Lenda, kirjake, kaugele…

…vii tervitusi sõbrale!

Just nii kirjutasime “omal ajal” valge ümbriku tagumisele küljele, kui olime sinna pannud hoolikalt kirjutatud ja kokkuvolditud joonelisel kirjapaberil kirja. Ümbriku kinni kleepimiseks tõmbasime liimipinnast kibekiirelt keelega üle ning esiküljele kirjutasime kõige ilusamate tähtedega saaja aadressi. Omaette rõõm ja oskus oli “maalida” kandilisi postiindeksi numbreid selleks ettenähtud punktiiridele. Et ikka õige saaks, selleks oli ümbriku tagaküljel olemas ka spikker, mille meie tavaliselt omaloominguga ära kaunistasime. Kes mäletab, kes teinud – käsi püsti? Kes mäletab oma rajooni indeksit?

Enne veel, kui pikemad ja põhjalikumad koolielu-ülevaated said kirjaridadesse pandud, olid minu esimesteks “kirjasõpradeks” vanaema ja vanaisa. Hoolega ema etteütlemisel kirjutasin oma esimesed kirjad just neile, kelle juurest ehk päev või paar varem lahkunud olin. Kui hästi otsin, võin isegi mõne originaali ehk üles leida, aga ega suurt vajadust polegi, sest see, mida kirjutasin on tänaseni meeles.

TERE VANAEMA!

KIRJUTAN SULLE KIRJA. KUIDAS SINA ELAD? MINA ELAN HÄSTI? MIDA SINA TEED? MINA MÄNGIN NUKUGA. KIRJUTA MULLE VASTU KA. OOTAN SINU KIRJA!

MARIS

Kirjutatule lisaks joonistasin ka pildi või panin kirja vahele mõne vesipildi, mille kleepimine oli “omaette ooper” või väljalõike kusagilt ajakirjast. Tegelikult ei mäleta ma, et oleksin oma lemmikust “Tähekesest” kunagi midagi välja lõiganud, sest need said lihtsalt nii “ära loetud”, kuna lasteraamatuid just eriti palju ei olnud.

Kirja kirjutamine oli suur ja tähtis sündmus. Veel tähtsam oli selle ärasaatmine. Sest selleks oli vaja, et keegi, kes ulatus, lasi kirja postkasti, mida kirjakandjad tühjendasid.

Ja siis algas kõige põnevam aeg. KIRJA OOTAMINE Meie kortermaja postiljon oli väga vahva ja sõbralik onu, kes liikus aastaringselt mööda maad oma jalgrattaga. Mulle väga meeldis see, et tal oli oma kindel märgisüsteem tähistamaks ajalehe esiküljele, kas ajalehe vahel on sel päeval ka kiri. Nii mitu kirja oli, nii mitu hüüumärki oli ka kõige pealsema ajalehe esiküljel. Harilikult oli selleks “Noorte Hääl”, mille vahel oli siis “Rahva Hääl”, “Edasi” ja kohalik rajoonileht “Koit”.

Ajalehtedest veel nii palju, et eriti oodatud oli laupäevane post, mille vahel oli ka järgmise nädala “Telekava”. Kes aga esimesena selle kätte sai, võis pastakaga allajoonida järgmisel nädalal näidatavad oma lemmiksaated/filmid/multifilmid. Mina ootasin pühapäevi, sest siis näidati kell 11 lastefilme nagu “Elektrooniku seiklused” või “Külaline tulevikust” või “Mary Poppins” jne.

Põhikoolis sai minu “kirjasõpruse” tuhin erilise hoo sisse, sest noortelehest “Säde” oli võimalik leida kirjasõprade aadresse nii NSVL riikide seast kui ka kaugemalt. Mina olin kirjavahetuses ehk 5-6 eestlasest tüdrukuga, üks oli Läti tüdruk Gunta, üks oli Saksamaalt Susanne ja kõige kauem kirjutasin soomlanna Maijaga, õppides ise juba Tartu Õpetajate Seminaris. Loomulikult oli minu vene ja inglise keel just sellisel tasemel kuhu maale me koolis õppimisega olime jõudnud, aga igati tore oli tõlkida sõnaraamatu abiga nende saadetud kirju ning siis ise püüda väga hästi vastata oma oskuste kohaselt.

Kirjade kirjutamise teema tuli päevakorda tänu meie pere pesamunale, kes minuga koos iga päev postkasti juures kaasas käib. Täna ei ole mul sealt enam kirja oodata, küll aga tulevad sinna mõned muud ametlikud kirjutised. Ja nii ühel päeval postkastist kirja välja võttes see väike kahe ja poolene teataski: “Minule ei olegi kirja!”. Kui ei ole, siis tuleb anda endast parim, et oleks ja tuleks. Nii ma selgitasingi, et kõigepealt peame meie ise kirjutama kellelegi ja siis on, mida oodata. Õnneks elab meie “suur õde” teises linnas ja temale me esimesena “kirjutasimegi”. Tegelikult Pisipiiga joonistas ja mina kirjutasin juurde, kes või mis on pildil, sest esimesed kunstiteosed on veel äratuntavad vaid autorile endale. Ning siis käisime koos postkasti juures kirja ära viimas.

Ja täna oli tal jälle tore õnnepäev, sest postkastis oli kiri just temale!

Mis te arvate, miks ma tänaseni armastan ise käia postkasti juures? Esimesena käia? Sest ootus ja põnevus ja rõõm on siiani alles. See tunne, et keegi mõtleb mu peale ja kirjutab mulle mõne rea. Või on vaja kedagi, kes loeks lihtsalt sõnu, mida välja öelda ei jaksa, aga kirjutades muutuvad ehk armsamaks, leebemaks, õnnelikemaks…

Kui keegi teist ihkab tagasi seda aega, mil paberil kiri päris postkastis sind ootas, siis me võime koos seda tunnet elavdada. Mina kirjutan nagunii palju käsitsi ja paberile, miks mitte siis sellega kellelegi rõõmu teha?

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s