Kevad on käes ja südames

Kevad on käes. Veel rohkem on teda silmis ja kõrvus, aga eriliselt suurena on ta südames. Kõik need värvid, lõhnad, hääled ja maitsed – kogu see ilmailu on korraga kohal! Täna ma tundsin end taas lapsena. Väike tüdruk minu sees oli õnne-õnnelik! Silgates varahommikul mööda kastemärga õuemuru, et enne päikesepaid saaks need võrratud pärlid pildile. Sain ja rõõmustasin. Iga väikseimgi rohulible kandis endal pisikest päikese käes säravat pärlit. Kui see ei ole ime, mis siis veel on? DSC06356

Soojad ilmad meelitavad oma peiduurgastest välja viimsegi mutuka-putuka. Kes kiirustab küll võilille lehtede alla peitu, kes aga astub julgelt oma teed ei kusagil. Õrnrohelised vahtrad ja õitelumes kirsid sumisevad nii hoogsalt, nagu ühtegi lilleõit enam polekski, millel mesimumm võiks peatuda. Kõigil on tuhin kasvada, sirguda, ülenduda päikese poole, et iga inimsilm ja hing võiks leida sellest oma rõõmu!

Ei nüüd ole mahti tubaseid toiminguid teha. Las mängud ja söögilaud kolivad õue.  Lapsed saavad olla lapsed – esimesed isevalmivad mullakoogid on maitstud, esimesed kollased võililled on nuusutatud, esimene lühikeste varrukatega õueskäik on tehtud. Aega meil on – vaadata pilvi, avastada lilli, tunda peos karedat kivi, kuulata lindude hõiskamisi puudel, olla üleni kevade sees. Nautida seda olemist. Unistada ja unustada.

Unistada helgest homsest… Miks homsest, miks lükata elu edasi? Unistada järgmisest viiest, kümnest, kahekümnest minutist? Unistada, et me ei unustaks hingata.  Hingata teadlikult.  Hingata endasse vabadust, joovastust, kirge, küllust, elurõõmu. Seda kõike pakub just praegu seesamune aeg, milles olen. Kui me vaid ei unustaks seda kõike märgata. Ja samas unustada kasvõi järgmiseks viieks minutiks kiirus, kohustused, hirm, kahtlused, ärritajad ja ängistus. Unustada need kõik omaette olema, kivise pinna alla, suutmatuse sügavikku, tahtejõuetu tormlemise taha. Mingu nad kus…. Mina olen siin, olen õnnelik, olen prii.