Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?