TEE TÖÖD ARMASTUSEGA, SIIS POLE VAJA VAEVA NÄHA

Kui ma peaksin valima ühe raske töö (et väljenduda sooneutraalselt ja mitte öelda „meestetöö”), mis mulle väga meeldib, siis oleks see PUUDE LÕHKUMINE. Miks? Kui ma isegi teaks… Ema-isa juures elades, tegi selle töö ära puulõhkumismasin. Meie ülesandeks oli aidata puid siis riitaladujale (kes ilmselgelt ei olnud mina, vaid kumbki minu vanematest vendadest), hunnikust kätte anda. Ja ma ei mäleta, et kunagi oleks mõni puuriit ümber kukkunud või viltu vajunud, nii hästi oli isa õpetanud oma pojad seda tööd tegema.  

Kui mina tegin juttu, et tahan ise kirvega puid lõhkuda, oli isa meelsasti nõus õpetussõnu jagama. Esimene hoop peab olema kogu jõust ning mitte puupaku keskkohta, vaid ikka kuhugi vastu äärt. Kui sa oma jõudu ei rakenda, põrkab kirves kergest löögist aga tagasi ja võid hoopis oma randmed ära põrutada. Kindlasti pidi puulõhkuja hoidma jalad harkis, et kirvehoop ei vigastaks jalga. „Kõige kergem on puid lõhkuda talvel, kui ka mõni kraad külma on.”

Mõnedki metsast koju veetud puuhunnikud olen elu jooksul küttepuuparajaks lõhkunud. Ei kandideeri ma mingile „kõva naise tiitlile”, lihtsalt selles jõudu vajavas töös on oma võlu. Samas ka iga uue paku puhul äraarvamismäng – kas on selles oksakoht? kus on oksakoht? Ja kui on, siis tuleb mõne isendiga kohe eriti kaua vaeva näha, et ta alla annaks ja lõhki läheks. Olen sellegi töö enda jaoks mänguliseks muutnud – enne lõhkumist ennustan, mitmeks haluks selle löön. Peenema paku puhul lihtne – neljaks ja valmis, jämedamaga on juba lõbusam.

Tammsaare juba teadis, mida rääkis. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Võtsin täna eilsest pooleli jäänud töö jälle käsile ja sealt ta tuligi. Esimesest kirvehoobist.

Puude riita ladumine on aga täiesti kunst omaette. Mitte ainult protsess ise, vaid ka lõpptulemus. On ju võimalusi mitmeid ning nüüd tean, et ka kohti. Üks on aga kindel ja isegi laste multifilmis „Lumekuninganna” oli sees stseen, kus õpetati – koor peab olema peal pool.

Enamasti olid meie kandi puuriidad ikka tavapäraselt üksteise kõrvale laotud nagu pikad müürid. Mõnes paigas mäletan, et oli riida otstes nö kassiriit, mis tugevamalt riita toetas ja ümber kukkumast  hoidis. Halud olid sel laotud esimesel kihil ühtepidi ja järgmine ristipidi ja nii edasi. Või oli otstesse püsti pandud kaks posti ning riida kekselt veeti ühest otsast teise ka traat, et ikka vaevanõudev töö kindlalt seisma jääks. Aga olen näinud ka vahvat puuriidast ümarvormi, kus puuhalud on laotud ringikujuliselt. Vot see nõuab minu silmis juba erilist täpsust ja väga sirgeid halge, et seesamune ikka püsti saaks ja püsti jääks.

Mandril elades käis puuriit ikka maha asetatud kahe pika puust lati peale. Saarerahvas on mind üllatanud sellega, et puuriit ei pea mitte olema ligi maad. Madalad kiviaiad sobivad ideaalselt puude hoiukohaks. Kivi ja puu üheskoos. Silmale ilus vaadata ja vanadest aegadest teada ka ratsionaalne – majandusõu, kõik tarvilik käe-jala juures. Täna on minugi praeguses elupaigas kiviaial toasooja-andjad uhkelt reas. Ei sobi see riit kindlasti väljanäitusele, sest on veidi kiivas siia- ja sinnapoole, aga oluline on see, et ise tehtud. Ja kui need talvekülmad jätkuvad, siis jõuame ehk kevadeks nad äragi kütta.

Armasta tööd, mida sa teed ja töö kiidab tegijat!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s