Milline on sinu mõttetöö?

Mis asi on mõttetöö? Kas see, kui mõtted piisavalt kiiresti peas edasi-tagasi sebivad ja igaüks toob kaasa mõne teema, mida oleks vaja uurida, lahendada, millega tegeleda? Või on see pigem üks töö või tegevus, mida tehes saavad peas mõtted vabalt voolata, minna ja tulla, katkeda ja end  taasluua? Just seda viimast ma silmas peangi.

Jah, meil ei ole nõudepesumasinat. Kes märkab, see peseb. Ja just selle tegevuse positiivne külg (peale puhaste nõude) ongi aeg mõelda. Ma naudin nõudepesemist, sest sel ajal teevad käed automaatselt kogu töö ära ja minu pea saab samal ajal toota ideesid, leiutada lahendusi ja luua. Olen veendunud, et enamus minu loomingulisest eneseväljendusest on alguse saanud just kraanikausi ees seistes. 😉

Loomulikult olen ma teadlik sellest, kui oluline on olla igas hetkes 100% kohal ja süveneda ainult sellesse tegevusse, mis praegu käsil. Et just oma mõistust vaigistada ja mõttevooluga mitte kaasa minna. Nõudepesemise juures siis tunda, kuidas soe vesi käsi hellitab ja mis tunde loob valge vaht sõrmede vahel ning märgata, kuidas särab puhas klaas. Olen teinud seda ka. Aga enamasti on käed vetevallas, aga mõte uitab mööda loomingulisi radasid.

Teate ju seda, kuidas üks loov inimene vajab inspiratsiooniks “oma aega” ja “oma kohta”. Kellel peab päike õige nurga alt paberile langema, kellel on vaja kindlat meloodiat kõrvus helisema, kes leiab oma loomeprotsessi sädeme metsavaikuses kulgedes, kes meremühina saatel. Ütlen siinkohal, et meri inspireerib mind ka, tohutult.

Aga siiski see tegevus, kus on võimalik end kõrvaldada füüsilistest liigutustest ning lasta end kanda mõttepilvedel kujutelmadesse. Ausalt, olen kordi mõelnud, et kraanikausi juures võiks olla veekindel paber ja pliiats, et märksõnad, mis hetkega tekivad, üles tähendada. Sest teada ju on, kuidas inimese mälu meid mõnikord alt veab – mõtlesin ju alles ja juba ta läinud ongi! Pole ka saladus, et olengi pesemise pooleli jätnud, käed kuivatanud ja kibekiirelt paari lausega tekkinud mõtte paberile kirja pannud, millest hiljem sünnib lugu.

Kas ma olen ainuke selline? On sinulgi mõni töö või tegevus, mida tehes oled märganud, et füüsilline keha teeb automaatselt “töö” ära ja mõtted annavad samal ajal särtsu ja tõuget hoopis millelegi muule?

dsc08653

 

Hommiku ilu sõnas ja pildis

50472075_2098939920190170_5097567065804374016_o

vaikiv valgus
valgemaks läeb veelgi
hommikuhaldjad
muud vist ei teegi

tantsivad talvepäeva
end pakase kaisust
kutsuvad õue sind
nautima ainult

punakuldse taevasaali
seinad ja laed
on õitsemas peagi
su silm seda näeb

kui astud õrnas
hommikuvaikuses
läbi koheva lume
käed kirjatud kinnastes

maailma rutt
sind kinni ei püüa
tuuletus aos
kui hääletult hüüad

su hääl muutub helbeks
eemalt vastu vaid kajab
puhasvalge lumena
maa peale sajab

****************************

dsc_1361

üks lauluviis helises
su lumeokste pärlites
päikese viimane suudlus
ei sulatanud neid
see laul oli hingevaikusest
ava süda
nii kuuled vaid

**************************

dsc_1342

ainult sina ise
oled enda jaoks parim
ainult sina ise
oma õnne või valu valid
ainult sina ise
teed päevast imeteo
ainult sina ise
oled Tuhkatriinu sel peol
ainult SINA ISE