Raamatud avavad ka avatumaid uksi

Mõnel eluhetkel Sa avastad, et üks hästi öeldud tarkusetera võiks päästa päeva. Aga nagu Mr Murphy ikka ütleb, siis “Sel hetkel, kui sul seda vaja on, pole seda kusagilt võtta.” On siis märkmik kadunud või mälu veab alt.

Nii ma ennetangi seda olukorda ja panen järjest loetud raamatutest need parimad read siiagi kirja. Kui mul vaid õigel hetkel on aega siit tulla otsima. 🙂

MARI TARAND “AJAPILDI SEES”

FB grupis Lugemise väljakutse grupis on peale lugemist minult kirjas sellised mõtted..

Ma ju teadsin, et “Kahe rännumehe tee…” on just täpselt nii ilus laul, et seda vaid Viiding oskas sõnusse seada. Aga see, et seadmiseaeg na üürikeseks jäi, seda ma enam ei mäletanudki.

Mari Tarandi mälestustel põhinevat elu kulgu koos Juhaniga on ääretult mõnus lugeda. Nii selge, nii soe, nii kaunilt kaunistet kirjadega elust ja loomingunäidetega.

Astudes ise samades saabastes, annab tema määratlus luuletajast hea selge pildi, mis äratundmisrõõmu pakub: “*Kuid tema liikuvus, suhtlemisvajadus, meeleolude kiire vaheldus näivad nüüd tagantjärele tõestavat, et ta oli loomult just luuletajaks sündinud”. *😉

Lisaks tollasele ajastule omaste eluolude ning suhete kirjeldustele sain teada ka asjaolu, et ringimängulaul “Kes aias” ei olegi nii lühike, nagu ma lapsest saadik olen laulnud-mänginud.

Loojana olen vägagi nõus Mari Tarandi öelduga: “… et kord paberile pandu on nagu sinust eraldunud tükk, mida ei saa lasta ükskõik kelle silma alla.” Tunnen minagi, et suur hulk minust endast jääb peaaegu igasse minu luuletusse, jagan lugejaga oma hapramaid hetki ja valguse eest varjatud külgi. Ja esineb minulgi olukordi, kus “Mõtteid ja soove oli, aga tiivad justkui puudusid.” Igast ideepojukesest siiski poeemi ei saa.

Kummardus õele, kes ühe väikevenna elutee nii uhkelt kaante vahele on köitnud! Hommikul alustatud raamat sai õhtuks loetud, hingele head tundeelamust jagatud.

____________________________________________________________________

Raamatuid loen ikka nii, et paber ja pliiats kõrval. Sest igast raamatust leiab midagi, mida tahaks meeles pidada. Midagi, mis inspireerib mind ennastki kirjutama.

Siin ja edaspidi kirjutan asjadest, mida oli või ei olnud, asjadest, mis omavahel kokku ei sobinud, sest nad olid ajalootormide tulemus, rebitud tükikesed, mingi taust rebitud eludele ja kavatsustele. lk 66

Teema, mille kallale pean asuma, on nagu uks ilma võtmeta, nagu sassis lõngaviht, mis kuskilt hargnema ei hakka, nagu painav unenägu, mida seletada ei oska. lk 84

Muidugi ei tuhninud meie majas keegi teise iniemse paberites. Oma vaimne ruum pidi igaühel olema. lk 244

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s