Suvelõhnad, suvevärvid

Kui ma midagi väga armastan, siis lillede lõhn on see, mis annab põhjust sammu aeglustada, kiirustamist märgata, peatuda. Peatuda ja peatada – mõtete jooks, tegutsemise tuhin, ära-teha-jõudmise pinge, rutt läbida “to-do”-maraton.

Lõhn on see, mida mälu talletab ja hoiab, et õigel hetkel endast märku anda. Oma käega karjatee servast plekk-kruusi korjatud lapsepõlve-maasikate lõhn on tänaseni meeles. Kui nina kruusi pistsid, nii et õhuruumi suurt polnudki. Tõmbasid aga magus-meela naudingu sõõrmeisse, hoidsid hinge kinni…. ja lippasid lühikeses suvekleidis ning paljajalu kaugenevale memmele järele. Tema nobedad näpud jõudsid oma kruusi pilgeni täita sel ajal, kui mina seal magusaid mälupilte endale maalisisn, mida täna meenutada.

Teised armsad suvelõhnad tuletavad end meelde, kui lilleaeda astun. Pojengid – võrratu ilu ja kui veel laupäeval peale tare koristust kimbuke tuppa toodi, oli kogu õnn täiuslik. Eriti tore oli, kui memm enne suitsusauna minekut palus lastel heinamaale joosta ja sealt kimbuke õitsvaid vaasi korjata. Need suvekimbud on tänaseni meeles – härjasilmad, punane ristik, kollane seahernes, rohkelt kõrrelisi, hapuoblika roosad õied ja kindlasti midagi veel.

Sirelid köögiakna all sirutusid peaaegu ise tuppa oma lõhna pakkuma, kui akna avasid. Jasmiinipõõsas oli aga targu tare taha end kasvama sättinud. Seal, kus temast kõige rohkem abi. Seal, kus udulooriga kaetud varahommikul unisena väikeses majakeses istudes oli aega seda lõhna enda päeva kaasa haarata või õhtul enne memme kaissu pugemist või aita põhumadratsile heitmist kindlasti ära pidi käima.

Millised lõhnad end Sinu lapsepõlvest aeg-ajalt meelde tuletavad?