TEE TÖÖD ARMASTUSEGA, SIIS POLE VAJA VAEVA NÄHA

Kui ma peaksin valima ühe raske töö (et väljenduda sooneutraalselt ja mitte öelda „meestetöö”), mis mulle väga meeldib, siis oleks see PUUDE LÕHKUMINE. Miks? Kui ma isegi teaks… Ema-isa juures elades, tegi selle töö ära puulõhkumismasin. Meie ülesandeks oli aidata puid siis riitaladujale (kes ilmselgelt ei olnud mina, vaid kumbki minu vanematest vendadest), hunnikust kätte anda. Ja ma ei mäleta, et kunagi oleks mõni puuriit ümber kukkunud või viltu vajunud, nii hästi oli isa õpetanud oma pojad seda tööd tegema.  

Kui mina tegin juttu, et tahan ise kirvega puid lõhkuda, oli isa meelsasti nõus õpetussõnu jagama. Esimene hoop peab olema kogu jõust ning mitte puupaku keskkohta, vaid ikka kuhugi vastu äärt. Kui sa oma jõudu ei rakenda, põrkab kirves kergest löögist aga tagasi ja võid hoopis oma randmed ära põrutada. Kindlasti pidi puulõhkuja hoidma jalad harkis, et kirvehoop ei vigastaks jalga. „Kõige kergem on puid lõhkuda talvel, kui ka mõni kraad külma on.”

Mõnedki metsast koju veetud puuhunnikud olen elu jooksul küttepuuparajaks lõhkunud. Ei kandideeri ma mingile „kõva naise tiitlile”, lihtsalt selles jõudu vajavas töös on oma võlu. Samas ka iga uue paku puhul äraarvamismäng – kas on selles oksakoht? kus on oksakoht? Ja kui on, siis tuleb mõne isendiga kohe eriti kaua vaeva näha, et ta alla annaks ja lõhki läheks. Olen sellegi töö enda jaoks mänguliseks muutnud – enne lõhkumist ennustan, mitmeks haluks selle löön. Peenema paku puhul lihtne – neljaks ja valmis, jämedamaga on juba lõbusam.

Tammsaare juba teadis, mida rääkis. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Võtsin täna eilsest pooleli jäänud töö jälle käsile ja sealt ta tuligi. Esimesest kirvehoobist.

Puude riita ladumine on aga täiesti kunst omaette. Mitte ainult protsess ise, vaid ka lõpptulemus. On ju võimalusi mitmeid ning nüüd tean, et ka kohti. Üks on aga kindel ja isegi laste multifilmis „Lumekuninganna” oli sees stseen, kus õpetati – koor peab olema peal pool.

Enamasti olid meie kandi puuriidad ikka tavapäraselt üksteise kõrvale laotud nagu pikad müürid. Mõnes paigas mäletan, et oli riida otstes nö kassiriit, mis tugevamalt riita toetas ja ümber kukkumast  hoidis. Halud olid sel laotud esimesel kihil ühtepidi ja järgmine ristipidi ja nii edasi. Või oli otstesse püsti pandud kaks posti ning riida kekselt veeti ühest otsast teise ka traat, et ikka vaevanõudev töö kindlalt seisma jääks. Aga olen näinud ka vahvat puuriidast ümarvormi, kus puuhalud on laotud ringikujuliselt. Vot see nõuab minu silmis juba erilist täpsust ja väga sirgeid halge, et seesamune ikka püsti saaks ja püsti jääks.

Mandril elades käis puuriit ikka maha asetatud kahe pika puust lati peale. Saarerahvas on mind üllatanud sellega, et puuriit ei pea mitte olema ligi maad. Madalad kiviaiad sobivad ideaalselt puude hoiukohaks. Kivi ja puu üheskoos. Silmale ilus vaadata ja vanadest aegadest teada ka ratsionaalne – majandusõu, kõik tarvilik käe-jala juures. Täna on minugi praeguses elupaigas kiviaial toasooja-andjad uhkelt reas. Ei sobi see riit kindlasti väljanäitusele, sest on veidi kiivas siia- ja sinnapoole, aga oluline on see, et ise tehtud. Ja kui need talvekülmad jätkuvad, siis jõuame ehk kevadeks nad äragi kütta.

Armasta tööd, mida sa teed ja töö kiidab tegijat!

Lugemiselamus “Minu salajane elu”

#12ust Veebruar – selles raamatus inimesed reisivad. Mina olen peategelane ja saadan oma reisilt koju kaardi.

Katrin Pauts “Minu salajane elu” (2019) 205 lk

Olles nüüd ise 7 kuud muhulane, oli see raamatusoovitus kohalikult vägagi teretulnud. Seda enam, et sobis ka sellesse “reisimise” väljakutsesse. Nagu autor ise ütleb, ei ole see tüüpiline reisikirjeldus, vaid pigem rännak iseendaga ja iseendas.

Katrin leidis, et Praha on tema varjupaik. “See osa, mis on minust puudu… elab seal selles linnas”. Nii olen minagi tundnud, et kadunud killukesed minust endast, on just siin Muhu kadakate ja kiviaedade vahel. 🥰

Müts maha põhjaliku uurimistöö eest, mida kannavad endas raamatut läbivad Tšehhi ajaloo ja reisi jaoks tähtsate inimeste elulugude kirjeldused.

Imetlen inimesi, kes oma isikliku elu eest nii julgelt eesriide ära tõmbavad. Jah, mõnikord on kirjutada tunnet kergem kui kogeda.

Lugemiselamus “Ärevil inimesed”

See on kolmas raamat Fredrik Backmani sulest, mida olen lugenud.

Iga Backmani raamatuga saab mulle selgemaks, et parima elamuse saan siis, kui võtan lugemiseks aega – ehk lugemine algusest lõpuni ilma vahepeausideta.

Ka selles krimisugemetega armastuse ja pantvangiloos on taas ohtralt elutarkusi ja suhetealaseid näpunäiteid. Ma enam ei imesta, et kuidas küll oskab üks inimene sõnadesse voolida kogu elamiseks vajaliku. Lihtsalt loen neid ridu ja luban sõnumil endast läbi liuelda, puudutades ühel või teisel moel mu enda elukogemust.

Igast tema raamatust olen leidnud midagi lahenduseks “sassis lõngakerale”, mis endal seni lahtiharutamata. Igas raamatus on oma veider tegelane või humoorikas kiiks. Käesolevas kutsus ikka muigama küll see “kakav küülik”.

Ehkki raamatu tutvustuses on sõna komöödia, lõppes seegi teos minu jaoks sooviga üksi olla ja miskit märga põskedelt pühkida. On see siis “emaprillide” süü, et silmad noppisid välja just need kirjakohad, mis lastega seotud?

Kas pole mitte kummaline kokkusattumus, et eile jagasin oma FB seinal meie pere pesamuna vahvaid “rosinaid”, millest üks kõlas: “Sa oled alati minu emme. Ära mind kunagi ära kaota.”

Ja täna loen raamatu lõpulehekülgedelt kahe teise lapse mõtteavaldust: “Meie ei karda sinda kaotada, ema. Me tahame ainult, et sa teaks, et sina ei kaota meid kunagi.” On ju lastes peidus kogu maailmatarkus…

Väljakirjutamist ootab nüüd suur hulk toetavaid, selgitavaid, silmiavavaid ja mõtlemapanevaid märkamisi… Suur tänu autorile!

“Kas sa tead, mis on igale lapsevanemale kõige hullem? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiigega vastu pead sai.”

Ükskord ütles konn, et ta kuulis ühte täiskasvanut bussis ütlemas, et “armastus teeb haiget”, ja ahv vastas, et võib-olla sellepärast ongi joonistatud südamel terav tipp.

“Kui keegi palus tal võtta kokku oma nägemus maailmast, tsiteeris ta Martin Lutherit: ” Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.””

Ema suudles ta pead ja ütles: “Kuidas elevanti süüakse, kullake?” “Tükkhaaval, ema.” “Me ei saa maailma muuta, sageli ei saa me muuta isegi inimesi. Mitte rohkem kui tükkhaaval.”

“Sadamas seisvad laevad on kindlas kohas, aga mitte selleks pole need ehitatud.”

“Su emal oli õigus, neist, kes teisi naerma ajavad, jätkub kogu eluks.”

Sest ta vanemad olid talle õpetanud teekonnal üle mägede, et huumor on hinge esimene kaitseliin, kuni me naerame, oleme elus…”

“Elus tantsitakse sellega, kellega peole tulid.”

“See on täiesti vapustav, et teist inimest võib tunda ainult selle kaudu, mida ta luges.”

“Kõige raskem asi surma juures on grammatika, ajavormid, et naine ei saa vihaseks – ta ei saanud vihaseks.”

“Ta ütles, et teisi ei pea juhtima nii, et ütled neile, mida nad peavad tegema, juhtida saab ka nii, kui lased neil teha seda, mida nad oskavad.”