Õnnelikud kollased kummikud

Märtsikuu algab. Lumi muutub kindlasti kunagi veeks ning lumerõõm veelõbuks. Märtsikuu kestab ja emme vaatab hoopis teise pilguga jalatsiriiulil lebavaid karvaseid talvesaapaid. Talvesaapad ise aga püüavad end igal võimalusel esiritta sokutada, et Täpike õue minnes just need jalga saaks panna. Sest seal pruuni raske ukse taga avaneb eriline maailm.

Nojah, alguses said karvasaapad toas “kuiva trenni” teha. “Las laps harjutab enne õue minekut veidi saabastega kõndimist”, arvasid emme-issi ning nii saidki nad käia elutoas ja köögis ja suure venna toas. Ainult diivanile ja voodisse millegipärast neid ei lubatud. Sobisid nad ju Täpikese jalga nii-nii hästi, et oleks võinud seal ka uneajal olla. Jalga sobisid küll, aga Täpikese eest astuma nad ju ei hakanud ja nii tuligi tüdrukul endal hakkama saada lävepakkudega ja põrandal mängimist ootavate klotsidega. Sai toas ja sai lumelgi oma esimesed sammud tehtud – arglikud, aga õnnelikud!

Märtsikuu lõppeb ja karvasaabaste kõrvale ilmuvad uued tegelased – ei mingit karva, ei soojust, ei tuttidega paelu – lihtsalt kollased kummikud. Aga millised kummikud? Päikesevärvi, kummalgi oma väike pildike kaunistuseks ning sangad, millest mõnus kinni hoida ja jalga tirida ning muidugi tald – lõbus mustriline tald.

Aprill möödub kiirelt ning ongi käes lehekuu. Aprilli viimasel päeval kostitas taevas maapinda pehme vihmasajuga ning kõik see vesi, mis enam mulla sisse ei mahtunud, jäi kenasti teeaukudesse lebama. Need toredalt meelitavad lombid! Päike on taevas, õhk on mõnusalt soe ja emme võtabki riiulilt just need kollased kummikud, kes nii väga ootasid sinna ukse taga olevasse võlumaailma minekut. Olid ju talvesaapad oma lumivalgetest seiklustest iga päev pajatanud.

Emme aitab Täpikesele kummikud jalga, armsad vihmailma riided selga ning uks avaneb. Ja algabki kollaste kummikute esimene käik õuemurul ja kiviteel ja isegi aiatoolile istumise ajaks ei võeta neid Täpikesel jalast ära. Nii tore on käia ja tunda kuidas noored rohelised heinakõrred külgi silitavad, paar väikest kivikest mahuvad lausa mustriruutude vahele, ning lõpuks on luba antud ka astuda nendesse kutsuvatesse veelompidesse.

Oh seda rõõmu! Oh seda lusti! Täpikese silmis ja kummikute hinges ning eks natuke ikka rõõmustab emmegi, et tänapäeval nii häid riideid valmistatakse, millega võib rahuliku südamega lubada väikesel inimesel nautida õnnelikku lapsepõlve. Ega laps ise lompi ei lähekski, aga küllap on seal vees mingi lastemagnet, mis kohe tõmbab väikesed jalakesed sinnapoole, kus läigib ja sillerdab vastu päikest mänglev vesi.

Ühest lombist teise, teisest kolmandasse. Kuidas vesi pritsib, kui natuke kiiremini sealt läbi astuda! Oi, kuidas kõrvadele meeldib see plirts ja plärts, mis vette astudes kostub! Sellele lisaks on järjest elavamalt kuulda naerukilkeid Täpikese suust ning rahulolevat suminmõminat kummikute talla alt.

On ikka õnn, et emme on suur, aga oskab hinges olla väikene laps sealsamas lombivees.

DSC05011

2 kommentaari “Õnnelikud kollased kummikud

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s