Joonista mulle…

Pole vist ühtegi väikelast, kes ei armastaks joonistada. Pliiatsitega, vildikatega, võililledega, puulehtedega, oksaga, kiviga, kinganinaga, sõrmedega, maalimisest värvidega rääkimata. Vahenditest puudust pole, sest laste loovus on maagiline! Samuti võib neid näha joonistamas igas asendis ja igal pool – kõhuli põrandal, rannaliival, metsateel, lumehanges, udusel autoaknal…

received_2108022722545727

Enne kui jõudsin talle mati tuua, millel mõnusam joonistada…

Pole vist ühtegi väikelapse vanemat, kes poleks kuulnud palvet: “Joonista mulle… koer, kass, lammas, maja, auto jne!” Enamus täiskasvanuid saavad nende kõigiga suurepäraselt hakkama. Ma joonistan tihti ja joonistan palju, sest Täpike on just selles eas, kes kõik minu joonistused kenasti “ära värvib”.  (Joonistan täiesti algelisi, aga äratuntavaid objekte, sest nendele osutades ja neid nimetades hakkab Täpike jäljendades ütlema sõnu ja nii täieneb tema sõnavara.) Täna koduõues talle kriitidega päikest-lilli-puid joonistades, vaatasin ennast kõrvalt. Vaatasin ennast ja märkasin, et ma alati alustan päikese joonistamist ringist, maja joonistamist vasakult ülevalt alla, paremale, üles ja vasakule nelinurgast.

DSC_5409.JPG

Üldjuhul on kõik meie kunstiteosed kuupäevaga varustatud, et aastate pärast oleks hea meenutada

Me teeme seda üldjuhul automaatselt ega mõtle tavaliselt kuidas ja mis järjekorras me joonistame. Laste joonistuste “lugemiseks” on aga lausa meetodid ja õpetused välja mõeldud ning neist raamatuidki kirjutatud. Iga lapse pilt räägib sinuga, vaataja, kui sellesse süveneda. See aitab lapse hingeelust aru saada, tema käitumist mõista, enne kui hukka mõistame.

Mida ma siis märkasin?

PÄIKE – alustan ringist, teen naerunäo ja siis kiired, mis enamasti ei alga ringist vaid pisut kaugemalt

MAJA – nelinurk, katus, korsten, aknad ja uks

INIMENE – pea, keha, jalad, käed, nägu, juuksed

PUU – enamasti lehtpuu, alustan tüvest ja siis teen võra

AUTO – alati külgvaates, kaks ratas, siis kere ja siis uksed-aknad ja rool

LUMEMEMM – alati kolmest lumepallist, alustan kõige väiksemast, siis käed,  nägu, nööbid ja kübar

LILL – alustan ringist, ja siis kroonlehed, enamasti 5

DSC_5408

“Ma ei oska joonistada” – oleks siin vist päris asjakohane? 😀

Täitsa põnevaks läks ja nii küsin teiltki, head joonistajad, millest alustate? Kas ühte ja sama asja joonistate alati ühtemoodi? 

 

 

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Kevad on käes ja südames

Kevad on käes. Veel rohkem on teda silmis ja kõrvus, aga eriliselt suurena on ta südames. Kõik need värvid, lõhnad, hääled ja maitsed – kogu see ilmailu on korraga kohal! Täna ma tundsin end taas lapsena. Väike tüdruk minu sees oli õnne-õnnelik! Silgates varahommikul mööda kastemärga õuemuru, et enne päikesepaid saaks need võrratud pärlid pildile. Sain ja rõõmustasin. Iga väikseimgi rohulible kandis endal pisikest päikese käes säravat pärlit. Kui see ei ole ime, mis siis veel on? DSC06356

Soojad ilmad meelitavad oma peiduurgastest välja viimsegi mutuka-putuka. Kes kiirustab küll võilille lehtede alla peitu, kes aga astub julgelt oma teed ei kusagil. Õrnrohelised vahtrad ja õitelumes kirsid sumisevad nii hoogsalt, nagu ühtegi lilleõit enam polekski, millel mesimumm võiks peatuda. Kõigil on tuhin kasvada, sirguda, ülenduda päikese poole, et iga inimsilm ja hing võiks leida sellest oma rõõmu!

Ei nüüd ole mahti tubaseid toiminguid teha. Las mängud ja söögilaud kolivad õue.  Lapsed saavad olla lapsed – esimesed isevalmivad mullakoogid on maitstud, esimesed kollased võililled on nuusutatud, esimene lühikeste varrukatega õueskäik on tehtud. Aega meil on – vaadata pilvi, avastada lilli, tunda peos karedat kivi, kuulata lindude hõiskamisi puudel, olla üleni kevade sees. Nautida seda olemist. Unistada ja unustada.

Unistada helgest homsest… Miks homsest, miks lükata elu edasi? Unistada järgmisest viiest, kümnest, kahekümnest minutist? Unistada, et me ei unustaks hingata.  Hingata teadlikult.  Hingata endasse vabadust, joovastust, kirge, küllust, elurõõmu. Seda kõike pakub just praegu seesamune aeg, milles olen. Kui me vaid ei unustaks seda kõike märgata. Ja samas unustada kasvõi järgmiseks viieks minutiks kiirus, kohustused, hirm, kahtlused, ärritajad ja ängistus. Unustada need kõik omaette olema, kivise pinna alla, suutmatuse sügavikku, tahtejõuetu tormlemise taha. Mingu nad kus…. Mina olen siin, olen õnnelik, olen prii.

Õnnelikud kollased kummikud

Märtsikuu algab. Lumi muutub kindlasti kunagi veeks ning lumerõõm veelõbuks. Märtsikuu kestab ja emme vaatab hoopis teise pilguga jalatsiriiulil lebavaid karvaseid talvesaapaid. Talvesaapad ise aga püüavad end igal võimalusel esiritta sokutada, et Täpike õue minnes just need jalga saaks panna. Sest seal pruuni raske ukse taga avaneb eriline maailm.

Nojah, alguses said karvasaapad toas “kuiva trenni” teha. “Las laps harjutab enne õue minekut veidi saabastega kõndimist”, arvasid emme-issi ning nii saidki nad käia elutoas ja köögis ja suure venna toas. Ainult diivanile ja voodisse millegipärast neid ei lubatud. Sobisid nad ju Täpikese jalga nii-nii hästi, et oleks võinud seal ka uneajal olla. Jalga sobisid küll, aga Täpikese eest astuma nad ju ei hakanud ja nii tuligi tüdrukul endal hakkama saada lävepakkudega ja põrandal mängimist ootavate klotsidega. Sai toas ja sai lumelgi oma esimesed sammud tehtud – arglikud, aga õnnelikud!

Märtsikuu lõppeb ja karvasaabaste kõrvale ilmuvad uued tegelased – ei mingit karva, ei soojust, ei tuttidega paelu – lihtsalt kollased kummikud. Aga millised kummikud? Päikesevärvi, kummalgi oma väike pildike kaunistuseks ning sangad, millest mõnus kinni hoida ja jalga tirida ning muidugi tald – lõbus mustriline tald.

Aprill möödub kiirelt ning ongi käes lehekuu. Aprilli viimasel päeval kostitas taevas maapinda pehme vihmasajuga ning kõik see vesi, mis enam mulla sisse ei mahtunud, jäi kenasti teeaukudesse lebama. Need toredalt meelitavad lombid! Päike on taevas, õhk on mõnusalt soe ja emme võtabki riiulilt just need kollased kummikud, kes nii väga ootasid sinna ukse taga olevasse võlumaailma minekut. Olid ju talvesaapad oma lumivalgetest seiklustest iga päev pajatanud.

Emme aitab Täpikesele kummikud jalga, armsad vihmailma riided selga ning uks avaneb. Ja algabki kollaste kummikute esimene käik õuemurul ja kiviteel ja isegi aiatoolile istumise ajaks ei võeta neid Täpikesel jalast ära. Nii tore on käia ja tunda kuidas noored rohelised heinakõrred külgi silitavad, paar väikest kivikest mahuvad lausa mustriruutude vahele, ning lõpuks on luba antud ka astuda nendesse kutsuvatesse veelompidesse.

Oh seda rõõmu! Oh seda lusti! Täpikese silmis ja kummikute hinges ning eks natuke ikka rõõmustab emmegi, et tänapäeval nii häid riideid valmistatakse, millega võib rahuliku südamega lubada väikesel inimesel nautida õnnelikku lapsepõlve. Ega laps ise lompi ei lähekski, aga küllap on seal vees mingi lastemagnet, mis kohe tõmbab väikesed jalakesed sinnapoole, kus läigib ja sillerdab vastu päikest mänglev vesi.

Ühest lombist teise, teisest kolmandasse. Kuidas vesi pritsib, kui natuke kiiremini sealt läbi astuda! Oi, kuidas kõrvadele meeldib see plirts ja plärts, mis vette astudes kostub! Sellele lisaks on järjest elavamalt kuulda naerukilkeid Täpikese suust ning rahulolevat suminmõminat kummikute talla alt.

On ikka õnn, et emme on suur, aga oskab hinges olla väikene laps sealsamas lombivees.

DSC05011