Pisut pidune postitus

DSC_1945

Sünnipäeva puhul ikka lilled ka – minu lemmikud – härjasilmad!

Täna, 7 aastat tagasi, võtsin ette ja hakkasin oma igapäevaseid pisiseiku üles tähendama siia. Jee! Tähistamist väärt ettevõtmine.

Algus oli konarlik. Nagu tavaliselt iga uus ja tundmata rada. Kõik, kes “vastu tulevad” (loe: lugejaskond), on võõrad. Mõni jääbki kaasa kõndima, teised on ajutised teekaaslased.

Ühed vaatavad üle aia sisse ja lähevad edasi. Teised avavad värava ning tulevad “Tere!” ütlema. Mõned üksikud sätivad end mugavalt sohvanurka siruli ja käivad minu mõtetega kaasas lõpuni.

Rõõmus olen kõigi üle! Sest ega ma ootagi mingit hordidekaupa külastusi, seda enam, et vahepeal on minu kirjatükkides ikka päris suured haigutavad augud sees. No seda just seetõttu, et mõtteid ju oleks, mida ma oma peakeses muudkui veeretan laiemaks, kõrgemaks, pingelisemaks, kurvemaks või rõõmsamaks. Aga et saaks nad kirja pandud, siis ikka tuleb ette kas põhjuseks vale aeg või vale koht või valed mõtted, mida ei tahagi kellegagi jagada.

Olgu siinkohal öeldud, et viimasel ajal liiguvad sõnad minu peas ka rohkem luulelisemalt, laululisemalt (oh, kui ilus sõna!). Seetõttu ei ole nad ka siia saanud, vaid kirjas hoopis minu järgmises projektis, et millalgi varsti kaante vahele jõuda.

Ja mõned sõnad kohe on loodud muusikaga koos tantsisklema. Mõned luuleks saanud sõnad kohe tahavad lauluks saada. Tahavad, et neid kantaks ette südamesosinal või õnnehõisete saatel. Mõned laulavad end ise lauluks. Minu ülesandeks jääb nad vaid noodikirja panna.

Praegu vaatan oma loodud veebipäevikut ja ega ma ikka veel ei oska teda kuidagi ühe nimetuse alla liigitada. Leiab siit ju eriliselt palju loodusjutte, mis hakkavad läbi kujutluse end ise looma, olles selle imelisuse keskel. Kui võrratuid ridu võib välja võluda ühestainsast uduhommiku päikesetõusust. Tahad kuulda?

Selles udus on mingi salapära, selles on midagi müstilist. Kujutlustele annab see kuhjaga ruumi mängimiseks. Milline võlumaailma tegelane peidab end nende puude vahel? Kas hästi vaikselt olles, võib kuulda valge habemega vanamehe udujuttu? Kui loodus me ümber on peitja, kas oleme siis meie otsijad? Kas leiame seda, mida otsime? Kas see, mis nähtavale tuleb, avaldab meile mingit mõju? Rõõmustab? Kurvastab? Üllatab?

Samuti on paljudes pajatustes minu enda hetkeheaolu ja muutusteks valmisolek kirja pandud. Päris mitmel korral said kirja pesamuna ootusajal tekkinud tundevälgatused ning paljud kuni tänaseni temaga koos- ja kokkukasvades. Tunnistan end vahel kurvameelsusele kaldumas või teinekord vastupidiselt äärmiselt lõbuslustakas tujus olemas. Inimene ju kõigest! Ning eks enamasti  see kirjutamistuhin tulebki vastavalt kogetud emotsioonile, mis nõuab endast välja laskmist.

Sind oodates olen ma õppinud veidi rohkem usaldama. Usaldama kalleid lähedasi enda ümber ja oma keha. Ja see tunne on sama magus nagu Geisha komm. 🙂 Ma ei ole läbinud mingeid praktilisi koolitusi ega lugenud virnades raamatuid, kuidas meie kokkusaamine oleks võimalikult loomulik ja meeldiv meie  mõlema jaoks. Aga minus on olemas rahulikkus ja teadmine, et kõik läheb kõige paremini. Ja see ei ole hoopiski minulik, sest kui oleks olemas pabistajate edetabel, kuuluksin mina kindlalt 3 esimese hulka. 😀 Nii et, kui aeg on sinu jaoks parim, siis lihtsalt teeme selle ära! Ootan armastusega sinuga kohtumist! ❤

Kui ma nüüd oma kasutusel olevat sildipilve silman, siis sealt oleks ju kerge välja noppida see, mida kõige enam kasutanud olen. Millele vihjan oma lugusid kirja pannes. Mul on südames suur rõõm ja tänu, et kõige rohkem postitusi on saanud külge sildid “Sofi pildid” ehk siis minu hobifotograafi silmade läbi elu nägemine ning “õnnehetked”, mida järelikult leiab suures ülekaalus minu kirjutet ridade vahelt. Siit saab täitsa ilusa järelduse teha – see on blogi minu elu õnnelikest hetkedest kaamerasilma vahendusel. 

Tänan Sind,

kui oled ukse avanud ja sisse astunud

kui minu tekst on pannud sind kaasamõtlema ja oled oma arvamust avaldanud

kui oled leidnud midagi, mis köitis sinu silma, kutsus lugema ning oled seda ka teistele soovitanud

TÄNAN!

 

 

 

Esimene blogijuubel

Täna on põhjust võtta aega mõtisklemiseks, tagasivaatamiseks, analüüsimiseks, uute sihtide seadmiseks, edasiviiva kriitika ja abistavate õpetussõnade kuulamiseks, aga eelkõige tänulik olemiseks. Ja seda viimast ma olen kogu südamest ja kogu hingega, sest aeg-ajalt ikka kiikab mõni silmapaar minu jutupäevikusse ja kui veel paar sõna kommentaarikski jäetakse, siis on põhjust tänulik olla küll. Miks just täna? Tegelikult eile, kui minu veebipäevikul jõudis kätte esimene pisijuubel – 5!

Mäletan seda hilisöist netis kolamist, et leida asjatundjate poolt kirja pandud õpetusi, kuidas blogimisega alustada WP-s. Kulus aega, läksid mõned närvirakud ja tulid ehk juurde mõned hallid karvadki, aga hakkama sain ja nüüdseks olen juba päris mitu korda oma veebipesa ka tuuninud ja muutnud. Jah, mulle meeldib see rohekassinine värvitoon siin tekstide taustaks ning tundub, et blogi kujundust vaadates, saab juba päris palju aimu selle taga oleva inimese kohta, kes vaid vaevub põhjalikumalt peatuma.

Päisepilt kevadistest ära-unusta-mind-lilledest on ju selge sõnum selle kohta, et kui käisid siin ja meeldis, siis oled alati tagasioodatud! Tüdruk, kes rääkis silmadega ei ole sõna-sõnalt võetav. Loomulikult on mulle antud ka võimalus tekitada heli ja moodustada sõnu suud avades, mille eest olen siiralt tänulik. Küll aga ütleb see minu kohta seda, et seltskonnas olles ei kipu ma esiridades oma arvamust avaldama või maast ja ilmast tundide kaupa lobisema. Mulle väga meeldib viibida huvitavate inimeste seltsis, mulle meeldib kuuluda nende hulka, kes on sõnaosavad ja seda oskust suurepäraselt väljendavad. Aga mulle sobib kuulaja roll ideaalselt ning kui miski eriti sügavalt puudutab või rõõmustab, siis eks ütlen seda ka välja.

Silmad ON hinge peegel ja kui meil on aega neid ja neisse vaadata, siis leiab sealt palju infot inimese kohta, tema hetke hingeseisundi kohta, tema tervisliku seisundi kohta, tema soovide ja unelmate kohta. Vaadake peeglisse, kui ei usu! 😉 Vaadake oma lapse silmadesse! Vaadake oma kallima silmadesse! Kas näete erinevust hommikul puhanuna silmavaates ja õhtul uneootel olevas pilgus? Millised on silmad armastust jagades ja vastu võttes? Milline on pilk pahura inimese silmis? Miks mõnikord ootame, et inimesed loeksid meie soove silmadest? Sest sõnad võivad lõigata kibevalusalt ja iga tõde ei olegi alati parim päevavalgele toomiseks. 🙂

Tüdruk, kes rääkis silmadega… Jah, ma tunnistan, minus on väga palju lapselikkust, mängulisust, avastamisrõõmu ja iluotsimist igas eluhetkes. Mulle meeldib mängida – leludega, looduse pakutavaga läbi fotosilma, teiste inimestega, muusikaga, iseenda mõtetega ja eriti meeldib mulle mängida sõnadega – kõik see, mis meeldib igale lapsele. Laps minu sees on täiesti tegus iga päev. Jah, mõnikord tuleb ette, et see lapsemeelne lähenemine ei ole kõige parem variant olukordade lahendamiseks, aga vähemalt on see võimalus. Elu on mind siiani kätel kandnud ja hoidnud mind eemal muserdavast mustast muretaevast. Ikka paistab minu päevis õnnepäike ja kui seda hoolega otsida, siis leiab selle eredaid killukesi ka ahastamapanevate asjaolude kokkulangemisel, mil pigem lööks käega, kui otsiks lahendusi. Vahel vajan selleks vaid kõrvalseisja sõrmega suunamist päikese poole, kui oma pilk on maha pööratud.

Millest ma kirjutan?  Kindlasti ei kuulu ma põnevate arvamusblogide hulka, küll aga loen ma huviga teiste sõnavõtte kõige meid ümbritseva kohta. Mitte, et mul oma arvamus puuduks, see on täiesti olemas, aga mulle meeldib kõrvutada seda enda oma vaikselt teistega, kes samamoodi mõtlevad või siis kategooriliselt vastupidisel arvamusel on. Nii ma loen ja mõtlen kaasa. Kui nõustun, ohkan rahumeelselt, et on teisigi minusuguseid, kui kirjutatu ajab harja punaseks, lasen sel rahutusel kiirelt endast läbi käia ja liigun edasi. Minu tervis on olulisem, kui lubada ärritusel ennast piitsutada. Kõik on kinni ju suhtumises ja seda saab muuta. 😉

Kirjutan nendest elamustest ja kogemustest, mis täidavad mind heade emotsioonidega. Jätan siia jälje oma õnnehetkedest, mida kogen elu elamise ilus. Kajastamisele kuuluvad ka need hetked, milles tunnen end muutuvat, mis avavad mulle senitundmatut maailma. Sest elu on pidevas kulgemises ning iga päev avastan “uutmoodi-mina”. Räägin meie-projektidest, kuhu on kaasatud minu kõige lähedasemad ja kõige kallimad, olgu need siis lapsemängud õuemurul loomade ja mullipallidega või ka ühised koosolemisereisid. Viimase poole aasta postituste seas on omal kohal ka meie pesamuna Täpikese arengufotod ja sõnadesse pandud tunded, mida kooskasvamine meis tekitab. Neid ei ole ka nii palju, et peaksin blogi beebiteemaliste kausta tõstma.Minu igapäevane kaaslane on fotokaamera, millega jäädvustan looduse ilu ja võlu. Sellepärast on siin jutublogis tihti palju pildipostitusi, millel teksti juurde polegi vaja või siis ainult mõned pildiallkirjad. Hobikorras tegelen luuletamisega, loen palju teiste kirjutatut ning kogun meeldivaimat. Enda luuleridadest on valminud üks lasteraamatu versioon, mis on jäänud käsikirjana sahtlisse oma aega ootama. Tundeluulest on kokku panemisel pisike kogumik, millega on mul paari aasta pärast üks vahva plaan, aga seda täna veel ei avalda.  😉 Siiagi tekivad vahel piltide kõrvale riimiread, sest mõnikord on niimoodi lihtsam end väljendada. Ja ütlen ausalt, need tekivad kergelt ja nagu iseenesest, kui vaid õige hetk on tabatud.

Ma ei kirjuta meie igapäevaelust. Ma ei väida, et meie vahvas kärgperes pole argipäevamuresid või raskeid hetki, aga need ei vääri seda tähelepanu, mis nad kasvama paneks või suurendaks nende mittemeeldivat mõju meile. Jäägu nad peale läbielamist sinnapaika ja saagu unustatud. Elu on liiga lühike selleks, et rääkida negatiivsest, kurvaks tegevast, vihale ajavast, tüdimuseni viivast. Jagan pigem õnnelikke lugusid, sest neid on kordades rohkem ja nende väärtus on kordades suurem. Nii püsin ise ja ka minu lähedased rõõmsameelsemad ning iga uus päev on jälle ilus kingitus!

Ma ei arutle maailmas toimuva üle, sest vähem on ilusaid uudiseid ja nii palju on kurba kuulda. Seda teevad teised blogijad, kes haaravad igast võimalusest kinni, et käia ümber tigedakstegeva-teemapudru nagu kass. Vahel nad ampsavad sealt tükikese  või rabavad käpaga ning annavad valjuhäälselt teistelegi teada, kuidas üks või teine “uudis” “maitses”. Nende kirjutiste alla ilmuvad siis kiirelt kahe käega poolt järgijad ja ka vastasleer, ning kiitmine-laitmine lähebki lahti. Eks ma ikka loen neid sõnavõtte ja liigitan ennastki, kas poolt või vastu grupiliikmeks, aga oma sõna sekka ütlen vaid harva.

Ma ei tee reklaampostitusi (aga äkki võiks?), välja arvatud need hingele ilusad paigad, kus olen ise elu ilu kogenud (nt Haapsalu  või jäätisekokteil Inglikohvikus). Need väärt kogemused, mis mulle endale on heameelt pakkunud, neist kirjutan küll, et millalgi tagasivaadates või mõnd ilusat seika elus otsides, oleks hea meenutada. Kus käidud, mida nähtud-kuuldud, mida põnevat tehtud.

Kes on minu blogi külastajad? Saan rõõmuga öelda, et ainult headsoovivad ja sõbralikud lugejad, kes viitsivad minu lugusid ja luulet lugeda, kes armastavad minu pildipostitusi looduses käimistest ja kes ei väsi lugemast, kuidas meie Täpike kasvab. Inimesed, kes loevad ja kui midagi meeldib, siis ka kirjutavad paar sõna kommentaariks. Nende üle on mul siiralt hea meel. Ja eriti meeldib, et inimesed ei loe üleridade ega vaata vaid pilte, vaid kirjavigu või mõnd sisulist ebakõla märgates viitavad sellele sõbralikult, mis aitab  mul enda teksti veel rohkem kontrollida, kui siiani seda teen. Suur tänu kõigile, kes leiavad tee minu blogini, selle avavad ja sellest ka mingi emotsiooni saavad. Kui minu tekstid ja pildid mitte midagi ei paku, siis võib ka sellest kommentaari vihje jätta, saan siis midagi muuta. Tänaseni on olnud tõesti ainult üks selline inimene, kes lubas, et siia enam tagasi ei tule. See ongi ainuõige samm, sest valik, mida lugeda, on tohutu lai.

Mida muuta? Kuhu ja kuidas edasi? Ma ise olen mõelnud sellele päris tihti, et kui hakkaks miskit üht rada liikuma. Meie Pisipiiga on kasvamas ja temaga koos kasvab ka võimalus seda sündmusterohket aega jäädvustada sõnas ja pildis, et siis beebiblogist pereblogiks? Aga ainult tema esimesi sõnu ja samme ja oskusi kajastada ka ei taha, sest kuhu siis jääksid minu looduspildid? Kaalusin siiasamasse WP- i ka fotoblogi tegemist, aga jätsin selle mõtte pooleli, sest tundus, et piltidele pikka juttu juurde kirjutada pole mahti ja nii tegin oma fotopesa hoopis FB-sse. Kutsun kõiki külla!

Kui minu blogi lugejate seas on kellelgi mõni hea idee, mida võiksin muuta või midagi täiesti uut katsetada, siis olen väga nõus ära kuulama kõik soovitused ja ettepanekud.  Ootan ka lugejate arvamust, mis meeldib ja mis üldse ei meeldi. See on edasiviiv kriitika ja tuleb kindlasti kasuks.

Suur ja südamlik tänu kõigile, kes selle 5 aasta jooksul on siia veebipäevikusse sattunud! Kõigile, kes on leidnud aega lugeda minu lugusid! Kõigile, kes on võtnud aega jätta oma arvamus loetu alla. Iga kaasamõtlemine ja hea sõna on nagu kingitud lilleõis, mis silma ja südant rõõmustavad! TUHAT TÄNU! 

DSC05704

Iga hea sõna on nagu lilleõis selles kimbus, mis rõõmustab silma ja südant. Aitäh!