Hea ja ilus lugemine

Heal sõnal on väge! Seepärast soovin siia jätta natuke sellest kaasahaaravast emotsioonist, mida ma Sinu* raamatut lugedes sügavalt kogesin.

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

DSC08978

Esmalt panen kohe kirja, et pealkiri “Kuni armastus peale tuleb” viis juba kujutlused kõik uitama kuhugi mesimagusatele küsimustele. Miks selline pealkiri? Kas kaante vahel on vaid armulõõmast lõkkele löönud kiretuled? Kellele see armastus siis ikka niisama peale tuleb, otsi teist mööda laia ilma taga… Ei olnud sissejuhatavat “saateks eessõna”, milles see lahti oleks kirjutatud ega lugenud ma seda välja ka tagakaanel olevast kokkuvõtvast katkendist. Nii suur rõõm oli see avastada ühest sissekandest….

Ei öelda ju asjata, et ava raamat ja siis otsusta. Mulle aga sai vaid kergelt sõrmedega üle kaane silitades selgeks, et selle sees on peidus midagi müstiliselt kaasakutsuvat. Ja ma ei eksinud ega pidanud pettuma. Juba viies sissekanne selles n-ö “kõigi silmade jaoks päevikus” oli täiesti ja sajaprotsendiliselt minule.

Kuidas kivid võivad mõjuda erinevatele inimestele nii sarnaselt, kuidas meelitavad end korjama ja koguma ja annavad ühistegevuseks mõtteid. Nii minagi elan oma kiviusku elamist ja kõige suurema õnnepäeva nime kannavad just need, mil saan istuda kivisel rannal. Vabana maailmavalust ja hingekriipsudest, mis end argimelus ikka alatasa meelde tuletavad. Nii palju head on neis kivilugudes, mida ühest käest teise kukutades ja päikesepaistes nende sära imetledes kuulan ja taskupõhjas koju kaasagi võtan. Saatjaks raskustest tähtede poole..

Peale kiviülistuslaulu lubasin end raamatu seltsi juba õnneõhinal ning sinna end unustasingi kuni tagumine kaas mu käe all taas tänulikult silitet sai. Nii hea oli. Hea oli end kirjutatud ridade vahelt mitmeidki kordi ära tunda. Näiteks ajaviiteks või lihtsast heast harjumusest lauluviisi ümisemine on minugi igapäeva osa. Öeldakse, et see olla õnneliku inimese tunnus. Olgu siis! Või kastanimunade kasulik kasutus, mille ülimalt suurest tujuküllasest tundest  on minugi veebipäevikus pikem ülestähendus kirjas. Leida märkamatutest pisiasjadest see möödakarvapai ja panna ehedalt kirja, on Sinu raamatu see “kõige-kõige”.

DSC08971.JPG

Ma ei liialda, kui väidan, et nautisin iga lugu terve ihu ja hingega, sest tihti tõmbusid suunurgad õnneüllatusest muigele või kord pidin põselt midagi niisket pühkima. Nii suure hooga jooksid sõnad lehtedelt mu silmisse ja sealt südametuksetesse. Ei ole ma liigvesistav ega tähtsalt tuim ümbritseva mängu suhtes, kuid kuna Sinu kirjutatu oli läbi “emaprillide” nähtult kirjas, siis seda enam võtsid “ainult-ema-teab-võlusõnad” end minust kinni ja kandsid läbi tunnete kadalipu. Päris mitu korda küsisin endalt loo lõpus, mismoodi oleksin mina samas olukorras toiminud?

Suur tänu äratundmist, ühtemõtlemist ja ilulugemist pakkuva raamatu eest!

* Samad sõnad saatsin ka autorile tänuga, seepärast on tekst sina-vormis.