Kuniks kirjutamissoov suvepuhkusel on

Terve kuu ja rohkemgi on mööda vuhisenud mu viimasest sissekandest. Ei, elu ei ole seisma jäänud. Minu kirjutamistuhin on hoopis suvepuhkusele end lubanud. Ja tundub, et ikka kaugele kohe, sest hõigates teda, ta ei kuule. Vaadata kuhugi enda sisse, et teda leida, pole ka suurt mõtet. Mida pole, seda pole. Las ta siis puhkab ja kogub ja kosub seal kusagil. Tagasi tulles on tal kindlasti kuhjaga uusi sõnu, märkamisi, jagamistootavaid nägemusi ja silmailuks ehk mõned pildidki.

Vahepeal on läbi saanud juba aasta sellest, mil alustasin oma kirjatööde pakkumist Emmedeklubile. Nii mõnedki on blogis üleval, palju on lihtsalt kusagil draftis kulgemas ning kõik, mis lahkelt vastu võeti, on leitavad ka Emmedeklubi kodulehelt.

Viimase postituse sealt jätan siia, aga kes tahab uuesti või üle lugeda, siis olge lahked. Minu poolt tuhat tänu selles eest!

***************************************************************************

Iga asi lõpeb otsa,

saagu lõpp siis halvaks – heaks.

Aga kui tal poleks otsa,

asja kahtlaseks me peaks.

Need on neli viimast rida Gina Ruck-Paque luuletusest „Iga asi lõpeb otsa”. Tänasesse postitusse sobivaimad. 

Olen end kõrvalt vaadanud ja märganud, et minu aja sisustamise tegevused on tähtsuse järjekorras omavahel kohta vahetanud. Kui siiani tundus kirjutamine kenasti minu igapäevatoimetuste vahele ära mahtuvat ja mind rõõmu ja rahuloluga täitvat, siis enam see nii pole. Juba viimased paar kuud. Nüüd lükkan aga arvuti taha istumise või kirjapaberile loetava kirjutamise kiirelt edasi ja veedan enamuse ajast rääkides, rääkides, rääkides.

Ei, ma ei ole elukutseliseks spiikeriks hakanud või niisama lõbu pärast lobisemist meeldivaks ajaviiteks tunnistanud. RÄÄGIN meie pere pesamunaga. Kaks ja pool. Tüdruk. Piiravatest reeglitest mittemidagi arvav. Iseteadlik. Oma soovide enesekindel väljendaja. Suurte õdede-vendade tähelepanelik vaatleja ja nende tegevuste jäljendaja.

“Mina tahan ka seda ja mina tahan ka toda. Mina lähen ka sinna ja mina teen ka seda.”

Ja siis täiesti ilma eeskuju ja matkimismodelli olemasoluta tema enda selgesõnalised soovid, palved, keelud ja korraldused. “Ma ei saa tuba koristada, mul on väikesed käed. Mina tahan ka jäätist!” peale õhtust hambapesu, kui suur vend on just sättinud end mõnusasti maiustama. “Palun ole nüüd sina haige ja mina olen arst,” kui ma ühe käega segan pliidil lõunasööki ja teisega riputan pesumasinast tulnud riideid kuivama. “Mind ei tohi tõsta sülle,” kui tuulekülma ilmaga teda äsjasadanud veelombist uhiuute botastega välja tõstma lähen.

Seda nimekirja võiks jätkata ju, aga küllap on piisav see näidete kogus, miks mu põhitöö hetkel on RÄÄKIMINE. Sest ühtegi teist moodust või nippi või tarka liigutust ei suuda minu pea ja süda välja mõelda, et sellele iseennast-avastamas-eas lapsele selgeks teha, miks midagi peab tegema või ei tohi teha.

Kui laual on supikauss ja äsja tühjaks joodud veeklaas, siis viimasesse oma supi valamine ja sealt edasi söömine ei ole ju OK? Isegi mitte selles eas, mil kõik sellised meelistegevused vedelikega on lapsele ju puhas mäng. Kusagil on siiski piir mängu ja viisaka või aktsepteeritava käitumise vahel. Olen ma siis liig karm ema või oskamatu lapse tegevust näha läbi mängulisuse prillide? Ikka istun ta kõrvale, kui olen laualt ja põrandalt ja pükstelt ja värskelt ajalehelt supipritsmed ära pühkinud ning asun selgitama, mida tehakse söömise ajal ja mida tehakse õues liivakastis. Ma RÄÄGIN.

Kui tooli abil saab veidi kõrgema riiuli pealt kätte viltpliiatsid ja nukunurgast leitakse üks malbe ja õnneliku näoga beebinukk, kellele võiks kerge vaevaga lõbusa päevameigi joonistada, siis seda need „väikesed käed” ka kibekiiresti teevad. Märgates, et emmele selline jumestamine kohe üldse ei meeldi, jooksevad „väikesed jalad” niiskete salvrätikute pakki tooma, et oma tehtut võimalikult ruttu heastada. Nuku näo pesemine on aga päris lõbus töö ning kui sinna juurde ka minu jutust pooltki kohale jõuab, on hästi. Sest ma istun ta kõrvale vaibale, võtan endalegi ühe salvrätiku appi ning RÄÄGIN, miks nukku vildikatega ei värvita ja tuletan meelde, millise riiuli pealt võib ta endale värviraamatu valida ning seal olevaid pilte värvida.

Ka seda näidete loetelu pole mõtet pikemaks venitada, sest küllap on siinsed emad juba aru saanud, et üks armas kahene vajab hulgaliselt teejuhatust maailma avastamise seikluslikus mängus. Ja mina olen selle hetkel oma prioriteetide nimekirjas üsna esikohale tõstnud. Sest toetudes oma kolme vanema lapse ja kümnete mulle kasvatada-õpetada usaldatud lapsega koosveedetud ajale, tean, et lapseeas selgeks/lahtiräägitud „reeglid” jäävad sinna väikesesse peakesse ikka kuhugi alles küll. Võti selle toimimiseks on AEG. Kõigepealt märgata ja siis võtta see vajalik aeg, et rääkida, rääkida, rääkida. Ja mitte väsida kordamast.

Mina pühendun nüüd ühe suurepärase kahesega kooskasvamisse. Kõigile, kes aasta jooksul mõnd minu postitust luges, kaasa mõtlesid või oma arvamust avaldasid, ütlen siiralt ja südamest SUUR TÄNU! 

******************************************************************************

Ja et silmal ka miskit kaeda oleks,  siis kutsun Sind kaasa meie koduaia võluriiki – täna on seal kauneid värve ja põnevaid mustreid. On magusaid lõhnu ja meelitavaid maitseid. Ma ise ainult seal aega veedangi. Istun minutikese iga põõsa all ja kükitan kiirustamata iga lilleliigi lähedal. Hindan seda suvevabadust nii kõrgelt, et luban endal olla selles nii kaua, kui isu saab täis. Suvi ju! Värvikirevuse ja külluse aeg nii aias kui aia taga heinamaal.