TEE TÖÖD ARMASTUSEGA, SIIS POLE VAJA VAEVA NÄHA

Kui ma peaksin valima ühe raske töö (et väljenduda sooneutraalselt ja mitte öelda „meestetöö”), mis mulle väga meeldib, siis oleks see PUUDE LÕHKUMINE. Miks? Kui ma isegi teaks… Ema-isa juures elades, tegi selle töö ära puulõhkumismasin. Meie ülesandeks oli aidata puid siis riitaladujale (kes ilmselgelt ei olnud mina, vaid kumbki minu vanematest vendadest), hunnikust kätte anda. Ja ma ei mäleta, et kunagi oleks mõni puuriit ümber kukkunud või viltu vajunud, nii hästi oli isa õpetanud oma pojad seda tööd tegema.  

Kui mina tegin juttu, et tahan ise kirvega puid lõhkuda, oli isa meelsasti nõus õpetussõnu jagama. Esimene hoop peab olema kogu jõust ning mitte puupaku keskkohta, vaid ikka kuhugi vastu äärt. Kui sa oma jõudu ei rakenda, põrkab kirves kergest löögist aga tagasi ja võid hoopis oma randmed ära põrutada. Kindlasti pidi puulõhkuja hoidma jalad harkis, et kirvehoop ei vigastaks jalga. „Kõige kergem on puid lõhkuda talvel, kui ka mõni kraad külma on.”

Mõnedki metsast koju veetud puuhunnikud olen elu jooksul küttepuuparajaks lõhkunud. Ei kandideeri ma mingile „kõva naise tiitlile”, lihtsalt selles jõudu vajavas töös on oma võlu. Samas ka iga uue paku puhul äraarvamismäng – kas on selles oksakoht? kus on oksakoht? Ja kui on, siis tuleb mõne isendiga kohe eriti kaua vaeva näha, et ta alla annaks ja lõhki läheks. Olen sellegi töö enda jaoks mänguliseks muutnud – enne lõhkumist ennustan, mitmeks haluks selle löön. Peenema paku puhul lihtne – neljaks ja valmis, jämedamaga on juba lõbusam.

Tammsaare juba teadis, mida rääkis. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Võtsin täna eilsest pooleli jäänud töö jälle käsile ja sealt ta tuligi. Esimesest kirvehoobist.

Puude riita ladumine on aga täiesti kunst omaette. Mitte ainult protsess ise, vaid ka lõpptulemus. On ju võimalusi mitmeid ning nüüd tean, et ka kohti. Üks on aga kindel ja isegi laste multifilmis „Lumekuninganna” oli sees stseen, kus õpetati – koor peab olema peal pool.

Enamasti olid meie kandi puuriidad ikka tavapäraselt üksteise kõrvale laotud nagu pikad müürid. Mõnes paigas mäletan, et oli riida otstes nö kassiriit, mis tugevamalt riita toetas ja ümber kukkumast  hoidis. Halud olid sel laotud esimesel kihil ühtepidi ja järgmine ristipidi ja nii edasi. Või oli otstesse püsti pandud kaks posti ning riida kekselt veeti ühest otsast teise ka traat, et ikka vaevanõudev töö kindlalt seisma jääks. Aga olen näinud ka vahvat puuriidast ümarvormi, kus puuhalud on laotud ringikujuliselt. Vot see nõuab minu silmis juba erilist täpsust ja väga sirgeid halge, et seesamune ikka püsti saaks ja püsti jääks.

Mandril elades käis puuriit ikka maha asetatud kahe pika puust lati peale. Saarerahvas on mind üllatanud sellega, et puuriit ei pea mitte olema ligi maad. Madalad kiviaiad sobivad ideaalselt puude hoiukohaks. Kivi ja puu üheskoos. Silmale ilus vaadata ja vanadest aegadest teada ka ratsionaalne – majandusõu, kõik tarvilik käe-jala juures. Täna on minugi praeguses elupaigas kiviaial toasooja-andjad uhkelt reas. Ei sobi see riit kindlasti väljanäitusele, sest on veidi kiivas siia- ja sinnapoole, aga oluline on see, et ise tehtud. Ja kui need talvekülmad jätkuvad, siis jõuame ehk kevadeks nad äragi kütta.

Armasta tööd, mida sa teed ja töö kiidab tegijat!

Lugemiselamus “Minu salajane elu”

#12ust Veebruar – selles raamatus inimesed reisivad. Mina olen peategelane ja saadan oma reisilt koju kaardi.

Katrin Pauts “Minu salajane elu” (2019) 205 lk

Olles nüüd ise 7 kuud muhulane, oli see raamatusoovitus kohalikult vägagi teretulnud. Seda enam, et sobis ka sellesse “reisimise” väljakutsesse. Nagu autor ise ütleb, ei ole see tüüpiline reisikirjeldus, vaid pigem rännak iseendaga ja iseendas.

Katrin leidis, et Praha on tema varjupaik. “See osa, mis on minust puudu… elab seal selles linnas”. Nii olen minagi tundnud, et kadunud killukesed minust endast, on just siin Muhu kadakate ja kiviaedade vahel. 🥰

Müts maha põhjaliku uurimistöö eest, mida kannavad endas raamatut läbivad Tšehhi ajaloo ja reisi jaoks tähtsate inimeste elulugude kirjeldused.

Imetlen inimesi, kes oma isikliku elu eest nii julgelt eesriide ära tõmbavad. Jah, mõnikord on kirjutada tunnet kergem kui kogeda.

Lugemiselamus “Ärevil inimesed”

See on kolmas raamat Fredrik Backmani sulest, mida olen lugenud.

Iga Backmani raamatuga saab mulle selgemaks, et parima elamuse saan siis, kui võtan lugemiseks aega – ehk lugemine algusest lõpuni ilma vahepeausideta.

Ka selles krimisugemetega armastuse ja pantvangiloos on taas ohtralt elutarkusi ja suhetealaseid näpunäiteid. Ma enam ei imesta, et kuidas küll oskab üks inimene sõnadesse voolida kogu elamiseks vajaliku. Lihtsalt loen neid ridu ja luban sõnumil endast läbi liuelda, puudutades ühel või teisel moel mu enda elukogemust.

Igast tema raamatust olen leidnud midagi lahenduseks “sassis lõngakerale”, mis endal seni lahtiharutamata. Igas raamatus on oma veider tegelane või humoorikas kiiks. Käesolevas kutsus ikka muigama küll see “kakav küülik”.

Ehkki raamatu tutvustuses on sõna komöödia, lõppes seegi teos minu jaoks sooviga üksi olla ja miskit märga põskedelt pühkida. On see siis “emaprillide” süü, et silmad noppisid välja just need kirjakohad, mis lastega seotud?

Kas pole mitte kummaline kokkusattumus, et eile jagasin oma FB seinal meie pere pesamuna vahvaid “rosinaid”, millest üks kõlas: “Sa oled alati minu emme. Ära mind kunagi ära kaota.”

Ja täna loen raamatu lõpulehekülgedelt kahe teise lapse mõtteavaldust: “Meie ei karda sinda kaotada, ema. Me tahame ainult, et sa teaks, et sina ei kaota meid kunagi.” On ju lastes peidus kogu maailmatarkus…

Väljakirjutamist ootab nüüd suur hulk toetavaid, selgitavaid, silmiavavaid ja mõtlemapanevaid märkamisi… Suur tänu autorile!

“Kas sa tead, mis on igale lapsevanemale kõige hullem? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiigega vastu pead sai.”

Ükskord ütles konn, et ta kuulis ühte täiskasvanut bussis ütlemas, et “armastus teeb haiget”, ja ahv vastas, et võib-olla sellepärast ongi joonistatud südamel terav tipp.

“Kui keegi palus tal võtta kokku oma nägemus maailmast, tsiteeris ta Martin Lutherit: ” Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.””

Ema suudles ta pead ja ütles: “Kuidas elevanti süüakse, kullake?” “Tükkhaaval, ema.” “Me ei saa maailma muuta, sageli ei saa me muuta isegi inimesi. Mitte rohkem kui tükkhaaval.”

“Sadamas seisvad laevad on kindlas kohas, aga mitte selleks pole need ehitatud.”

“Su emal oli õigus, neist, kes teisi naerma ajavad, jätkub kogu eluks.”

Sest ta vanemad olid talle õpetanud teekonnal üle mägede, et huumor on hinge esimene kaitseliin, kuni me naerame, oleme elus…”

“Elus tantsitakse sellega, kellega peole tulid.”

“See on täiesti vapustav, et teist inimest võib tunda ainult selle kaudu, mida ta luges.”

“Kõige raskem asi surma juures on grammatika, ajavormid, et naine ei saa vihaseks – ta ei saanud vihaseks.”

“Ta ütles, et teisi ei pea juhtima nii, et ütled neile, mida nad peavad tegema, juhtida saab ka nii, kui lased neil teha seda, mida nad oskavad.”

Lugemismuljed “Süü on tähtedel”

LV18: Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega John Green „Süü on tähtedel” 2013 Pegasus 270 lk

Mul on tegelikult hea meel, et mu mälu mind ikka vahel alt veab. Teadsin lugema asudes, et olen filmi ju näinud, aga mõned nüansid ja nurgatagused said tuttavaks alles raamatu lehti keerates. Ühinen raamatut lugenute vaikiva nutuühendkooriga, aga võib-olla laulan ka uhkelt soolot, sest nii ilusvalus lugu ju.

Samuti kuulun nende hulka, kes loevad harilik pliiats ja kustukumm näpus, sest kõik fraasid, mis vähegi kõhus õõnsaks teevad või teist korda üle lugema kutsuvad, saavad ka ära märgitud ning hiljem välja kirjutatud. (Ja tegelikult läheb alles siis kustukummi vaja, et raamatust see peaaegu nähtamatu punktike ära saaks kustutatud).

Mind paelus kogu loo traagilisuse juures noore armunute salajasest romantilisusest läbikumav flirtimisoskus. See ei olnud esirinnas ega pressinud end peale ka ainukeses armsuse jagamise stseenis, aga see avaldus iga kord nois ütlemata jätmistes ja loetud luuleridades.

Teiseks hoidis mu põsed kuivana huumor, millega elult karmi väljakutse saanud noored oma katkist hinge vee peal hoidsid ning mida autor vägagi peenelt on dialoogidesse pikkinud. Saad sa jääda tõsiseks, kui keegi arutleb selle üle, miks „munapuder hommikusöögi ainuõiguse sai?”…”Ma usun, et meil on siin maailmas õigus valida, kuidas kurbi lugusid rääkida, ning meie valisime naljaka versiooni…”

______________________________________

Autorile olen südamest tänulik, et ta siiski otsustas lugejale teada anda, kuidas „Ilmotsatu kannatus” lõppeb, sest oleksin vist ise ka tollele Van Houtenile nii kaua kirjutanud, kui oleks vastuse saanud. 😉

Mulle meeldib vaadata ilusaid inimesi ja ma otsustasin mõnda aega tagasi, et ei kavatse endale keelata eksistentsi lihtsamaid rõõme. lk 22

Iga ta silp flirtis minuga. lk.22

Need ei tapa sind, kui neid mitte süüdata. Ja ma pole neist ühtegi süüdanud. See on metafoor, mõistad: sa paned tapva asja endale otse hammaste vahele, kuid ei anna sellele väge sind tappa. lk 25

Tuleb tunnistada, et minu Vähiime tulemuseks oli vaid natukene juurde ostetud aega. lk 30

Mulle meeldis viis, kuidas tema lugu lõppes kellegi teise omaga. lk 34

Mõnikord ei mõista inimesed lubadusi tehes, mida nad päriselt lubavad. lk 59

Aga autori ja lugeja vahel on kirjutamata leping ja mulle tundub, et oma raamatu poolelijätmine nagu rikuks seda lepingut. lk 64

Kui me need elutuppa vaasi paneksime, oleksid need kõikide lilled. Ma tahtsin, et need oleksid minu lilled. lk 78

Majade juures on naljakas see, et nad näevad peaaegu alati niimoodi välja, nagu ei toimuks nende sees kunagi midagi, kuigi nad sisaldavad suuremat osa meie elust. lk 126

Raamatud avavad ka avatumaid uksi

Mõnel eluhetkel Sa avastad, et üks hästi öeldud tarkusetera võiks päästa päeva. Aga nagu Mr Murphy ikka ütleb, siis “Sel hetkel, kui sul seda vaja on, pole seda kusagilt võtta.” On siis märkmik kadunud või mälu veab alt.

Nii ma ennetangi seda olukorda ja panen järjest loetud raamatutest need parimad read siiagi kirja. Kui mul vaid õigel hetkel on aega siit tulla otsima. 🙂

MARI TARAND “AJAPILDI SEES”

FB grupis Lugemise väljakutse grupis on peale lugemist minult kirjas sellised mõtted..

Ma ju teadsin, et “Kahe rännumehe tee…” on just täpselt nii ilus laul, et seda vaid Viiding oskas sõnusse seada. Aga see, et seadmiseaeg na üürikeseks jäi, seda ma enam ei mäletanudki.

Mari Tarandi mälestustel põhinevat elu kulgu koos Juhaniga on ääretult mõnus lugeda. Nii selge, nii soe, nii kaunilt kaunistet kirjadega elust ja loomingunäidetega.

Astudes ise samades saabastes, annab tema määratlus luuletajast hea selge pildi, mis äratundmisrõõmu pakub: “*Kuid tema liikuvus, suhtlemisvajadus, meeleolude kiire vaheldus näivad nüüd tagantjärele tõestavat, et ta oli loomult just luuletajaks sündinud”. *😉

Lisaks tollasele ajastule omaste eluolude ning suhete kirjeldustele sain teada ka asjaolu, et ringimängulaul “Kes aias” ei olegi nii lühike, nagu ma lapsest saadik olen laulnud-mänginud.

Loojana olen vägagi nõus Mari Tarandi öelduga: “… et kord paberile pandu on nagu sinust eraldunud tükk, mida ei saa lasta ükskõik kelle silma alla.” Tunnen minagi, et suur hulk minust endast jääb peaaegu igasse minu luuletusse, jagan lugejaga oma hapramaid hetki ja valguse eest varjatud külgi. Ja esineb minulgi olukordi, kus “Mõtteid ja soove oli, aga tiivad justkui puudusid.” Igast ideepojukesest siiski poeemi ei saa.

Kummardus õele, kes ühe väikevenna elutee nii uhkelt kaante vahele on köitnud! Hommikul alustatud raamat sai õhtuks loetud, hingele head tundeelamust jagatud.

____________________________________________________________________

Raamatuid loen ikka nii, et paber ja pliiats kõrval. Sest igast raamatust leiab midagi, mida tahaks meeles pidada. Midagi, mis inspireerib mind ennastki kirjutama.

Siin ja edaspidi kirjutan asjadest, mida oli või ei olnud, asjadest, mis omavahel kokku ei sobinud, sest nad olid ajalootormide tulemus, rebitud tükikesed, mingi taust rebitud eludele ja kavatsustele. lk 66

Teema, mille kallale pean asuma, on nagu uks ilma võtmeta, nagu sassis lõngaviht, mis kuskilt hargnema ei hakka, nagu painav unenägu, mida seletada ei oska. lk 84

Muidugi ei tuhninud meie majas keegi teise iniemse paberites. Oma vaimne ruum pidi igaühel olema. lk 244

Naeratusi otsimas

Me elame kõik oma elu. Omamoodi ja omapäraselt (neid kahte sõna tahaks isegi lahku kirjutada, mõte on siis kohe teine). 😉 Ja see ongi hea, et igal inimesel on oma elu lugu. Igas loos võib leida selle loo autorile meelepärase, omase ja lemmiku sümboli, pildi, kujutluse, mis aeg-ajalt ilmub meie lähedusse. Kui me oleme aru saanud, mis see on, siis märkame seda igal pool enda ümber.

Minu sümbol siin elus on “süda”. Varem arvasin, et see on seotud emotsionaalse seisundiga – armunud olles on kõik südamest ja südamlik. Aga märgates pannkooke küpsetades südant pannil või kapsast viilutades südant lõikelaual, hakkasin arvama, et tähtis polegi meeleseisund, vaid iga elatud päev. Iga täna on tähtis.

Teine, mis endas elujõudu ja elurõõmu kannab, on “naeratus”. Kui võimas on selle mõju vaiksel kurbusehetkel või säraval õnnehetkel. See on alati kaasas, alati olemas, alati käepärast, kui keegi vajab lähedust, hellust, hoolimist, lohutust, julgustamist, tunnustamist. See on nagu salarelv viha, ängistuse, hirmu või nukruse vastu. Nii otsin naeratusi taevalaotuses kui ka väikeses vihmapiisas.

Jah, käsu peale naeratamine ei pruugi olla südamlik ja siiras. Aga kui märkan inimese naeratust ilma sundimata, tema enda soovil, siis see on ilus. Naerataja on ilus, sest oma naeratusega ta avab end ja nii lubab mul piiluda oma hinge sisse. Kui inimene avab natukenegi naeratuseks oma suu ja talle vastatakse naeratusega, siis ta annab sel teel ära osakese enda headust ning samas võtab vastu teise inimese pakutava. See on headuse keel, mida räägime sõnadeta, vaikides.

Täna tahan rääkida ühest erilisest naeratusest. Räägin ainult enda kogemusest, sest mul puudub kokkupuude teiste samasuguste inimestega. Meie peres kasvab tänaseks juba 16-aastane autismitunnustega poiss. Ilus, tark ja osav. Saab enda ja elamisega hästi hakkama, kui talle antakse tegutsemiseks aega, kui tal on oma ruum ja koht, kus olla. Kui tal on ümber inimesed, kes mõistavad, kes hoolivad, kes arvestavad tema erilisusega ja kellel on samuti aega – kuulata, märgata, olla olemas.

Kõik oleks justnagu parimas korras ja ei vajakski seda teema lahkamist siin, ent ometi on minu emasüdames olnud üks “aga” juba päris mitu aastat. Raiko võib olla nii koolikeskkonnas kui väljaspool seda seltskonnas viisakas ja arvestav, kuid seda omal tõsisel moel. Mehed, mõtleme ehk? Tõsised ja asjalikud ning jätavad tundelisuse naisinimeste pärusmaaks.

Kas saab laps olla liiga tõsine? Kus on kirjas, kui palju peaks inimene naeratama? Millise mõõdupuuga mõõdetakse inimese naeratuste intensiivsust? On vaid meid ümbritsevate inimeste arvamused ja hinnangud selle kohta, mis ei tohiks meid üldse mõjutada, kuid kuhugi naha vahele ikka jäävad pesitsema, kui see on kord juba välja öeldud.

Õnneks pole ma kuulnud seda kusagilt mujalt ega kellegi teise käest, et ta on tõsine “nagu väike vanainimene”, sest lõbusas tegutsemishoos väljendab ta oma rõõmu nii naeru saatel kui õnnesäraga silmis. Kuid igapäevaselt on ta selline omas maailmas tasa toimetav tegelane. Praegu ma tean, et see on täiesti temalik käitumine, aga juba aastaid varem ootasin temalt seda lapselikku siirast rõõmu, elevust.

Ei, ma ei taha oma last muuta või panna teda raamidesse, et nii on õige ja nii peab. Olles seda märganud, olen teadlikult otsinud olukordi, kus inimese loomuses on oma head tuju väljendada naeratusega näol ning neid talle pakkunud. Et ei korduks see, kuidas ta väljendas oma pahameelt umbes 5-aastaselt, kui keegi tema kulul nalja tegi: “Mina ei tee midagi nalja pärast!” Ma tean, et tal ongi raske vahel nalja mõista ning ta ise on ehk paar korda mingit olukorda naljaks keerata, aga elus on nii palju tõsidust, et õnnelik naeratus või lausa rõkkav naer kulub alati ära.

Nii olengi püüdnud teda “oma ruumist” välja saada – küll meelitades, küll kindlameelselt kaasatulemist soovides ning pakkuda erinevaid elamusterohkeid käimisi ja tegevusi. Loomulikult ootab mind alguses temapoolne vastuseis ja “Kas ma pean?” , kuid peale toredalt koosveedetud aega olen rahul mina ning tema näol väikestki naeratusejupikest nähes on see tõestus ka tema rahulolust.

Viimased naeratused leidsin ja jäädvustasin meie vahvalt perereisilt, kus võimalusi oma tunnete väljanätamiseks oli rohkem kui mitu. Õnnelikuks tegid mind need vaiksede naeratused.

Kuidas sarnastes oludes emad-isad oma laste naeratused üles leiavad – on see loomulik ja igapäevane või vajab samuti väheke pingutust?

Uma Laul “Lats om hoitu”

qrfVõro kiil on minu kõrvus olnud sünnist saadik. Küll pole selle kõnõlõmist keegi minult nõudnud, aga kuulates on siiski külge jäänud. Grammatikat ja kuis kirotada kontrollin ikka sõnaraamatust tihti iseend. Olles selle teise keele sees kasvanud, tuli ka lihtsalt ja ilma sunnita minu esimesed võrokiilse salmikõsõ latsile. Sellest saab huvi korral lugeda siit.

Ja sealt edasi on minu kokkupuude olnud järgmine:

🎀 2014; Põlva; Võrukeelne salmivõistlus; osalesin; sain tunnustuse.
🎀 2017; Kabala; ansambel Pillikud liige Ann Mäekivi võttis minuga ühendust, et leidsid minu võrukeelsed salmid ja tegid neist ühe lauluks. Kas nad tohivad seda esitada nii Eestis kui välistuuridel. – Muidugi tohib!
🎀 2018; Koeru; K. Lepiku luulevõistlus; kirjutasin just selleks ürituseks oma järgmise võrukeelse luuletuse “Üts tamm” ; sain tunnustuse – I koht täiskasvanute seas.
🎀 2019, maikuu; Põlva; loen ema-isa pool “Koidust” reklaami osaleda Uma Pido uute laulude konkursil; hakkasin võrukeelseid sõnu ritta seadma, tegin salmidele lihtsad viisid ka; saatsin konkursile 3 enda laulu.
🎀 2019, september; õnnitleme, teie laul “Lats om hoitu” pääses lõppvõistlusele!

🎀 2019, 7. november kell 18; Mooste Folgikoda; Uma Pido laulude võistluskontsert.

Käidud! Tehtud!

Üldmulje oli väga vahva! 25 numbrit, igaüks isemoodi. Kuhjaga lõbusat lõõtsa ja kena kogus kitarri ja klaverit, näpuotsatäis naljalugusid, raasuke räppi. Ühisel laval astusid üles tuntud tegijad nagu Mari Kalkun ja Aapo Ilves ning täiesti uued tulijad sel alal nagu mina või tore koolipoiss, kes ise oma loole viisi tegi.

Mina olin alguses valmis ise oma laule esitama, aga sel juhul a capella. Pika järelemõtlemise tulemusena otsustasin ikka muusikaharidusega armsate sugulaste kasuks, kes siis minu loo ette kandsid.

Kontsert läbi. Žürii läheb otsust tegema. Teeb juba üle 30 minuti ja siis lõpuks tulid ka rahvale seda teatama.

Ja siis saabuski minu õhtu hetk – sain õlg õla kõrval seista Mari Kalkuniga. Ühes hingamises, ühes energias Mari ja Maris Võitjatele õnnelikult kaasa elamas, iseenda tehtu üle rõõmu tundmas.

Milline on minu kogemus?

  • Auhinnalised kohad lähevadki teada-tuntud inimestele, kes on kogu kontserdi tugisammas. Kuidas muidu jääks nemad auhindade jagamise ajal pingile istuma ja väljahõigatud on hoopis mõni Maali maalt või Kusti külast, keda mitte keegi enne ei teadnudki.
  • Et olla pildis võistluse lõpuni, tuleb välja tulla mingi erilisusega – lavale terve koor või siis hoopis üks väike lapsuke, muusikastiil olgu pigem kärts-mürts kui vaikne ja rahulik lembelaul.
  • Ole julge ennast näitama! Teed enda rõõmuks, aga lase ka teistel sest osa saada – ehk siis sahtlisse kirjutada võib, aga kui võimalus pakutakse, siis jaga oma loomingut ka võhivõõrastega. Kuulajate seas võib olla mõni, kellele sinu pakutu väga meeldib!
  • Hinda enda tehtut! Premeeri ennast ise! Kui endal  kõige selle juures silmad säravad, siis oled õigel teel! Kõigepealt tunnusta end ise ja küll siis tuleb hea sõna ja märkamine ka väljastpoolt!
  • Iga kogemus elus on millekski hea! Ja kui esimesel viiel korral ei õnnestu esikolmikusse jõuda, siis ära mingil juhul loobu, vaid tee edasi. Tee natuke rohkem, tee natuke teistmoodi, uuri, mis inimesi liigutab ja liigud ise – läbi raskuste tähtede poole! Kuulsaks võib sündida, aga hinnatuks pead ise elama!

Lenda, kirjake, kaugele…

…vii tervitusi sõbrale!

Just nii kirjutasime “omal ajal” valge ümbriku tagumisele küljele, kui olime sinna pannud hoolikalt kirjutatud ja kokkuvolditud joonelisel kirjapaberil kirja. Ümbriku kinni kleepimiseks tõmbasime liimipinnast kibekiirelt keelega üle ning esiküljele kirjutasime kõige ilusamate tähtedega saaja aadressi. Omaette rõõm ja oskus oli “maalida” kandilisi postiindeksi numbreid selleks ettenähtud punktiiridele. Et ikka õige saaks, selleks oli ümbriku tagaküljel olemas ka spikker, mille meie tavaliselt omaloominguga ära kaunistasime. Kes mäletab, kes teinud – käsi püsti? Kes mäletab oma rajooni indeksit?

Enne veel, kui pikemad ja põhjalikumad koolielu-ülevaated said kirjaridadesse pandud, olid minu esimesteks “kirjasõpradeks” vanaema ja vanaisa. Hoolega ema etteütlemisel kirjutasin oma esimesed kirjad just neile, kelle juurest ehk päev või paar varem lahkunud olin. Kui hästi otsin, võin isegi mõne originaali ehk üles leida, aga ega suurt vajadust polegi, sest see, mida kirjutasin on tänaseni meeles.

TERE VANAEMA!

KIRJUTAN SULLE KIRJA. KUIDAS SINA ELAD? MINA ELAN HÄSTI? MIDA SINA TEED? MINA MÄNGIN NUKUGA. KIRJUTA MULLE VASTU KA. OOTAN SINU KIRJA!

MARIS

Kirjutatule lisaks joonistasin ka pildi või panin kirja vahele mõne vesipildi, mille kleepimine oli “omaette ooper” või väljalõike kusagilt ajakirjast. Tegelikult ei mäleta ma, et oleksin oma lemmikust “Tähekesest” kunagi midagi välja lõiganud, sest need said lihtsalt nii “ära loetud”, kuna lasteraamatuid just eriti palju ei olnud.

Kirja kirjutamine oli suur ja tähtis sündmus. Veel tähtsam oli selle ärasaatmine. Sest selleks oli vaja, et keegi, kes ulatus, lasi kirja postkasti, mida kirjakandjad tühjendasid.

Ja siis algas kõige põnevam aeg. KIRJA OOTAMINE Meie kortermaja postiljon oli väga vahva ja sõbralik onu, kes liikus aastaringselt mööda maad oma jalgrattaga. Mulle väga meeldis see, et tal oli oma kindel märgisüsteem tähistamaks ajalehe esiküljele, kas ajalehe vahel on sel päeval ka kiri. Nii mitu kirja oli, nii mitu hüüumärki oli ka kõige pealsema ajalehe esiküljel. Harilikult oli selleks “Noorte Hääl”, mille vahel oli siis “Rahva Hääl”, “Edasi” ja kohalik rajoonileht “Koit”.

Ajalehtedest veel nii palju, et eriti oodatud oli laupäevane post, mille vahel oli ka järgmise nädala “Telekava”. Kes aga esimesena selle kätte sai, võis pastakaga allajoonida järgmisel nädalal näidatavad oma lemmiksaated/filmid/multifilmid. Mina ootasin pühapäevi, sest siis näidati kell 11 lastefilme nagu “Elektrooniku seiklused” või “Külaline tulevikust” või “Mary Poppins” jne.

Põhikoolis sai minu “kirjasõpruse” tuhin erilise hoo sisse, sest noortelehest “Säde” oli võimalik leida kirjasõprade aadresse nii NSVL riikide seast kui ka kaugemalt. Mina olin kirjavahetuses ehk 5-6 eestlasest tüdrukuga, üks oli Läti tüdruk Gunta, üks oli Saksamaalt Susanne ja kõige kauem kirjutasin soomlanna Maijaga, õppides ise juba Tartu Õpetajate Seminaris. Loomulikult oli minu vene ja inglise keel just sellisel tasemel kuhu maale me koolis õppimisega olime jõudnud, aga igati tore oli tõlkida sõnaraamatu abiga nende saadetud kirju ning siis ise püüda väga hästi vastata oma oskuste kohaselt.

Kirjade kirjutamise teema tuli päevakorda tänu meie pere pesamunale, kes minuga koos iga päev postkasti juures kaasas käib. Täna ei ole mul sealt enam kirja oodata, küll aga tulevad sinna mõned muud ametlikud kirjutised. Ja nii ühel päeval postkastist kirja välja võttes see väike kahe ja poolene teataski: “Minule ei olegi kirja!”. Kui ei ole, siis tuleb anda endast parim, et oleks ja tuleks. Nii ma selgitasingi, et kõigepealt peame meie ise kirjutama kellelegi ja siis on, mida oodata. Õnneks elab meie “suur õde” teises linnas ja temale me esimesena “kirjutasimegi”. Tegelikult Pisipiiga joonistas ja mina kirjutasin juurde, kes või mis on pildil, sest esimesed kunstiteosed on veel äratuntavad vaid autorile endale. Ning siis käisime koos postkasti juures kirja ära viimas.

Ja täna oli tal jälle tore õnnepäev, sest postkastis oli kiri just temale!

Mis te arvate, miks ma tänaseni armastan ise käia postkasti juures? Esimesena käia? Sest ootus ja põnevus ja rõõm on siiani alles. See tunne, et keegi mõtleb mu peale ja kirjutab mulle mõne rea. Või on vaja kedagi, kes loeks lihtsalt sõnu, mida välja öelda ei jaksa, aga kirjutades muutuvad ehk armsamaks, leebemaks, õnnelikemaks…

Kui keegi teist ihkab tagasi seda aega, mil paberil kiri päris postkastis sind ootas, siis me võime koos seda tunnet elavdada. Mina kirjutan nagunii palju käsitsi ja paberile, miks mitte siis sellega kellelegi rõõmu teha?

 

 

 

 

Pisut pidune postitus

DSC_1945

Sünnipäeva puhul ikka lilled ka – minu lemmikud – härjasilmad!

Täna, 7 aastat tagasi, võtsin ette ja hakkasin oma igapäevaseid pisiseiku üles tähendama siia. Jee! Tähistamist väärt ettevõtmine.

Algus oli konarlik. Nagu tavaliselt iga uus ja tundmata rada. Kõik, kes “vastu tulevad” (loe: lugejaskond), on võõrad. Mõni jääbki kaasa kõndima, teised on ajutised teekaaslased.

Ühed vaatavad üle aia sisse ja lähevad edasi. Teised avavad värava ning tulevad “Tere!” ütlema. Mõned üksikud sätivad end mugavalt sohvanurka siruli ja käivad minu mõtetega kaasas lõpuni.

Rõõmus olen kõigi üle! Sest ega ma ootagi mingit hordidekaupa külastusi, seda enam, et vahepeal on minu kirjatükkides ikka päris suured haigutavad augud sees. No seda just seetõttu, et mõtteid ju oleks, mida ma oma peakeses muudkui veeretan laiemaks, kõrgemaks, pingelisemaks, kurvemaks või rõõmsamaks. Aga et saaks nad kirja pandud, siis ikka tuleb ette kas põhjuseks vale aeg või vale koht või valed mõtted, mida ei tahagi kellegagi jagada.

Olgu siinkohal öeldud, et viimasel ajal liiguvad sõnad minu peas ka rohkem luulelisemalt, laululisemalt (oh, kui ilus sõna!). Seetõttu ei ole nad ka siia saanud, vaid kirjas hoopis minu järgmises projektis, et millalgi varsti kaante vahele jõuda.

Ja mõned sõnad kohe on loodud muusikaga koos tantsisklema. Mõned luuleks saanud sõnad kohe tahavad lauluks saada. Tahavad, et neid kantaks ette südamesosinal või õnnehõisete saatel. Mõned laulavad end ise lauluks. Minu ülesandeks jääb nad vaid noodikirja panna.

Praegu vaatan oma loodud veebipäevikut ja ega ma ikka veel ei oska teda kuidagi ühe nimetuse alla liigitada. Leiab siit ju eriliselt palju loodusjutte, mis hakkavad läbi kujutluse end ise looma, olles selle imelisuse keskel. Kui võrratuid ridu võib välja võluda ühestainsast uduhommiku päikesetõusust. Tahad kuulda?

Selles udus on mingi salapära, selles on midagi müstilist. Kujutlustele annab see kuhjaga ruumi mängimiseks. Milline võlumaailma tegelane peidab end nende puude vahel? Kas hästi vaikselt olles, võib kuulda valge habemega vanamehe udujuttu? Kui loodus me ümber on peitja, kas oleme siis meie otsijad? Kas leiame seda, mida otsime? Kas see, mis nähtavale tuleb, avaldab meile mingit mõju? Rõõmustab? Kurvastab? Üllatab?

Samuti on paljudes pajatustes minu enda hetkeheaolu ja muutusteks valmisolek kirja pandud. Päris mitmel korral said kirja pesamuna ootusajal tekkinud tundevälgatused ning paljud kuni tänaseni temaga koos- ja kokkukasvades. Tunnistan end vahel kurvameelsusele kaldumas või teinekord vastupidiselt äärmiselt lõbuslustakas tujus olemas. Inimene ju kõigest! Ning eks enamasti  see kirjutamistuhin tulebki vastavalt kogetud emotsioonile, mis nõuab endast välja laskmist.

Sind oodates olen ma õppinud veidi rohkem usaldama. Usaldama kalleid lähedasi enda ümber ja oma keha. Ja see tunne on sama magus nagu Geisha komm. 🙂 Ma ei ole läbinud mingeid praktilisi koolitusi ega lugenud virnades raamatuid, kuidas meie kokkusaamine oleks võimalikult loomulik ja meeldiv meie  mõlema jaoks. Aga minus on olemas rahulikkus ja teadmine, et kõik läheb kõige paremini. Ja see ei ole hoopiski minulik, sest kui oleks olemas pabistajate edetabel, kuuluksin mina kindlalt 3 esimese hulka. 😀 Nii et, kui aeg on sinu jaoks parim, siis lihtsalt teeme selle ära! Ootan armastusega sinuga kohtumist! ❤

Kui ma nüüd oma kasutusel olevat sildipilve silman, siis sealt oleks ju kerge välja noppida see, mida kõige enam kasutanud olen. Millele vihjan oma lugusid kirja pannes. Mul on südames suur rõõm ja tänu, et kõige rohkem postitusi on saanud külge sildid “Sofi pildid” ehk siis minu hobifotograafi silmade läbi elu nägemine ning “õnnehetked”, mida järelikult leiab suures ülekaalus minu kirjutet ridade vahelt. Siit saab täitsa ilusa järelduse teha – see on blogi minu elu õnnelikest hetkedest kaamerasilma vahendusel. 

Tänan Sind,

kui oled ukse avanud ja sisse astunud

kui minu tekst on pannud sind kaasamõtlema ja oled oma arvamust avaldanud

kui oled leidnud midagi, mis köitis sinu silma, kutsus lugema ning oled seda ka teistele soovitanud

TÄNAN!

 

 

 

Kuniks kirjutamissoov suvepuhkusel on

Terve kuu ja rohkemgi on mööda vuhisenud mu viimasest sissekandest. Ei, elu ei ole seisma jäänud. Minu kirjutamistuhin on hoopis suvepuhkusele end lubanud. Ja tundub, et ikka kaugele kohe, sest hõigates teda, ta ei kuule. Vaadata kuhugi enda sisse, et teda leida, pole ka suurt mõtet. Mida pole, seda pole. Las ta siis puhkab ja kogub ja kosub seal kusagil. Tagasi tulles on tal kindlasti kuhjaga uusi sõnu, märkamisi, jagamistootavaid nägemusi ja silmailuks ehk mõned pildidki.

Vahepeal on läbi saanud juba aasta sellest, mil alustasin oma kirjatööde pakkumist Emmedeklubile. Nii mõnedki on blogis üleval, palju on lihtsalt kusagil draftis kulgemas ning kõik, mis lahkelt vastu võeti, on leitavad ka Emmedeklubi kodulehelt.

Viimase postituse sealt jätan siia, aga kes tahab uuesti või üle lugeda, siis olge lahked. Minu poolt tuhat tänu selles eest!

***************************************************************************

Iga asi lõpeb otsa,

saagu lõpp siis halvaks – heaks.

Aga kui tal poleks otsa,

asja kahtlaseks me peaks.

Need on neli viimast rida Gina Ruck-Paque luuletusest „Iga asi lõpeb otsa”. Tänasesse postitusse sobivaimad. 

Olen end kõrvalt vaadanud ja märganud, et minu aja sisustamise tegevused on tähtsuse järjekorras omavahel kohta vahetanud. Kui siiani tundus kirjutamine kenasti minu igapäevatoimetuste vahele ära mahtuvat ja mind rõõmu ja rahuloluga täitvat, siis enam see nii pole. Juba viimased paar kuud. Nüüd lükkan aga arvuti taha istumise või kirjapaberile loetava kirjutamise kiirelt edasi ja veedan enamuse ajast rääkides, rääkides, rääkides.

Ei, ma ei ole elukutseliseks spiikeriks hakanud või niisama lõbu pärast lobisemist meeldivaks ajaviiteks tunnistanud. RÄÄGIN meie pere pesamunaga. Kaks ja pool. Tüdruk. Piiravatest reeglitest mittemidagi arvav. Iseteadlik. Oma soovide enesekindel väljendaja. Suurte õdede-vendade tähelepanelik vaatleja ja nende tegevuste jäljendaja.

“Mina tahan ka seda ja mina tahan ka toda. Mina lähen ka sinna ja mina teen ka seda.”

Ja siis täiesti ilma eeskuju ja matkimismodelli olemasoluta tema enda selgesõnalised soovid, palved, keelud ja korraldused. “Ma ei saa tuba koristada, mul on väikesed käed. Mina tahan ka jäätist!” peale õhtust hambapesu, kui suur vend on just sättinud end mõnusasti maiustama. “Palun ole nüüd sina haige ja mina olen arst,” kui ma ühe käega segan pliidil lõunasööki ja teisega riputan pesumasinast tulnud riideid kuivama. “Mind ei tohi tõsta sülle,” kui tuulekülma ilmaga teda äsjasadanud veelombist uhiuute botastega välja tõstma lähen.

Seda nimekirja võiks jätkata ju, aga küllap on piisav see näidete kogus, miks mu põhitöö hetkel on RÄÄKIMINE. Sest ühtegi teist moodust või nippi või tarka liigutust ei suuda minu pea ja süda välja mõelda, et sellele iseennast-avastamas-eas lapsele selgeks teha, miks midagi peab tegema või ei tohi teha.

Kui laual on supikauss ja äsja tühjaks joodud veeklaas, siis viimasesse oma supi valamine ja sealt edasi söömine ei ole ju OK? Isegi mitte selles eas, mil kõik sellised meelistegevused vedelikega on lapsele ju puhas mäng. Kusagil on siiski piir mängu ja viisaka või aktsepteeritava käitumise vahel. Olen ma siis liig karm ema või oskamatu lapse tegevust näha läbi mängulisuse prillide? Ikka istun ta kõrvale, kui olen laualt ja põrandalt ja pükstelt ja värskelt ajalehelt supipritsmed ära pühkinud ning asun selgitama, mida tehakse söömise ajal ja mida tehakse õues liivakastis. Ma RÄÄGIN.

Kui tooli abil saab veidi kõrgema riiuli pealt kätte viltpliiatsid ja nukunurgast leitakse üks malbe ja õnneliku näoga beebinukk, kellele võiks kerge vaevaga lõbusa päevameigi joonistada, siis seda need „väikesed käed” ka kibekiiresti teevad. Märgates, et emmele selline jumestamine kohe üldse ei meeldi, jooksevad „väikesed jalad” niiskete salvrätikute pakki tooma, et oma tehtut võimalikult ruttu heastada. Nuku näo pesemine on aga päris lõbus töö ning kui sinna juurde ka minu jutust pooltki kohale jõuab, on hästi. Sest ma istun ta kõrvale vaibale, võtan endalegi ühe salvrätiku appi ning RÄÄGIN, miks nukku vildikatega ei värvita ja tuletan meelde, millise riiuli pealt võib ta endale värviraamatu valida ning seal olevaid pilte värvida.

Ka seda näidete loetelu pole mõtet pikemaks venitada, sest küllap on siinsed emad juba aru saanud, et üks armas kahene vajab hulgaliselt teejuhatust maailma avastamise seikluslikus mängus. Ja mina olen selle hetkel oma prioriteetide nimekirjas üsna esikohale tõstnud. Sest toetudes oma kolme vanema lapse ja kümnete mulle kasvatada-õpetada usaldatud lapsega koosveedetud ajale, tean, et lapseeas selgeks/lahtiräägitud „reeglid” jäävad sinna väikesesse peakesse ikka kuhugi alles küll. Võti selle toimimiseks on AEG. Kõigepealt märgata ja siis võtta see vajalik aeg, et rääkida, rääkida, rääkida. Ja mitte väsida kordamast.

Mina pühendun nüüd ühe suurepärase kahesega kooskasvamisse. Kõigile, kes aasta jooksul mõnd minu postitust luges, kaasa mõtlesid või oma arvamust avaldasid, ütlen siiralt ja südamest SUUR TÄNU! 

******************************************************************************

Ja et silmal ka miskit kaeda oleks,  siis kutsun Sind kaasa meie koduaia võluriiki – täna on seal kauneid värve ja põnevaid mustreid. On magusaid lõhnu ja meelitavaid maitseid. Ma ise ainult seal aega veedangi. Istun minutikese iga põõsa all ja kükitan kiirustamata iga lilleliigi lähedal. Hindan seda suvevabadust nii kõrgelt, et luban endal olla selles nii kaua, kui isu saab täis. Suvi ju! Värvikirevuse ja külluse aeg nii aias kui aia taga heinamaal.