Hoolimiseks liiga väike??

Millal on õige aeg hakata lapsele õpetama hoolimist, teise inimese ja tema (hea)tegude märkamist, tänulikkust?

Situatsioon meie igapäeva(m)elust… Suur vend (14, autismispektri häirega) mängib ühest toast teise kulgevat lõbusat palli tagajamismängu oma äsja kaheaastaseks saanud õega. Pall, va võrukael, veereb suurest rõõmuhoost kõrge köögikapi taha peitu. Väike õde otsib ja otsib, aga kätte ei saa. Suur vend, kes on tõesti oma vanuse kohta päris pikk poiss, ulatub kaugemale ja saabki õekesele palli tagasi anda, et siis koos lõbusalt edasi mängida. Pall jälle hüplemas ühest toast teise, õnnelikud mängijad tema kannul.

Aga enne, kui mäng võib jätkuda, sain mina võtta väikese preili põlvele ja juhtida tähelepanu, et vend aitas su palli üles otsida kapi tagant. Sina ütle selle eest  vennale “Aitäh!” See väike, aga minu silmis oluline minut tähelepanu nii suurele kui väikesele möödas, lähebki mäng jälle edasi.

Maris1 (1)

Kas ja kui tihti me märkame neid pisi-pisikesi (hea)tegusid ning osakme suunata abisaajat olema selle eest tänulik? Kas 2-aastane saab aru, miks on ilus öelda vennale “aitäh”, kui vend teda ilma abi palumata aitab? Kuidas mõjutab abi osutajale tähelepanu pööramine, kas tema eneseusk ja hea tuju on saanud pai kõrvalseisjalt? Või on see kiitus ilma põhjuseta, iga pisiasja eest ju ei kiidaks…?

Aga kui mäng oleks lihtsalt jätkunud ja keegi poleks tähelepanu sellele vahejuhtumile pööranud, muudaks see siis midagi laste käitumisharjumustes? Vanem laps on ikka väiksema suhtes tähelepanelik ja abivalmis, väike aga saab kinnitust, et suuremad peavadki mind alati aitama, sest ma olen ju “veel väike”!

Igas kodus on omad  tõekspidamised, traditsioonid, käitumismustrid ja kellegi seas, tavaliselt täiskasvanutel omavahel, kokkulepitud reeglid. Meie kodus on kõigi südameis sündinud reegel, et “aita, kui abivajajat märkad ja ole tänulik, kui sind aidatakse”.

Kuidas on lood teie kodus?

Mõnikord on sõnades peidus rohkem, kui meie kõrv vaid otsesel kuulmisel vastu võtab. Mõnikord on sõnade taga suurem sõnum, kui esmapilgul kuuleme. Mõnikord on vaja enne kuulata vaikust, kui öeldu kohale jõuab. Alati pole meil selleks aega, kuid tasub proovimist.

See võib kõlada kui mingi maagiline suri-muri-jutt, aga olen siiski kahe jalaga maa peal, oma lihtsas argielus pere ja kodu keskel ning võtan aega, et märgata.

Olen varemgi südant valutanud teemal – kust tulevad meie ühiskonda need inimesed, kes hoolivad vaid iseendast? Kes on valmis vaid saama, vastu midagi andmata? Kes lähevad sinust läbi nagu tühjast kohast, ehkki sa seisad külmal talvepäeval sisenemiseks valmistudes mõne ukse taga, ühes käes toidukott, teises väikese inimese käsi, mis ootab libedal tänaval toetust. Kes näevad elu ainult oma mättakese pealt, suuremat pilti või isegi kõrvalseisjat märkamata? Kelle suu on seotud, et mingil juhul ei tuleks sealt välja sõnad “Tere!”, “Tänan!” või “Palun!”

Kuidas inimene jõuab sellisesse staadiumisse, et üle tema huulte tuleb sõna “vihkan”? Mida tunneb selle inimese süda, kes kasutab selliseid sõnu oma tunnete väljendamiseks? Mida tunneb tema füüsiline keha, et selle väljendamiseks on vaja kasutada sõna, mille vägi on hävitav, laastav, lõhkuv, lahutav?

Postitus ilmus Emmede Klubis

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s