Naeratusi otsimas

Me elame kõik oma elu. Omamoodi ja omapäraselt (neid kahte sõna tahaks isegi lahku kirjutada, mõte on siis kohe teine). 😉 Ja see ongi hea, et igal inimesel on oma elu lugu. Igas loos võib leida selle loo autorile meelepärase, omase ja lemmiku sümboli, pildi, kujutluse, mis aeg-ajalt ilmub meie lähedusse. Kui me oleme aru saanud, mis see on, siis märkame seda igal pool enda ümber.

Minu sümbol siin elus on “süda”. Varem arvasin, et see on seotud emotsionaalse seisundiga – armunud olles on kõik südamest ja südamlik. Aga märgates pannkooke küpsetades südant pannil või kapsast viilutades südant lõikelaual, hakkasin arvama, et tähtis polegi meeleseisund, vaid iga elatud päev. Iga täna on tähtis.

Teine, mis endas elujõudu ja elurõõmu kannab, on “naeratus”. Kui võimas on selle mõju vaiksel kurbusehetkel või säraval õnnehetkel. See on alati kaasas, alati olemas, alati käepärast, kui keegi vajab lähedust, hellust, hoolimist, lohutust, julgustamist, tunnustamist. See on nagu salarelv viha, ängistuse, hirmu või nukruse vastu. Nii otsin naeratusi taevalaotuses kui ka väikeses vihmapiisas.

Jah, käsu peale naeratamine ei pruugi olla südamlik ja siiras. Aga kui märkan inimese naeratust ilma sundimata, tema enda soovil, siis see on ilus. Naerataja on ilus, sest oma naeratusega ta avab end ja nii lubab mul piiluda oma hinge sisse. Kui inimene avab natukenegi naeratuseks oma suu ja talle vastatakse naeratusega, siis ta annab sel teel ära osakese enda headust ning samas võtab vastu teise inimese pakutava. See on headuse keel, mida räägime sõnadeta, vaikides.

Täna tahan rääkida ühest erilisest naeratusest. Räägin ainult enda kogemusest, sest mul puudub kokkupuude teiste samasuguste inimestega. Meie peres kasvab tänaseks juba 16-aastane autismitunnustega poiss. Ilus, tark ja osav. Saab enda ja elamisega hästi hakkama, kui talle antakse tegutsemiseks aega, kui tal on oma ruum ja koht, kus olla. Kui tal on ümber inimesed, kes mõistavad, kes hoolivad, kes arvestavad tema erilisusega ja kellel on samuti aega – kuulata, märgata, olla olemas.

Kõik oleks justnagu parimas korras ja ei vajakski seda teema lahkamist siin, ent ometi on minu emasüdames olnud üks “aga” juba päris mitu aastat. Raiko võib olla nii koolikeskkonnas kui väljaspool seda seltskonnas viisakas ja arvestav, kuid seda omal tõsisel moel. Mehed, mõtleme ehk? Tõsised ja asjalikud ning jätavad tundelisuse naisinimeste pärusmaaks.

Kas saab laps olla liiga tõsine? Kus on kirjas, kui palju peaks inimene naeratama? Millise mõõdupuuga mõõdetakse inimese naeratuste intensiivsust? On vaid meid ümbritsevate inimeste arvamused ja hinnangud selle kohta, mis ei tohiks meid üldse mõjutada, kuid kuhugi naha vahele ikka jäävad pesitsema, kui see on kord juba välja öeldud.

Õnneks pole ma kuulnud seda kusagilt mujalt ega kellegi teise käest, et ta on tõsine “nagu väike vanainimene”, sest lõbusas tegutsemishoos väljendab ta oma rõõmu nii naeru saatel kui õnnesäraga silmis. Kuid igapäevaselt on ta selline omas maailmas tasa toimetav tegelane. Praegu ma tean, et see on täiesti temalik käitumine, aga juba aastaid varem ootasin temalt seda lapselikku siirast rõõmu, elevust.

Ei, ma ei taha oma last muuta või panna teda raamidesse, et nii on õige ja nii peab. Olles seda märganud, olen teadlikult otsinud olukordi, kus inimese loomuses on oma head tuju väljendada naeratusega näol ning neid talle pakkunud. Et ei korduks see, kuidas ta väljendas oma pahameelt umbes 5-aastaselt, kui keegi tema kulul nalja tegi: “Mina ei tee midagi nalja pärast!” Ma tean, et tal ongi raske vahel nalja mõista ning ta ise on ehk paar korda mingit olukorda naljaks keerata, aga elus on nii palju tõsidust, et õnnelik naeratus või lausa rõkkav naer kulub alati ära.

Nii olengi püüdnud teda “oma ruumist” välja saada – küll meelitades, küll kindlameelselt kaasatulemist soovides ning pakkuda erinevaid elamusterohkeid käimisi ja tegevusi. Loomulikult ootab mind alguses temapoolne vastuseis ja “Kas ma pean?” , kuid peale toredalt koosveedetud aega olen rahul mina ning tema näol väikestki naeratusejupikest nähes on see tõestus ka tema rahulolust.

Viimased naeratused leidsin ja jäädvustasin meie vahvalt perereisilt, kus võimalusi oma tunnete väljanätamiseks oli rohkem kui mitu. Õnnelikuks tegid mind need vaiksede naeratused.

Kuidas sarnastes oludes emad-isad oma laste naeratused üles leiavad – on see loomulik ja igapäevane või vajab samuti väheke pingutust?

Minu pärlid

Täna on juba maikuu kolmas esmaspäev. Tavaline argielu tuhiseb tuhandega tegemistesse ning ikka tahaks jõuda veel ja veel. Aga eile, eile oli pidupäev – kõikide EMADE PÄEV.

Alustan kaugemalt ja samas nii lähedalt. 😉 Naisliidu poolt valitud Aasta Ema on Heli Veeber, kelle käe ja valvsa pilgu all möödus minu viimane rasedus ja pisikese Täpikese sünd. Seega justkui võõras(kohe saab 2 aastat ju alles Järvamaal elatud), aga ometi puudutas see mind, kui teada sain. Palju õnne! 🙂

Minu oma ema on hetkel minust paarisaja km kaugusel, aga südames alati lähedal. Ikka võtsin ette ja käisin eile oma emagi kallistamas. Tema vanus on juba selline, kus tahes tahtmata inimene muutub taas lapse moodi, kes ootab igal tähtpäeval, et keegi tuleks. Meid on kolm, vennad ja mina. Mina kõige kaugemal, vendadel võimalus külas käia suurem. Ole sa nii vana või noor kui oled, aga õnnelikud embamised ja tänulikud kallistused muudavad alati südame soojaks. Annavad eakale elujõudu ja lapsele kinnitust, et vahemaa ei loe midagi, kui hinged on koos ja südamed löövad ühes rütmis. Palju õnne, ema! ❤

Olen ka mina ema. Esimest korda sain neid rõõme, raskusi, õnne- ja valupisaraid tunda 18-aastaselt, kui minu kindel soov ja tahtmine emaks saada täide läks. Esimest tütrekest ootama jäädes käisin veel õpetajaametit õppimas koolis. Minu jaoks oli tähtis minu laps ning nii ma dokumendid välja võtsingi ja olenemata sellest, et 4 aastat käidud, keskkooli materjal läbitud ja eksamidki tehtud, sain kaasa vaid 9. klassi lõputunnistuse. See aga ei heidutanud mind sugugi ja kui tütreke oli kaheaastane, tegin ka õhtukoolis keskkoolieksamid uuesti ära. Üks paber käes, aga haridust, et tööle minna, siiski mitte. Läksin samasse kooli veel neljaks aastaks ja sain ka õpetajapaberid kätte.

Oi, kuidas me ootasime teist tütrekest, kohe kuude kaupa… 😛 Ja siis, kui ta tulla otsustas, olin mina juba esimest korda elus õpetajana klassi ees. Ja siis ka klassist väljas WC-s, sest esimesed 3 raseduskuud ainult iiveldas ja iiveldas. 😀 Aga seda suurem oli õnn, kui selle pisikese beebiga kohtusime.

Kui noorem tütreke oli pisut üle aasta, käis meil mõte peast läbi, et vahva oleks ju kui tal oleks mänguseltsiline, seda enam, et vanema õega ju vanusevahe lausa 9 aastat. Ja nii saimegi oma tüdrukutele lisaks ka ühe vennakese väikese. Ütlen ausalt, laps on laps, peaasi, et terve, aga ega ikka ühtemoodi ei kasva nad küll. Ülirahulikule, iseendaga väga hästi hakkama saavale tüdrukule kaaslaseks sündis tõeline “ahvipoiss” (2004 oli Hiina kalendris ahviaasta). Küll leidsime teda diivani tagant ja seljatoel kõõlumas, küll püüdsime tema küünarnukki radiaatori vahelt välja tirida, küll käisime EMO-s autoukse vahele jäänud pöialt näitamas. Ja kui õues jalutades käisid kõik teised mööda kõnniteed, siis tema leidis alati mõne põneva raja, kust kulgeda. Tõeline tore vaheldus meile! 😛

Vahele jäid mitmed aastad, lausa 12 koos- ja lahkukasvamist ning minu suurim soov saada koos kõige armsama inimesega veel üks pisike printsess täitus 4(+9) kuud tagasi. Nii väga oodatud pisike tüdruk on nüüd meie päevade päike, suurte õdede ja vendade õeke väike.

Olen südamest õnnelik, et mul on just need lapsed. Igaüks on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on omamoodi pärl minu emaks olemise kees ja säravad igaüks omamoodi, oleneb millise nurga alt vaadata. ❤

Igal pärlid on oma särav külg – oskused, saavutused, mis mind emana õnnepisarateni liigutavad. Täna võtan julguse ehtida end võõraste sulgedega. Tegelikult ju oma 12-aastase poja sulgedega e kätetööga. Imelisi asju tehakse puutöötunnis, mis pakub vähemalt minu pojale suurt rõõmu ja mida ta alati suure huviga ootab. Need siis lisaks juba varem kojutoodud toredatele esemetele.

12764352_971117289639111_3993094172668391049_o

Poja puutööd 2016

Kõige rohkem kasutust on leidnud see vibupüss, millega õues sõbraga ma-ei-tea-keda luuramas käidud ning pisike pingike, mis pildile kahjuks ei saanud.  🙂