Lugemiselamus “Minu salajane elu”

#12ust Veebruar – selles raamatus inimesed reisivad. Mina olen peategelane ja saadan oma reisilt koju kaardi.

Katrin Pauts “Minu salajane elu” (2019) 205 lk

Olles nüüd ise 7 kuud muhulane, oli see raamatusoovitus kohalikult vägagi teretulnud. Seda enam, et sobis ka sellesse “reisimise” väljakutsesse. Nagu autor ise ütleb, ei ole see tüüpiline reisikirjeldus, vaid pigem rännak iseendaga ja iseendas.

Katrin leidis, et Praha on tema varjupaik. “See osa, mis on minust puudu… elab seal selles linnas”. Nii olen minagi tundnud, et kadunud killukesed minust endast, on just siin Muhu kadakate ja kiviaedade vahel. 🥰

Müts maha põhjaliku uurimistöö eest, mida kannavad endas raamatut läbivad Tšehhi ajaloo ja reisi jaoks tähtsate inimeste elulugude kirjeldused.

Imetlen inimesi, kes oma isikliku elu eest nii julgelt eesriide ära tõmbavad. Jah, mõnikord on kirjutada tunnet kergem kui kogeda.

Lugemiselamus “Ärevil inimesed”

See on kolmas raamat Fredrik Backmani sulest, mida olen lugenud.

Iga Backmani raamatuga saab mulle selgemaks, et parima elamuse saan siis, kui võtan lugemiseks aega – ehk lugemine algusest lõpuni ilma vahepeausideta.

Ka selles krimisugemetega armastuse ja pantvangiloos on taas ohtralt elutarkusi ja suhetealaseid näpunäiteid. Ma enam ei imesta, et kuidas küll oskab üks inimene sõnadesse voolida kogu elamiseks vajaliku. Lihtsalt loen neid ridu ja luban sõnumil endast läbi liuelda, puudutades ühel või teisel moel mu enda elukogemust.

Igast tema raamatust olen leidnud midagi lahenduseks “sassis lõngakerale”, mis endal seni lahtiharutamata. Igas raamatus on oma veider tegelane või humoorikas kiiks. Käesolevas kutsus ikka muigama küll see “kakav küülik”.

Ehkki raamatu tutvustuses on sõna komöödia, lõppes seegi teos minu jaoks sooviga üksi olla ja miskit märga põskedelt pühkida. On see siis “emaprillide” süü, et silmad noppisid välja just need kirjakohad, mis lastega seotud?

Kas pole mitte kummaline kokkusattumus, et eile jagasin oma FB seinal meie pere pesamuna vahvaid “rosinaid”, millest üks kõlas: “Sa oled alati minu emme. Ära mind kunagi ära kaota.”

Ja täna loen raamatu lõpulehekülgedelt kahe teise lapse mõtteavaldust: “Meie ei karda sinda kaotada, ema. Me tahame ainult, et sa teaks, et sina ei kaota meid kunagi.” On ju lastes peidus kogu maailmatarkus…

Väljakirjutamist ootab nüüd suur hulk toetavaid, selgitavaid, silmiavavaid ja mõtlemapanevaid märkamisi… Suur tänu autorile!

“Kas sa tead, mis on igale lapsevanemale kõige hullem? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiigega vastu pead sai.”

Ükskord ütles konn, et ta kuulis ühte täiskasvanut bussis ütlemas, et “armastus teeb haiget”, ja ahv vastas, et võib-olla sellepärast ongi joonistatud südamel terav tipp.

“Kui keegi palus tal võtta kokku oma nägemus maailmast, tsiteeris ta Martin Lutherit: ” Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.””

Ema suudles ta pead ja ütles: “Kuidas elevanti süüakse, kullake?” “Tükkhaaval, ema.” “Me ei saa maailma muuta, sageli ei saa me muuta isegi inimesi. Mitte rohkem kui tükkhaaval.”

“Sadamas seisvad laevad on kindlas kohas, aga mitte selleks pole need ehitatud.”

“Su emal oli õigus, neist, kes teisi naerma ajavad, jätkub kogu eluks.”

Sest ta vanemad olid talle õpetanud teekonnal üle mägede, et huumor on hinge esimene kaitseliin, kuni me naerame, oleme elus…”

“Elus tantsitakse sellega, kellega peole tulid.”

“See on täiesti vapustav, et teist inimest võib tunda ainult selle kaudu, mida ta luges.”

“Kõige raskem asi surma juures on grammatika, ajavormid, et naine ei saa vihaseks – ta ei saanud vihaseks.”

“Ta ütles, et teisi ei pea juhtima nii, et ütled neile, mida nad peavad tegema, juhtida saab ka nii, kui lased neil teha seda, mida nad oskavad.”