Kuidas vanemate tehtud valikud määravad/mõjutavad lapse valikuid elus

DSC05988

Kõik saab alguse koos tehtud liivakookidest…

Mulle meeldib korrapärasus, rütm, rutiin ja traditsioonid. Mulle meeldivad peresiseselt edasi antud oskused emadelt tütardele, isadelt poegadele ja miks mitte ka kõik koos ja risti-põiki läbisegi. Mulle meeldivad perefirmad, mille algus jääb võib-olla kuhugi vana-vana-vanavanemate noorusaega, aga oma elu elab ta lastelastelastes edasi tänaselgi päeval. Kuidas meie, vanemate, tehtud valikud võivad mõjutada meie laste valikud elus?

Aastaid tagasi keerles minu elu isetegemise tähe all. Olin kodune kolme lapse ema ja aega armastatud hobiga tegeleda laialt käes. Heegeldasin, kudusin, tikkisin… Üks töö polnud veel valmis, kui juba näpud sügelesid uue mustri või lõngakera järele. Nii sai minu noorem tütar lasteaiaealisena selgeks heegeldamise, meeldima hakkas talle ka tikkimine, aga kõige suuremaks lemmikuks kujunesid pliiatsid-paber, käärid ja liim. Tegin mina kaarte, tegi temagi. Ja mul oli aega tema kõrval istuda, juhendada, õpetada, harjutada, eksida ja harutada. Mul oli aega ja tahtmist tema järelt ja temaga koos koristada neid tuhandeid paberikillukesi, mida väike käsi lõikas küll pesukausi kohal, aga ometi oli neid täis terve elutoa põrand.

Tänaseks on see tüdruk saanud 16-aastaseks ning ma näen teda tihti vabal hetkel värvimas imepisikesi kujundeid, küll paberil, aga ka juba moodsamas võtmes – oma nutitelefonis. Samuti kaunistavad tema tuba rõõmsavärvilised origami kujukesed, mille valmistamises mina temaga võistelda ei julgeks – no pole lihtsalt mõtet, kui sul puudub loogiline ja ruumiline mõtlemine. Oma 8. klassi loovtööks valis ta loomulikult käsitöö, mille käigus valmis imeilus heegeldatud voodikate.

Kas selle eest võin võtta kübekese au endale, et teda pisikesena kaasates oma hobiga tegelema, on see jätnud jälje ja äratanud huvi ka ise midagi oma kätega valmis teha? 

Usun, et mõnes teises peres, kus köögis askeldamine ja maitsvate roogade võlumine on emale-isale suurim rööm, siis milline laps ei tahaks ju ka segada, kloppida, hakkida, rullida, voolida, vahustada, kaunistada jne. Kui nüüd vanem seda kõike oma lapsele lubab ja on ise õhinaga nõus tainast kaks korda kauem segama, kui üksi või kotlette paneerima nii laua peal kui laua all, siis millist mõju see võib tulevikus avaldada sellele väikesele inimesele? Tal võib ju tekkida tubli tahtmine olla sama hea köögis nagu ema või isa ning nii saab panna alguse ka perekohvikule või koguni uhkele restoranile.

On vanemad ise igal võimalusel ninapidi murus ja näppudega mullas, siis sealsamas antakse ka lastele võimalus aiatöö vastu huvi tunda. Töö tööks, aga üheskoos rohides, riisudes, kaevates ja kastes, saaki oodates ja saaki korjates, saavad lapsed eluks nii vajalikke õpetusi kui ka erinevate tööriistade kasutamise kogemusi. Kui meie hoiame loodust, hoiab loodus ka meid. Kuidas kannatlikkus kasvatab iseloomu ning töö kiidab alati tegijat – kaunis muru, imeline lilleaed, täpselt pügatud hekk, suurepäraselt maitsvad oma aia viljad. Suurim kingitus on aga koosveedetud aeg värskes õhus ning töörõõm ja silmailu. Samuti õpivad lapsed mitte sugugi kerge aiatöö kaudu väärtustama töö tegijat ja tema pingutust.

Näiteid võib tuua siinkohal veel ja veel. Jutu mõte on aga selles, et meie tehtud valikud põhinevad tahes tahtmata meie enda ootustel või meie enda harjumustel. Lastele mänguvahendeid valides või mängusituatsioone luues me endale teadvustamata kaldume selles suunas, milliseid omadusi me oma lastes näha tahame.

Tahan, et minu laps oleks viisakas ja julge suhtleja – võtan lapse igal võimalusel kaasa külla minnes ja samuti võõrustan ise tihti külalisi.

Tahan lapses arendada loovust ja matemaatilist mõtlemist – ostan talle erinevaid klotse ja konstruktoreid, suunan teda kasutama “ehitusmaterjalina” kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid – selleks on parim köögikappide sisu!

Tahan temas varakult äratada huvi uurimise, avastamise ja leiutamise vastu – julgustan teda küsima, küsima, küsima ning õpetan ise vastuseid otsima. Loen ise, loen lapsele ette ja loen koos lapsega – raamatutes on alati vastuseid! Aga enne, kui saab küsida, peab õppima märkama!

Kuulun nende emade hulka, kes lubavad lastel arenguks vajalikke oskusi omandada läbi mängu, läbi lõbusa lustimise ja vahendid sealjuures on enamasti elust enesest. Seetõttu on meie pildikogus näiteks sibulakoored köögipõrandal, pesukausitäis kommipabereid või kastanimune põrandal, pesunäpid laudlina või diivanikatte küljes, wc-paberi ja köögirätikurullid pudedlikorkidele tunnelite tegemiseks ja loomulikult laste “Top 3” kuldmedalist – pappkarp, mis on aga nii suurte võimalustega, et saab endale kunagi kohe terve postituse.

Minu moto nende valikute ja võimaluste pakkumise juures on aga üks ja kindel – koos mängime, koos koristame! On mänguaeg, mil kõik mängimiseks lubatud asjad on saanud täiesti üllatuslikeks uuteks mänguvahenditeks ning neid võib leida mänguruumi igast nurgast.  Ja on aeg need kõik oma kohale tagasi panna.

Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas – nõustute või kujunevad harjumused ja eelistused siiski välja peale väikelapseiga tema enda teadlikes tegudes ja valikutes?