Kas ülitundlik või hellik?

November on akna taga. Lõunani seisab majade vahel valge udumass, millesse võiks lausa sisse hüpata, ta vähemalt tundub olevat kutsuvalt pehme ja kohev ja paks. Mänguväljakul liigub punane kiik tasa-tasa ette-taha, et mitte seda õrna vaikust purustada. Liivakast on saanud endale uue välimuse ning poleks vale talle ka uus nimetus anda – pruunide puulehtede parkla. Turnimiseks mõeldud redelipulkadel on kaunistuseks rida säravaid piisku, igaühes väike tagurpidi maailm sees.

Ei ole kilkeid, ei ole jooksusamme, ei ole uhkeid liivalosse ega “Vaata, mida mina oskan!” õhinaga hõikeid.. Lapsed veedavad enamuse päevavalgest tubades, kus vanemad lapsed ise ja noorematel täiskasvanud organiseerivad aega, tegevusi, tundmist ja tundmusi. Kahest viimasest kirjutangi. aga ülivõrdes. Meie hulgas on nii lapsi kui täiskasvanuid, kes tajuvad ümbritsevat tugevamalt kui teised ja on kõige suhtes ülitundlikud.

Maailm me ümber on kõigi jaoks ühtemoodi. Puude ladvad on kõrgustes ja puutumatud, sipelgas kännu peal sibades on imetilluke ja märkamatu, päike on põse peal soe ja teeb meele rõõmsaks, porilombid kõnniteel teevad ka rõõmu, aga enamasti vaid lastele ja lapsemeelsetele. Ometi tajume me kõike ümbritsevat täiesti omamoodi ja erinevalt. Meie hulgas on nii lapsi kui täiskasvanuid, kes tajuvad ümbritsevat tugevamalt kui teised ja on kõige suhtes ülitundlikud.

Jalutan minagi oma pisikese kohe kaheseks saava tütrega uduhallis novembris. Kaitsva lumevaiba alla puhkamist ootavad taimed näitavad veel viimaseid õisi. Tüdruk seisatab, kummardub valge raudrohu tuti poole ja teeb sellele oma roosa kindaga pai-pai. Teeb kohe päris mitu korda. Meie tee viib mööda madalast sirelipõõsast, mille paljad oksad end tütre näo kõrgusel meie poole sirutuvad. Tüdruk seisatab, teeb oksale pai-pai ja ma kuulen, kuidas oksake saab kohe päris mitu musi ja käed teevad “talli-talli”. Seisan minagi ja vaatan, et väike kallistaja ise ja oksake ikka terveks jääksid.

Need olid esimesed märgid, mida hakkasin tähele panema ja jälgima, kas see on ühekordne või muutub see korduvaks tegevuseks õueskäikude ajal. Pai ja kalli saavad needsamad puud kui ka iga kord uued kivikesed, mida väike käsi igal retkel mulle peopessa poetab. “Emme, hoia!” Hoian. Väike kivi – suur süda.

DSC_1525

Miks autoga võssakasvanud metsateed mööda me sõita ei saanud, sest tüdruk kordas ainiti läbi pisarate: “Auto ai-ai!”? Oma õmblustööd jätan tema uneajaks, sest esimene kord, kui ma nõelaga riidesse olin torganud, kostis taas üks päris ehmunud hääleke mu kõrval: “Ai-ai, ai-ai!” Kas see auguga pluus midagi tundis, ma ei tea, aga minu väike tütar tundis küll, et see väike vilgas hõbedane asjake võib riidele haiget teha. Samuti ei saa ma enam tema nähes issi seljale rohtu määrida, kuhu oma käsi ei ulatu. Või näide sellest, kui emmele tehakse vereproovi ja väike tüdruk poeb kõvasti kaissu ning poetab pisara?

On see ülitundlikkus? On see kaastunne? On see arenev empaatiavõime? On see tähtsusetu lapsemäng? On laps lihtsalt hellik? Või on see minu kui täiskasvanu ja tema igapäevase eeskuju kiiks, kui olen palunud, et iga mänguasi, mida lapse käsi viskab(loe: loobib), aga see pole viskamiseks mõeldud nagu pall, saab üles võttes pai. Kui olen õpetanud hoidma raamatuid, mis on väärtuslikud ja nii eluolulised meie igapäevases mänguajas, et ka nemad saavad vaatajalt pai.

Kas nii kasvabki habras lumehelbeke või hoopis tugeva minateadvusega õnnelik inimene?

Postitus ilmus Emmede Klubis

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s