Nädalajagu päevi juba oleme sügises – suvi andis teatepulga lahkelt üle. Ilus ta oli, sügiselt ootaks ju sama kaunist etteastet. Tänaseks on need mõned vihmailmad ja tormituuled andnud mõista, et sügisel on tõsi taga ning seda üllatuslikult pikka suvesoojust tuleb nüüd kuidagi endas talveni kanda. Selleks see lühenev päevavalgus ja pikenev puhkus ongi, et suverütmist jahenevasse sügisilma end ümber häälestada.

Olen ikka selline inimene, keda ilm pole kunagi seganud end siseruumidest välja ajamast. Kas nüüd just iga ilmaga, aga enamasti ei hoia mind ei tugev tuul ega ka vihmapisarad toas kinni. Ja loomulikult juurutan seda suhtumist ka oma lastesse!

Seetõttu on meie pere pesamuna küll juba mitmeid kordi oma lapsele nii vajalikku lombirõõmu saanud nautida kui ka värvilise lehesaju all hullata. Samuti on suuremas koguses valmis korjatud väärt materjal põnevateks mängudeks toas, kui mingil põhjusel õue minna ei saa- kastanisellid ja tõrupoisid.

Maris1 (2)

Just neist viimastest kaaslastest täna rääkida tahangi. See, et nukuköögis valmib meil maitsev kastanisupp ja magustoiduks on tõruküpsised, on ehk tuttav mäng paljudele teistelegi. Kõige armsamad kaisuloomad saavad neist kordamööda kenasti kõhu täis. See lõbus kallamise-segamise-tõstmise-veeretamsie-kokkukorjamise mäng käib loomulikult alati koos ühe täiskasvanuga, sest vanuses 1a9k juhtub ikka, et käsi viib lusika ka enda suu juurde, mis muidu peaks mõmmikut toitma.

Paaril viimasel päeval oleme aga needsamad muhedad tegelased sealt nukuköögist transportinud hoopis värvidemaailma. Kes ei tahaks endale värvilist rüüd selga, kui su ihukate on vaid igav pruun. Õnnelikud kastanid maalivad suure lustiga lapsele lõbusaid mustreid, kui neile on antud paber ja pisut värvi. Ja see lõbu saab alguse lapsekätest, mis hooga neid munakesi karbis liigutavad.

Meie Täpikese üks lemmikkoht on aknalaud ja ütlen ausalt, ma armastan ise ka väga-väga istuda mitte akna all, vaid just aknalaua peal, nina vastu jahedat klaasi ja vaadata väljas toimuvat suure huviga, sest iga päev on eetris loodussaadete parimad palad. Vihmapiiskade “Tantsud tähtedega”, sügistuule “Su nägu kõlab tuttavalt”, unetuks tegev täis”Kuuuurija” või päikesekiirte “Pealtnägija”. Praegu on seal käimas vallatu puulehepolka, mis nagu võluväel ka meie Täpikese värvitud aluspaberitele kepslema sattus sel ajal, kui mina neist pärislehtedest lauale vahtraroose meisterdasin.

Täpike istus, võttis pintsli ja süvenes tegevusse. Mina istusin, võtsin kogu oma tähelepanu ja süvenesin tema märkamisse. Tema liigutused, tema näoilmed, tema kehaasend, tema “jutt”, tema kohalolek. Selline keskendumisvõime on aukartustäratav – oskus olla kogu oma keha ja meelega tegemas ühte asja. See on see, mida täiskasvanud võiksid lastelt õppida. Nende jaoks ei ole olemas pärast või homme või teen ära, siis… On praegu, mis on kõige olulisem. Ainus, mis loeb ja loob.

Koosveedetud aeg  ja ühistegemised on võti iseseisvuse kujunemisel tulevikus. Tänu nendele oskab laps hiljem endale ise õnnelikke ja lustilisi mänguhetki luua. Nende koostegemiste käigus kogesin õnne ja rõõmu, uhkust ja tänulikkust. See kõik suureneb jagades! Jagage teiegi oma koosveedetud õnnehetki! Mida tegite, millest vaimustusite, mis õpetas, mis hellitas, mis innustas, mis julgustas.

Vahtravärvilist sügisrõõmu teie perre ja teie tarre!

Postitus ilmus Emmede Klubis oktoober, 2018

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s