Lugemismuljed “Süü on tähtedel”

LV18: Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega John Green „Süü on tähtedel” 2013 Pegasus 270 lk

Mul on tegelikult hea meel, et mu mälu mind ikka vahel alt veab. Teadsin lugema asudes, et olen filmi ju näinud, aga mõned nüansid ja nurgatagused said tuttavaks alles raamatu lehti keerates. Ühinen raamatut lugenute vaikiva nutuühendkooriga, aga võib-olla laulan ka uhkelt soolot, sest nii ilusvalus lugu ju.

Samuti kuulun nende hulka, kes loevad harilik pliiats ja kustukumm näpus, sest kõik fraasid, mis vähegi kõhus õõnsaks teevad või teist korda üle lugema kutsuvad, saavad ka ära märgitud ning hiljem välja kirjutatud. (Ja tegelikult läheb alles siis kustukummi vaja, et raamatust see peaaegu nähtamatu punktike ära saaks kustutatud).

Mind paelus kogu loo traagilisuse juures noore armunute salajasest romantilisusest läbikumav flirtimisoskus. See ei olnud esirinnas ega pressinud end peale ka ainukeses armsuse jagamise stseenis, aga see avaldus iga kord nois ütlemata jätmistes ja loetud luuleridades.

Teiseks hoidis mu põsed kuivana huumor, millega elult karmi väljakutse saanud noored oma katkist hinge vee peal hoidsid ning mida autor vägagi peenelt on dialoogidesse pikkinud. Saad sa jääda tõsiseks, kui keegi arutleb selle üle, miks „munapuder hommikusöögi ainuõiguse sai?”…”Ma usun, et meil on siin maailmas õigus valida, kuidas kurbi lugusid rääkida, ning meie valisime naljaka versiooni…”

______________________________________

Autorile olen südamest tänulik, et ta siiski otsustas lugejale teada anda, kuidas „Ilmotsatu kannatus” lõppeb, sest oleksin vist ise ka tollele Van Houtenile nii kaua kirjutanud, kui oleks vastuse saanud. 😉

Mulle meeldib vaadata ilusaid inimesi ja ma otsustasin mõnda aega tagasi, et ei kavatse endale keelata eksistentsi lihtsamaid rõõme. lk 22

Iga ta silp flirtis minuga. lk.22

Need ei tapa sind, kui neid mitte süüdata. Ja ma pole neist ühtegi süüdanud. See on metafoor, mõistad: sa paned tapva asja endale otse hammaste vahele, kuid ei anna sellele väge sind tappa. lk 25

Tuleb tunnistada, et minu Vähiime tulemuseks oli vaid natukene juurde ostetud aega. lk 30

Mulle meeldis viis, kuidas tema lugu lõppes kellegi teise omaga. lk 34

Mõnikord ei mõista inimesed lubadusi tehes, mida nad päriselt lubavad. lk 59

Aga autori ja lugeja vahel on kirjutamata leping ja mulle tundub, et oma raamatu poolelijätmine nagu rikuks seda lepingut. lk 64

Kui me need elutuppa vaasi paneksime, oleksid need kõikide lilled. Ma tahtsin, et need oleksid minu lilled. lk 78

Majade juures on naljakas see, et nad näevad peaaegu alati niimoodi välja, nagu ei toimuks nende sees kunagi midagi, kuigi nad sisaldavad suuremat osa meie elust. lk 126