palju. Mida ma nägin? Mida ma kuulsin?

Nägin kena naist,

kel seljas kaunis kirjumustriline kleit ning jalas igas olukorras päästvad kõrge kontsaga kingad. Juuksed õrnalt seotud ning enamus vabalt seljale langevad, mis rõhutasid veelgi tema naiselikkust ja nooruslikkust. Ilus inimene on alati õnnelik inimene. Ei olnudki vaja glamuurset õhtumeiki, sest tema hoolitsetud välimus andis mõista tema tähelepanelikkusest enda ja kõrvalolijate suhtes. Nägin sooja ja särasilmset naist.

Nägin arukat naist,

kes oma näitlejameisterlikkusega pajatas kuulajatele lugu oma suvekodu ostmisest. Põimis sinna osavasti sisse esiemade tarkuse ja ettenägelikkuse, kuidas elu pakutavates raskustes pinnal püsida. Kuidas hing kisendas selle “oma koha” järele ja nüüd on see olemas, Inga enda nimel, aga siiski kogu pere “oma koht”. Koht, kust kiiretel töösõitudel siiski alati läbi hüpata, korraks peatuda, istuda kivil ja minnes tunda nähtamatu seljakotina kaasas värskust, hingerahu, kosutust.

Nägin eneseteadlikku naist,

kes rääkis, kuidas ta oli ühel eluhetkel jõudnud arusaamiseni, et mitte midagi ei “pea” tegema, mida sa ei taha. Kui otsid tegevust ja peas vasardab üha, ma pean poodi minema, ma pean lapsele lasteaeda järele minema, ma pean tube koristama, siis oota, kuni see üle läheb. Sest kui sellele mittetegemisega aega anda, siis ühel hetkel muutub “ma pean” “ma tahan”-ks. Nii tundis temagi, et nüüd ma juba tahan poodi minna, ma juba tahan lasteada minna. Ja kui oled juba tükk aega neid tolmurulle toanurgas vaadanud, siis lõpuks tahad ka neid ära koristada.

Täpselt sama tarkus aitas tal ka teha otsust lahkuda seriaalist “PIlvede all” või ära öelda nii mõnelegi projekti pakkumisele, millest ei tulnudki seda “ma tahan”.

Nägin tarka lapsevanemat,

kes märkab oma laste vajadusi, nende sisemist tahtmist põleda, aga vajavad ehk mõnikord täiskasvanu tuge ja tuleläitmist. Nii loob ta oma lastele olukordi, kus neil hakkab igav, ei paku neile valmis lahendusi, et lapse enda loovus saaks areneda. Ja laps ei suuda kaua igavuses olla, natuke aega ja siis ta juba hakkab otsima, küsimusi küsima, uurima ja avastama, et oh, marjade korjamine võib olla täitsa põnev. 

Ja kui lasta lapsel endal pisutki pingutada, siis need töötunnid võivad saada ka väljaspool kodu tunnustust ja äramärkimist. Nii jõudis tema poja koolitööna loodud lauamäng näiteks tee trükkimiseni, et pakkuda mängurõõmu paljudele teistelegi.

Nägin hoolivat naist,

kes teab, et meie lapsed, see meie tulevik, on tähtsad. Neist ei kasva niisama suurepäraseid täiskasvanuid, kui neid lapsena ei kasteta, ei seota tugiposte nende toetamiseks, ei anta päikeserõõmu ja vihmakosutust nende avatud hingedele ja meeltele. Kui me jätame lapse mured märkamata, siis hiljem nad enam ei tule meid üles otsima, et neist rääkida.

Kuum teema” agressiivsed lapsed ning koolikiusamine” leidis tema silmis sellise lahenduse, mida ta oma pojale õpetab: “Ole sina esimene, kes märgates vägivalda, astub ligi ja ütleb: Nii ei ole ilus teha!””. Sest kõik seda ei suuda, kuna tänapäeal “hea olla” nõuab julgust. Palju lihtsam on mööda vaadata või halvema variandina ühineda halbadega.  Kõik saab siiski alguse lapsevanematest ja kodudest.

Nägin edukat naist,

kes oma tööelus järeleandmisi ei tee. Kui pingutab, siis kogu hingest ja nii ongi tema elama pandud rollid telekraanil või teatrilavadel vaimustavalt siirad, suursugused, aga kõigis neis on alles Inga ise. Sest naine teeb seda, mida ta tahab ja mis meeldib. Nii vaatab ta ettepoole ja pisut kaugemale Eestimaa piiridest, et anda ehk võimalusi võimsale naaberriigi filmitööstuses pakutavale.

Nägin uhket naist,

kes väärtustab enda tehtud tööd ja naudib edusamme. Kes märkab, et iseenda saavutused on piisavaks põhjuseks silitada enda pead, teha pai ja tunda uhkust. Kui ise juba nii tunned, siis märkavad seda ka kõrvalseisjad. Ja kui tunne on õige ja hea, siis tulebki seda endas hoida ning see valjuhäälselt välja öelda koos salasoovide ja unistustega. Seda head tunnet pakub talle äsjailmunud esimene lasteraamat “Nupukas Nora”, millele juba kavandatakse kordustrükki. On ikka põhjust uhke olla küll!

Mina tänan, et kodukoha raamatukogu töötajad kutsusid selle õnneliku naise inimestega kohtuma ja oma elust ning ettevõtmistest pajatama. Oli soe ja hubane õhtu.

Soovin sulle head, Inga Lunge!

Foto Võhma Linnaraamatukogu FB seinalt 

40321048_2146683922238760_7693000478333861888_o

Viimane vaba koht Inga kõrval sai täidetud 🙂

 

Kardina varjus

DSC07812 (1)

Kui sa kingid mulle oma naeratuse, oma sõnad, oma silmasära, siis olgu see aus. Olgu see südamest siiralt soovitud. Olgu see hingeheadusest kantud. Sest ma ei taha mahtuda su valede vahele. ei taha olla osake sinu äkki-ta-ei-saa-aru naljadest. Tahan kogu hingega tunda sinu siirust, sinu tahtmist olla minuga, minu jaoks üks. Mitte sina ja mina, vaid üks. Üks tee, üks soov, üks mõte, üks õrnus, üks arusaamine, üks liikumine.

Tahan sinuga koos minna, olla ja kui tulla tagasi, siis tänulikumana, targemana, õnnelikumana. Sa oskad küll anda endast seda, mis loob juurde armurõõme ja kirge. Ainult see on peidus. Sa oled selle oma naljade taha surunud, oma sarkasmi sisse toppinud. Ja see ei ole see, mida mina tahan. See ei vii ära murepilvi pea kohalt, see ei anna lootust paremast homsest, see ei kingi rõõmu. Pigem sunnib arutlema, mis on minus puudu, miks ma ei ole piisav?

Kuhu sa oled kadunud? Kuhu on jäänud sinu kaisukäsi, mis üle selja õrnalt käib ja peatub paitamiseks. Kuhu oled sa pistnud selle kindlustunde, et alati on tunnelis valgus, kasvõi pisike tikutule leek, mis valgustab me teed vaid väikeseks viivuks, aga ta on olemas, kui seda üheskoos otsime. Kuhu on jäänud need mesimagusad sõnad, mis sulatavad nagu küünlavaha mind su käte vahel ja ma olen õnnelik selles pehmuses, selles soojuses.

Oled sa visanud need unustusteorgu? Oled sa saatnud nad kibestumiste teele, tuhandete kilomeetrite taha. Mis kasu sest on? Maailm on ju ümmmargune. Ühel päeval jõuavad nad ikka sinu ja minu juurde tagasi. Võta see tobe vabandus kätte, pane ta enda ette istuma ja räägi temaga. Räägi nagu oleks ta päriselt olemas. Vaata teda – on ta suur või väike, on ta elujõuline või vaevu hingitsev, on ta särav või tuhm, on tal jõudu või on ta väeti. Äkki pole mõtetki seda vabandust välja mõelda, et mitte keskenduda, mitte võtta vastutust, mitte hoolida, mitte süveneda ja kogu täiega kohal olla.

Võib-olla polegi seda vabandust olemas? Kujutad endale vaid ette, et nii saab parem, saab kergem, saab lihtsam. Ei saa! Tunne loeb. Ja kui tunne on hea, pole vabandusi tarviski. Kui tunne on halb, tegele sellega. Viska kõik muu hetkeks kõrvale ja tee stopp! Käivita omaenesetarkuse mootor ja kuula, kuidas ta töötab. Mis paneb teda külmalt kriiskama, mis sunnib jahedust pilduma, mis käseb raskustes minema kõndima. Seal ongi see valgus tunnelis. Seal ongi lahendus. Sinu enda sees. Ja siis saab muutuda su tuju ja tunne ja tahtmine olla jälle endine. Olla sina ise – puhas, ilustamata, muutmata kujul, ehe. Olla samamoodi nagu varem, olla lihtsalt veidi parem. Ja järgmine kord on juba kergem märgata seda, mil tuleb elu panna pausile, hingata ja piiluda oma hinge sisse.

Elu enda eest nagunii ära ei jookse. Ei saa peita end kardina taha, kuigi tahaks ja oodata seal seni, kui kogu halb mööda läheb. Mina just seda teengi. Võtan aega, et peatuda. Et märgata valu, märgata kiusu, märgata seda, mis kisub elulaeva kiiva. Vaatan talle otsa, võtan ta enda ette alasti, algosadeks lahti ja kui see tehtud, polegi enam muret, pole vaeva, pole solvumist, pole kibestumist. On ilu ja võlu – elada koos, hingata koos, astuda koos, nautida koos. Olen hea! Olen piisav! Olen väärtuslik!

Sinagi!

Avaldus

Armas laps!

Ühel päeval, kui ma leian end kahtlemas oma väärtuses, oma unistustes –

vaatan ma sind….

kuulan ma sind…

usun ma sind…

et minu eneseusk taastuks,

et minu väikestesse sõnadesse seatud suured unistused saaksid vabavoolu liikuda täitumise suunas,

et minus kõikumalöönud rahu leiaks taas kindla pinna,

et ma jälle usuksin – ma olen seda kõike väärt.

Sest sina oled tüdruk, kes õpetas mulle, et KÕIK ON VÕIMALIK!

SINA NÄITASID MULLE, KUIDAS KÕNDIDA MÖÖDA PÄIKESEKIIRI. 

Tänan sind selle eest! 

Iga päev…

DSC03073

Ja kui sa ühel päeval leiad maa enda jalge all kõikumas

või sind üllatab pisemgi tuuleke,

siis ma olen siinsamas.

HOIAN SINU JAOKS SEDA PÄIKESEKIIRT,

mis muutis minu elu

ja saab toetada sinugi oma.

Saab pakkuda sulle julgustust, abi, anda hoogu ja tõsta sind lendu.

Et jalad ei puutukski maad,

et tuulehoog ei saakski sind kätte.

Et see päikesesära sinu sees leiaks tee

sinu mõtetesse,

sinu tegudesse,

sinu õnnelikku olemisse. 

MA OLEN OLEMAS

ALATI…

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂