Pisut pidune postitus

DSC_1945

Sünnipäeva puhul ikka lilled ka – minu lemmikud – härjasilmad!

Täna, 7 aastat tagasi, võtsin ette ja hakkasin oma igapäevaseid pisiseiku üles tähendama siia. Jee! Tähistamist väärt ettevõtmine.

Algus oli konarlik. Nagu tavaliselt iga uus ja tundmata rada. Kõik, kes “vastu tulevad” (loe: lugejaskond), on võõrad. Mõni jääbki kaasa kõndima, teised on ajutised teekaaslased.

Ühed vaatavad üle aia sisse ja lähevad edasi. Teised avavad värava ning tulevad “Tere!” ütlema. Mõned üksikud sätivad end mugavalt sohvanurka siruli ja käivad minu mõtetega kaasas lõpuni.

Rõõmus olen kõigi üle! Sest ega ma ootagi mingit hordidekaupa külastusi, seda enam, et vahepeal on minu kirjatükkides ikka päris suured haigutavad augud sees. No seda just seetõttu, et mõtteid ju oleks, mida ma oma peakeses muudkui veeretan laiemaks, kõrgemaks, pingelisemaks, kurvemaks või rõõmsamaks. Aga et saaks nad kirja pandud, siis ikka tuleb ette kas põhjuseks vale aeg või vale koht või valed mõtted, mida ei tahagi kellegagi jagada.

Olgu siinkohal öeldud, et viimasel ajal liiguvad sõnad minu peas ka rohkem luulelisemalt, laululisemalt (oh, kui ilus sõna!). Seetõttu ei ole nad ka siia saanud, vaid kirjas hoopis minu järgmises projektis, et millalgi varsti kaante vahele jõuda.

Ja mõned sõnad kohe on loodud muusikaga koos tantsisklema. Mõned luuleks saanud sõnad kohe tahavad lauluks saada. Tahavad, et neid kantaks ette südamesosinal või õnnehõisete saatel. Mõned laulavad end ise lauluks. Minu ülesandeks jääb nad vaid noodikirja panna.

Praegu vaatan oma loodud veebipäevikut ja ega ma ikka veel ei oska teda kuidagi ühe nimetuse alla liigitada. Leiab siit ju eriliselt palju loodusjutte, mis hakkavad läbi kujutluse end ise looma, olles selle imelisuse keskel. Kui võrratuid ridu võib välja võluda ühestainsast uduhommiku päikesetõusust. Tahad kuulda?

Selles udus on mingi salapära, selles on midagi müstilist. Kujutlustele annab see kuhjaga ruumi mängimiseks. Milline võlumaailma tegelane peidab end nende puude vahel? Kas hästi vaikselt olles, võib kuulda valge habemega vanamehe udujuttu? Kui loodus me ümber on peitja, kas oleme siis meie otsijad? Kas leiame seda, mida otsime? Kas see, mis nähtavale tuleb, avaldab meile mingit mõju? Rõõmustab? Kurvastab? Üllatab?

Samuti on paljudes pajatustes minu enda hetkeheaolu ja muutusteks valmisolek kirja pandud. Päris mitmel korral said kirja pesamuna ootusajal tekkinud tundevälgatused ning paljud kuni tänaseni temaga koos- ja kokkukasvades. Tunnistan end vahel kurvameelsusele kaldumas või teinekord vastupidiselt äärmiselt lõbuslustakas tujus olemas. Inimene ju kõigest! Ning eks enamasti  see kirjutamistuhin tulebki vastavalt kogetud emotsioonile, mis nõuab endast välja laskmist.

Sind oodates olen ma õppinud veidi rohkem usaldama. Usaldama kalleid lähedasi enda ümber ja oma keha. Ja see tunne on sama magus nagu Geisha komm. 🙂 Ma ei ole läbinud mingeid praktilisi koolitusi ega lugenud virnades raamatuid, kuidas meie kokkusaamine oleks võimalikult loomulik ja meeldiv meie  mõlema jaoks. Aga minus on olemas rahulikkus ja teadmine, et kõik läheb kõige paremini. Ja see ei ole hoopiski minulik, sest kui oleks olemas pabistajate edetabel, kuuluksin mina kindlalt 3 esimese hulka. 😀 Nii et, kui aeg on sinu jaoks parim, siis lihtsalt teeme selle ära! Ootan armastusega sinuga kohtumist! ❤

Kui ma nüüd oma kasutusel olevat sildipilve silman, siis sealt oleks ju kerge välja noppida see, mida kõige enam kasutanud olen. Millele vihjan oma lugusid kirja pannes. Mul on südames suur rõõm ja tänu, et kõige rohkem postitusi on saanud külge sildid “Sofi pildid” ehk siis minu hobifotograafi silmade läbi elu nägemine ning “õnnehetked”, mida järelikult leiab suures ülekaalus minu kirjutet ridade vahelt. Siit saab täitsa ilusa järelduse teha – see on blogi minu elu õnnelikest hetkedest kaamerasilma vahendusel. 

Tänan Sind,

kui oled ukse avanud ja sisse astunud

kui minu tekst on pannud sind kaasamõtlema ja oled oma arvamust avaldanud

kui oled leidnud midagi, mis köitis sinu silma, kutsus lugema ning oled seda ka teistele soovitanud

TÄNAN!

 

 

 

Kuniks kirjutamissoov suvepuhkusel on

Terve kuu ja rohkemgi on mööda vuhisenud mu viimasest sissekandest. Ei, elu ei ole seisma jäänud. Minu kirjutamistuhin on hoopis suvepuhkusele end lubanud. Ja tundub, et ikka kaugele kohe, sest hõigates teda, ta ei kuule. Vaadata kuhugi enda sisse, et teda leida, pole ka suurt mõtet. Mida pole, seda pole. Las ta siis puhkab ja kogub ja kosub seal kusagil. Tagasi tulles on tal kindlasti kuhjaga uusi sõnu, märkamisi, jagamistootavaid nägemusi ja silmailuks ehk mõned pildidki.

Vahepeal on läbi saanud juba aasta sellest, mil alustasin oma kirjatööde pakkumist Emmedeklubile. Nii mõnedki on blogis üleval, palju on lihtsalt kusagil draftis kulgemas ning kõik, mis lahkelt vastu võeti, on leitavad ka Emmedeklubi kodulehelt.

Viimase postituse sealt jätan siia, aga kes tahab uuesti või üle lugeda, siis olge lahked. Minu poolt tuhat tänu selles eest!

***************************************************************************

Iga asi lõpeb otsa,

saagu lõpp siis halvaks – heaks.

Aga kui tal poleks otsa,

asja kahtlaseks me peaks.

Need on neli viimast rida Gina Ruck-Paque luuletusest „Iga asi lõpeb otsa”. Tänasesse postitusse sobivaimad. 

Olen end kõrvalt vaadanud ja märganud, et minu aja sisustamise tegevused on tähtsuse järjekorras omavahel kohta vahetanud. Kui siiani tundus kirjutamine kenasti minu igapäevatoimetuste vahele ära mahtuvat ja mind rõõmu ja rahuloluga täitvat, siis enam see nii pole. Juba viimased paar kuud. Nüüd lükkan aga arvuti taha istumise või kirjapaberile loetava kirjutamise kiirelt edasi ja veedan enamuse ajast rääkides, rääkides, rääkides.

Ei, ma ei ole elukutseliseks spiikeriks hakanud või niisama lõbu pärast lobisemist meeldivaks ajaviiteks tunnistanud. RÄÄGIN meie pere pesamunaga. Kaks ja pool. Tüdruk. Piiravatest reeglitest mittemidagi arvav. Iseteadlik. Oma soovide enesekindel väljendaja. Suurte õdede-vendade tähelepanelik vaatleja ja nende tegevuste jäljendaja.

“Mina tahan ka seda ja mina tahan ka toda. Mina lähen ka sinna ja mina teen ka seda.”

Ja siis täiesti ilma eeskuju ja matkimismodelli olemasoluta tema enda selgesõnalised soovid, palved, keelud ja korraldused. “Ma ei saa tuba koristada, mul on väikesed käed. Mina tahan ka jäätist!” peale õhtust hambapesu, kui suur vend on just sättinud end mõnusasti maiustama. “Palun ole nüüd sina haige ja mina olen arst,” kui ma ühe käega segan pliidil lõunasööki ja teisega riputan pesumasinast tulnud riideid kuivama. “Mind ei tohi tõsta sülle,” kui tuulekülma ilmaga teda äsjasadanud veelombist uhiuute botastega välja tõstma lähen.

Seda nimekirja võiks jätkata ju, aga küllap on piisav see näidete kogus, miks mu põhitöö hetkel on RÄÄKIMINE. Sest ühtegi teist moodust või nippi või tarka liigutust ei suuda minu pea ja süda välja mõelda, et sellele iseennast-avastamas-eas lapsele selgeks teha, miks midagi peab tegema või ei tohi teha.

Kui laual on supikauss ja äsja tühjaks joodud veeklaas, siis viimasesse oma supi valamine ja sealt edasi söömine ei ole ju OK? Isegi mitte selles eas, mil kõik sellised meelistegevused vedelikega on lapsele ju puhas mäng. Kusagil on siiski piir mängu ja viisaka või aktsepteeritava käitumise vahel. Olen ma siis liig karm ema või oskamatu lapse tegevust näha läbi mängulisuse prillide? Ikka istun ta kõrvale, kui olen laualt ja põrandalt ja pükstelt ja värskelt ajalehelt supipritsmed ära pühkinud ning asun selgitama, mida tehakse söömise ajal ja mida tehakse õues liivakastis. Ma RÄÄGIN.

Kui tooli abil saab veidi kõrgema riiuli pealt kätte viltpliiatsid ja nukunurgast leitakse üks malbe ja õnneliku näoga beebinukk, kellele võiks kerge vaevaga lõbusa päevameigi joonistada, siis seda need „väikesed käed” ka kibekiiresti teevad. Märgates, et emmele selline jumestamine kohe üldse ei meeldi, jooksevad „väikesed jalad” niiskete salvrätikute pakki tooma, et oma tehtut võimalikult ruttu heastada. Nuku näo pesemine on aga päris lõbus töö ning kui sinna juurde ka minu jutust pooltki kohale jõuab, on hästi. Sest ma istun ta kõrvale vaibale, võtan endalegi ühe salvrätiku appi ning RÄÄGIN, miks nukku vildikatega ei värvita ja tuletan meelde, millise riiuli pealt võib ta endale värviraamatu valida ning seal olevaid pilte värvida.

Ka seda näidete loetelu pole mõtet pikemaks venitada, sest küllap on siinsed emad juba aru saanud, et üks armas kahene vajab hulgaliselt teejuhatust maailma avastamise seikluslikus mängus. Ja mina olen selle hetkel oma prioriteetide nimekirjas üsna esikohale tõstnud. Sest toetudes oma kolme vanema lapse ja kümnete mulle kasvatada-õpetada usaldatud lapsega koosveedetud ajale, tean, et lapseeas selgeks/lahtiräägitud „reeglid” jäävad sinna väikesesse peakesse ikka kuhugi alles küll. Võti selle toimimiseks on AEG. Kõigepealt märgata ja siis võtta see vajalik aeg, et rääkida, rääkida, rääkida. Ja mitte väsida kordamast.

Mina pühendun nüüd ühe suurepärase kahesega kooskasvamisse. Kõigile, kes aasta jooksul mõnd minu postitust luges, kaasa mõtlesid või oma arvamust avaldasid, ütlen siiralt ja südamest SUUR TÄNU! 

******************************************************************************

Ja et silmal ka miskit kaeda oleks,  siis kutsun Sind kaasa meie koduaia võluriiki – täna on seal kauneid värve ja põnevaid mustreid. On magusaid lõhnu ja meelitavaid maitseid. Ma ise ainult seal aega veedangi. Istun minutikese iga põõsa all ja kükitan kiirustamata iga lilleliigi lähedal. Hindan seda suvevabadust nii kõrgelt, et luban endal olla selles nii kaua, kui isu saab täis. Suvi ju! Värvikirevuse ja külluse aeg nii aias kui aia taga heinamaal.