Lugemismuljed “Süü on tähtedel”

LV18: Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega John Green „Süü on tähtedel” 2013 Pegasus 270 lk

Mul on tegelikult hea meel, et mu mälu mind ikka vahel alt veab. Teadsin lugema asudes, et olen filmi ju näinud, aga mõned nüansid ja nurgatagused said tuttavaks alles raamatu lehti keerates. Ühinen raamatut lugenute vaikiva nutuühendkooriga, aga võib-olla laulan ka uhkelt soolot, sest nii ilusvalus lugu ju.

Samuti kuulun nende hulka, kes loevad harilik pliiats ja kustukumm näpus, sest kõik fraasid, mis vähegi kõhus õõnsaks teevad või teist korda üle lugema kutsuvad, saavad ka ära märgitud ning hiljem välja kirjutatud. (Ja tegelikult läheb alles siis kustukummi vaja, et raamatust see peaaegu nähtamatu punktike ära saaks kustutatud).

Mind paelus kogu loo traagilisuse juures noore armunute salajasest romantilisusest läbikumav flirtimisoskus. See ei olnud esirinnas ega pressinud end peale ka ainukeses armsuse jagamise stseenis, aga see avaldus iga kord nois ütlemata jätmistes ja loetud luuleridades.

Teiseks hoidis mu põsed kuivana huumor, millega elult karmi väljakutse saanud noored oma katkist hinge vee peal hoidsid ning mida autor vägagi peenelt on dialoogidesse pikkinud. Saad sa jääda tõsiseks, kui keegi arutleb selle üle, miks „munapuder hommikusöögi ainuõiguse sai?”…”Ma usun, et meil on siin maailmas õigus valida, kuidas kurbi lugusid rääkida, ning meie valisime naljaka versiooni…”

______________________________________

Autorile olen südamest tänulik, et ta siiski otsustas lugejale teada anda, kuidas „Ilmotsatu kannatus” lõppeb, sest oleksin vist ise ka tollele Van Houtenile nii kaua kirjutanud, kui oleks vastuse saanud. 😉

Mulle meeldib vaadata ilusaid inimesi ja ma otsustasin mõnda aega tagasi, et ei kavatse endale keelata eksistentsi lihtsamaid rõõme. lk 22

Iga ta silp flirtis minuga. lk.22

Need ei tapa sind, kui neid mitte süüdata. Ja ma pole neist ühtegi süüdanud. See on metafoor, mõistad: sa paned tapva asja endale otse hammaste vahele, kuid ei anna sellele väge sind tappa. lk 25

Tuleb tunnistada, et minu Vähiime tulemuseks oli vaid natukene juurde ostetud aega. lk 30

Mulle meeldis viis, kuidas tema lugu lõppes kellegi teise omaga. lk 34

Mõnikord ei mõista inimesed lubadusi tehes, mida nad päriselt lubavad. lk 59

Aga autori ja lugeja vahel on kirjutamata leping ja mulle tundub, et oma raamatu poolelijätmine nagu rikuks seda lepingut. lk 64

Kui me need elutuppa vaasi paneksime, oleksid need kõikide lilled. Ma tahtsin, et need oleksid minu lilled. lk 78

Majade juures on naljakas see, et nad näevad peaaegu alati niimoodi välja, nagu ei toimuks nende sees kunagi midagi, kuigi nad sisaldavad suuremat osa meie elust. lk 126

Raamatud avavad ka avatumaid uksi

Mõnel eluhetkel Sa avastad, et üks hästi öeldud tarkusetera võiks päästa päeva. Aga nagu Mr Murphy ikka ütleb, siis “Sel hetkel, kui sul seda vaja on, pole seda kusagilt võtta.” On siis märkmik kadunud või mälu veab alt.

Nii ma ennetangi seda olukorda ja panen järjest loetud raamatutest need parimad read siiagi kirja. Kui mul vaid õigel hetkel on aega siit tulla otsima. 🙂

MARI TARAND “AJAPILDI SEES”

FB grupis Lugemise väljakutse grupis on peale lugemist minult kirjas sellised mõtted..

Ma ju teadsin, et “Kahe rännumehe tee…” on just täpselt nii ilus laul, et seda vaid Viiding oskas sõnusse seada. Aga see, et seadmiseaeg na üürikeseks jäi, seda ma enam ei mäletanudki.

Mari Tarandi mälestustel põhinevat elu kulgu koos Juhaniga on ääretult mõnus lugeda. Nii selge, nii soe, nii kaunilt kaunistet kirjadega elust ja loomingunäidetega.

Astudes ise samades saabastes, annab tema määratlus luuletajast hea selge pildi, mis äratundmisrõõmu pakub: “*Kuid tema liikuvus, suhtlemisvajadus, meeleolude kiire vaheldus näivad nüüd tagantjärele tõestavat, et ta oli loomult just luuletajaks sündinud”. *😉

Lisaks tollasele ajastule omaste eluolude ning suhete kirjeldustele sain teada ka asjaolu, et ringimängulaul “Kes aias” ei olegi nii lühike, nagu ma lapsest saadik olen laulnud-mänginud.

Loojana olen vägagi nõus Mari Tarandi öelduga: “… et kord paberile pandu on nagu sinust eraldunud tükk, mida ei saa lasta ükskõik kelle silma alla.” Tunnen minagi, et suur hulk minust endast jääb peaaegu igasse minu luuletusse, jagan lugejaga oma hapramaid hetki ja valguse eest varjatud külgi. Ja esineb minulgi olukordi, kus “Mõtteid ja soove oli, aga tiivad justkui puudusid.” Igast ideepojukesest siiski poeemi ei saa.

Kummardus õele, kes ühe väikevenna elutee nii uhkelt kaante vahele on köitnud! Hommikul alustatud raamat sai õhtuks loetud, hingele head tundeelamust jagatud.

____________________________________________________________________

Raamatuid loen ikka nii, et paber ja pliiats kõrval. Sest igast raamatust leiab midagi, mida tahaks meeles pidada. Midagi, mis inspireerib mind ennastki kirjutama.

Siin ja edaspidi kirjutan asjadest, mida oli või ei olnud, asjadest, mis omavahel kokku ei sobinud, sest nad olid ajalootormide tulemus, rebitud tükikesed, mingi taust rebitud eludele ja kavatsustele. lk 66

Teema, mille kallale pean asuma, on nagu uks ilma võtmeta, nagu sassis lõngaviht, mis kuskilt hargnema ei hakka, nagu painav unenägu, mida seletada ei oska. lk 84

Muidugi ei tuhninud meie majas keegi teise iniemse paberites. Oma vaimne ruum pidi igaühel olema. lk 244