Nädalajagu päevi juba oleme sügises – suvi andis teatepulga lahkelt üle. Ilus ta oli, sügiselt ootaks ju sama kaunist etteastet. Tänaseks on need mõned vihmailmad ja tormituuled andnud mõista, et sügisel on tõsi taga ning seda üllatuslikult pikka suvesoojust tuleb nüüd kuidagi endas talveni kanda. Selleks see lühenev päevavalgus ja pikenev puhkus ongi, et suverütmist jahenevasse sügisilma end ümber häälestada.

Olen ikka selline inimene, keda ilm pole kunagi seganud end siseruumidest välja ajamast. Kas nüüd just iga ilmaga, aga enamasti ei hoia mind ei tugev tuul ega ka vihmapisarad toas kinni. Ja loomulikult juurutan seda suhtumist ka oma lastesse!

Seetõttu on meie pere pesamuna küll juba mitmeid kordi oma lapsele nii vajalikku lombirõõmu saanud nautida kui ka värvilise lehesaju all hullata. Samuti on suuremas koguses valmis korjatud väärt materjal põnevateks mängudeks toas, kui mingil põhjusel õue minna ei saa- kastanisellid ja tõrupoisid.

Maris1 (2)

Just neist viimastest kaaslastest täna rääkida tahangi. See, et nukuköögis valmib meil maitsev kastanisupp ja magustoiduks on tõruküpsised, on ehk tuttav mäng paljudele teistelegi. Kõige armsamad kaisuloomad saavad neist kordamööda kenasti kõhu täis. See lõbus kallamise-segamise-tõstmise-veeretamsie-kokkukorjamise mäng käib loomulikult alati koos ühe täiskasvanuga, sest vanuses 1a9k juhtub ikka, et käsi viib lusika ka enda suu juurde, mis muidu peaks mõmmikut toitma.

Paaril viimasel päeval oleme aga needsamad muhedad tegelased sealt nukuköögist transportinud hoopis värvidemaailma. Kes ei tahaks endale värvilist rüüd selga, kui su ihukate on vaid igav pruun. Õnnelikud kastanid maalivad suure lustiga lapsele lõbusaid mustreid, kui neile on antud paber ja pisut värvi. Ja see lõbu saab alguse lapsekätest, mis hooga neid munakesi karbis liigutavad.

Meie Täpikese üks lemmikkoht on aknalaud ja ütlen ausalt, ma armastan ise ka väga-väga istuda mitte akna all, vaid just aknalaua peal, nina vastu jahedat klaasi ja vaadata väljas toimuvat suure huviga, sest iga päev on eetris loodussaadete parimad palad. Vihmapiiskade “Tantsud tähtedega”, sügistuule “Su nägu kõlab tuttavalt”, unetuks tegev täis”Kuuuurija” või päikesekiirte “Pealtnägija”. Praegu on seal käimas vallatu puulehepolka, mis nagu võluväel ka meie Täpikese värvitud aluspaberitele kepslema sattus sel ajal, kui mina neist pärislehtedest lauale vahtraroose meisterdasin.

Täpike istus, võttis pintsli ja süvenes tegevusse. Mina istusin, võtsin kogu oma tähelepanu ja süvenesin tema märkamisse. Tema liigutused, tema näoilmed, tema kehaasend, tema “jutt”, tema kohalolek. Selline keskendumisvõime on aukartustäratav – oskus olla kogu oma keha ja meelega tegemas ühte asja. See on see, mida täiskasvanud võiksid lastelt õppida. Nende jaoks ei ole olemas pärast või homme või teen ära, siis… On praegu, mis on kõige olulisem. Ainus, mis loeb ja loob.

Koosveedetud aeg  ja ühistegemised on võti iseseisvuse kujunemisel tulevikus. Tänu nendele oskab laps hiljem endale ise õnnelikke ja lustilisi mänguhetki luua. Nende koostegemiste käigus kogesin õnne ja rõõmu, uhkust ja tänulikkust. See kõik suureneb jagades! Jagage teiegi oma koosveedetud õnnehetki! Mida tegite, millest vaimustusite, mis õpetas, mis hellitas, mis innustas, mis julgustas.

Vahtravärvilist sügisrõõmu teie perre ja teie tarre!

Postitus ilmus Emmede Klubis oktoober, 2018

Kas ülitundlik või hellik?

November on akna taga. Lõunani seisab majade vahel valge udumass, millesse võiks lausa sisse hüpata, ta vähemalt tundub olevat kutsuvalt pehme ja kohev ja paks. Mänguväljakul liigub punane kiik tasa-tasa ette-taha, et mitte seda õrna vaikust purustada. Liivakast on saanud endale uue välimuse ning poleks vale talle ka uus nimetus anda – pruunide puulehtede parkla. Turnimiseks mõeldud redelipulkadel on kaunistuseks rida säravaid piisku, igaühes väike tagurpidi maailm sees.

Ei ole kilkeid, ei ole jooksusamme, ei ole uhkeid liivalosse ega “Vaata, mida mina oskan!” õhinaga hõikeid.. Lapsed veedavad enamuse päevavalgest tubades, kus vanemad lapsed ise ja noorematel täiskasvanud organiseerivad aega, tegevusi, tundmist ja tundmusi. Kahest viimasest kirjutangi. aga ülivõrdes. Meie hulgas on nii lapsi kui täiskasvanuid, kes tajuvad ümbritsevat tugevamalt kui teised ja on kõige suhtes ülitundlikud.

Maailm me ümber on kõigi jaoks ühtemoodi. Puude ladvad on kõrgustes ja puutumatud, sipelgas kännu peal sibades on imetilluke ja märkamatu, päike on põse peal soe ja teeb meele rõõmsaks, porilombid kõnniteel teevad ka rõõmu, aga enamasti vaid lastele ja lapsemeelsetele. Ometi tajume me kõike ümbritsevat täiesti omamoodi ja erinevalt. Meie hulgas on nii lapsi kui täiskasvanuid, kes tajuvad ümbritsevat tugevamalt kui teised ja on kõige suhtes ülitundlikud.

Jalutan minagi oma pisikese kohe kaheseks saava tütrega uduhallis novembris. Kaitsva lumevaiba alla puhkamist ootavad taimed näitavad veel viimaseid õisi. Tüdruk seisatab, kummardub valge raudrohu tuti poole ja teeb sellele oma roosa kindaga pai-pai. Teeb kohe päris mitu korda. Meie tee viib mööda madalast sirelipõõsast, mille paljad oksad end tütre näo kõrgusel meie poole sirutuvad. Tüdruk seisatab, teeb oksale pai-pai ja ma kuulen, kuidas oksake saab kohe päris mitu musi ja käed teevad “talli-talli”. Seisan minagi ja vaatan, et väike kallistaja ise ja oksake ikka terveks jääksid.

Need olid esimesed märgid, mida hakkasin tähele panema ja jälgima, kas see on ühekordne või muutub see korduvaks tegevuseks õueskäikude ajal. Pai ja kalli saavad needsamad puud kui ka iga kord uued kivikesed, mida väike käsi igal retkel mulle peopessa poetab. “Emme, hoia!” Hoian. Väike kivi – suur süda.

DSC_1525

Miks autoga võssakasvanud metsateed mööda me sõita ei saanud, sest tüdruk kordas ainiti läbi pisarate: “Auto ai-ai!”? Oma õmblustööd jätan tema uneajaks, sest esimene kord, kui ma nõelaga riidesse olin torganud, kostis taas üks päris ehmunud hääleke mu kõrval: “Ai-ai, ai-ai!” Kas see auguga pluus midagi tundis, ma ei tea, aga minu väike tütar tundis küll, et see väike vilgas hõbedane asjake võib riidele haiget teha. Samuti ei saa ma enam tema nähes issi seljale rohtu määrida, kuhu oma käsi ei ulatu. Või näide sellest, kui emmele tehakse vereproovi ja väike tüdruk poeb kõvasti kaissu ning poetab pisara?

On see ülitundlikkus? On see kaastunne? On see arenev empaatiavõime? On see tähtsusetu lapsemäng? On laps lihtsalt hellik? Või on see minu kui täiskasvanu ja tema igapäevase eeskuju kiiks, kui olen palunud, et iga mänguasi, mida lapse käsi viskab(loe: loobib), aga see pole viskamiseks mõeldud nagu pall, saab üles võttes pai. Kui olen õpetanud hoidma raamatuid, mis on väärtuslikud ja nii eluolulised meie igapäevases mänguajas, et ka nemad saavad vaatajalt pai.

Kas nii kasvabki habras lumehelbeke või hoopis tugeva minateadvusega õnnelik inimene?

Postitus ilmus Emmede Klubis

 

Hoolimiseks liiga väike??

Millal on õige aeg hakata lapsele õpetama hoolimist, teise inimese ja tema (hea)tegude märkamist, tänulikkust?

Situatsioon meie igapäeva(m)elust… Suur vend (14, autismispektri häirega) mängib ühest toast teise kulgevat lõbusat palli tagajamismängu oma äsja kaheaastaseks saanud õega. Pall, va võrukael, veereb suurest rõõmuhoost kõrge köögikapi taha peitu. Väike õde otsib ja otsib, aga kätte ei saa. Suur vend, kes on tõesti oma vanuse kohta päris pikk poiss, ulatub kaugemale ja saabki õekesele palli tagasi anda, et siis koos lõbusalt edasi mängida. Pall jälle hüplemas ühest toast teise, õnnelikud mängijad tema kannul.

Aga enne, kui mäng võib jätkuda, sain mina võtta väikese preili põlvele ja juhtida tähelepanu, et vend aitas su palli üles otsida kapi tagant. Sina ütle selle eest  vennale “Aitäh!” See väike, aga minu silmis oluline minut tähelepanu nii suurele kui väikesele möödas, lähebki mäng jälle edasi.

Maris1 (1)

Kas ja kui tihti me märkame neid pisi-pisikesi (hea)tegusid ning osakme suunata abisaajat olema selle eest tänulik? Kas 2-aastane saab aru, miks on ilus öelda vennale “aitäh”, kui vend teda ilma abi palumata aitab? Kuidas mõjutab abi osutajale tähelepanu pööramine, kas tema eneseusk ja hea tuju on saanud pai kõrvalseisjalt? Või on see kiitus ilma põhjuseta, iga pisiasja eest ju ei kiidaks…?

Aga kui mäng oleks lihtsalt jätkunud ja keegi poleks tähelepanu sellele vahejuhtumile pööranud, muudaks see siis midagi laste käitumisharjumustes? Vanem laps on ikka väiksema suhtes tähelepanelik ja abivalmis, väike aga saab kinnitust, et suuremad peavadki mind alati aitama, sest ma olen ju “veel väike”!

Igas kodus on omad  tõekspidamised, traditsioonid, käitumismustrid ja kellegi seas, tavaliselt täiskasvanutel omavahel, kokkulepitud reeglid. Meie kodus on kõigi südameis sündinud reegel, et “aita, kui abivajajat märkad ja ole tänulik, kui sind aidatakse”.

Kuidas on lood teie kodus?

Mõnikord on sõnades peidus rohkem, kui meie kõrv vaid otsesel kuulmisel vastu võtab. Mõnikord on sõnade taga suurem sõnum, kui esmapilgul kuuleme. Mõnikord on vaja enne kuulata vaikust, kui öeldu kohale jõuab. Alati pole meil selleks aega, kuid tasub proovimist.

See võib kõlada kui mingi maagiline suri-muri-jutt, aga olen siiski kahe jalaga maa peal, oma lihtsas argielus pere ja kodu keskel ning võtan aega, et märgata.

Olen varemgi südant valutanud teemal – kust tulevad meie ühiskonda need inimesed, kes hoolivad vaid iseendast? Kes on valmis vaid saama, vastu midagi andmata? Kes lähevad sinust läbi nagu tühjast kohast, ehkki sa seisad külmal talvepäeval sisenemiseks valmistudes mõne ukse taga, ühes käes toidukott, teises väikese inimese käsi, mis ootab libedal tänaval toetust. Kes näevad elu ainult oma mättakese pealt, suuremat pilti või isegi kõrvalseisjat märkamata? Kelle suu on seotud, et mingil juhul ei tuleks sealt välja sõnad “Tere!”, “Tänan!” või “Palun!”

Kuidas inimene jõuab sellisesse staadiumisse, et üle tema huulte tuleb sõna “vihkan”? Mida tunneb selle inimese süda, kes kasutab selliseid sõnu oma tunnete väljendamiseks? Mida tunneb tema füüsiline keha, et selle väljendamiseks on vaja kasutada sõna, mille vägi on hävitav, laastav, lõhkuv, lahutav?

Postitus ilmus Emmede Klubis

 

Lihtne lillemäng

Maris1Sel ajal kui poeriiulitel mängukarud üksteisest üle trügivad ning plastamassi kõlinal erinevad sõidukid oma mootoreid põristavad,et kindlasti järgmise lapsevanema ostukorvi jõuda, võiksin ju minagi mõne pehme kaisuka armastavate käte vahele päästa. Aga minust nad sinna lebama ja uut ohvrit ootama jäävad. Kindlasti mõni tüdruk vajab üht masstoodangus valmistet suurte silmadega kassimoega tiigrit meenutavat mängulooma või poiss oma superkangelaste armeesse veel ühte tulnukanäolist nelja käega tegelast, kellele mängudes kõikvõimalikke üliomadusi saab külge mõelda. Fantaasia, kujutlusvõime ja loomingulisuse arendamiseks sobilik/vajalik?

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ning ma ei halvustagi teiste valikuid. Lihtsalt ma ise olen tänaseks nelja lapse emana teinud teadliku otsuse, et minu rahakotist mänguasjatööstusele suurt kasumit ei tule. Seepärast ootan väga suvist laadamelu, kus kodumaised tublid töömehed või -naised on oma kätega võib-olla oma metsa puidust valmistanud kordumatud autod, kiikhobud, kopsimis- ja kokkupanemismängud või õmmelnud vanast kardinariidest ainukordsed pehme keha ja hingesoojusest särava naeratusega nukud ning kaisuloomad. Jah, me ainuke poeg on siiski üles kasvanud dinosauruste ja LEGO-mehikeste maailmas, aga see oli ka tema ainus huvi ja meie võimalus seda väikest autismipoissi rõõmustada.

Meie pere pesamunal on tõesti mänguasjade valik pigem niru kui üleliia palju, millega kord kuus mängitakse. Koduse emana on mul hea võimalus oma vajalikud toimetused jagada päevas nii ära, et suure osa saan veeta ka temaga õues liikudes ning toapõrandal teepidusid pidades tutvustada värvusi, harjutada loendamist, kuulata isetehtud tatrapilli häält, joonistada menüüks sobilikke puu- ja juurvilju, lauakatmisoskusi ja viisakusreegleid õpetada.

Ühel päeval mänguasjadele otsa vaadates tekkiski mõte teha ise esimene lauamäng. Vaja läks selleks tugevat pappi, erivärvilist käsitöövilti, takjapaela, liimi, kääre ja ühte õhtupoolikut lõikamiseks-kleepimiseks ning ööd liimi kuivamiseks.

Mängu mõte on täringul veeretatud värvusega sarnase ringi leidmine ja asetamine oma lilleõiele. Esialgu on õied erivärvilised, nii nagu tuleb, kuid vanuse ja püsivuse kasvades võib teha reegli, et lilleõied peavad olema vaid üht kindlat värvi. Täringul on ka valge lammas, kes mängu põnevamaks muutmiseks sinu lilleõielt ühe kroonlehe ära napsab ( vanuse ja kaotamisoskuse kasvades võib lammas terve lille kroonlehtedest tühjaks rebida).

Maris2

Mängurõõmu on juba kaheks päevaks jagunud. Kuna kroonlehed püsivad tänu takjapaelale kinni, on see mäng ka näiteks pikematel autosõitudel täiesti võimalik. Sel juhul tuleb lihtsalt normaalsuuruses täringule värvid kleepida ja seda nt pappkarbi kaanel veeretada. Samuti saab alati mängualuseid juurde teha, kui mängusoovijaid on korraga rohkem.

Lillelõhnalist kevadet kõigile!

Maris3

 

 

Nässu ja lumekruubid – väärt lasteraamat

Olen naine õnnelikes neljakümnendates ning minu emaks-olemise pärlikees säravad 4 eriti helget ja hiilgavat pärlit. Kõik lapsed täiesti iseenda moodi armsad ja armastatud. Ühine on see, et lastetoast kaasa antud rõõm raamatutest võib saada ühel päeval parimaks kaaslaseks.

Vanima tütre kasvuajal ilmusid laste raamaturiiulitesse Pätu ja Sipsiku kõrvale seiklema  piilupart Donaldi ja Miki-Hiire koomiksid. Keskmine tütar elas kõpskingade ja krooniga üle Barbie-printsessi ajastu. Poeg leidis endale fantaasiamängude toetajaks dinosauruste raamatud – nii ette- ja iselugemise kui ka aktiivsete tegelusvihikute näol.

Praegu on minuga koos riiuli ees seismas-valimas 2-aastase pesamuna silmad ja sõrmed. Ikka kehtib sama kindel reegel – mida värviküllam pildimaterjal, seda suurem on tõenäosus, et just seda raamatut tahetakse kordi ja kordi “lugeda”.

Kõrvale on jäänud juba papiraamatud, mil terve lehe täidabki üks pilt ja pildil kujutatu kohta sõna selle all. Meelsasti võtab piiga kätte neid raamatuid, kus ise saab aktiivselt vaadata ehk tema jaoks siis seegi mäng – ketast keerata, klappide alla piiluda, sõrmega erinevaid tasapindu katsuda.

Meie viimane lemmik on aga just see raamat – Marge Pärnitsa kirjutatud lugu Tartu Mänguasjamuuseumi kahest mõmmikust. Raamatut läbib karude kahekõne, sekka paras ports pisikesi salmikesi ning kirsiks tordil on illustratsioonid. Õigemini siis muuseumi eksponaatidest fotod, mis nii magusasti minu omad lapsepõlve mälupildid sügelema panevad.

Äratundmisrõõm hakkas kusagil kõhuurkas surisema, kui neid fotodel kujutatavaid lelusid vaatasin. Ja see rõõm paisus iga loetud looga aina suuremaks, nii et minu pisike kuulaja-kaaslane vist minugi hasardist haaratud sai ning nüüd iga päev ikka paar korda just seda raamatut vaadata tahab. Ja mitte ainult vaadata. “Loe siit!” näitab väike näpuke, kus uuel leheküljel salmikesed reas. Need lihtsad riimid on nii kerged kuulata, et isegi see väike 2-aastane on selleks valmis.

Kui muidu ei ole ses pisiinimeses veel pikalt püsivust ühe asjaga süvenenult tegeleda, siis selle raamatu piltide vahele on ta end küll nii kauaks ära unustanud, et isegi magamamineku kellaaja nihutasime tol õhtul just nii kaugele, kui raamatu viimane kaas sulgus ja need imelised pildid meiega koos unemaale kepsutasid.

Ardo Juhkovi laulust helisevad minu kõrvus tihti read – kui nüüd veel saaks kord olla lapsepõlve mängudemaal… Kui sinagi igatsed reisida tagasi lapsepõlve, siis see raamat on väga heaks kaaslaseks. Sest kui pildid kutsuvad meie mälust esile eredaid emotsioone, taaslavastavad kirkaid läbimängitud hetki, lennutavad meid oma kergusega taevasse nagu värvilisi mälestus-õhupalle, siis see on üks väärt raamat!

Postitus ilmus Emmede Klubis.

DSC03986

Kui raamat saab niiiii suuure kalli, siis on ta hea raamat