Oma kodu külalisteraamat

Mõni inimene kohe oskab õigel ajal ja õiges kohas õiget küsimust küsida. Täna oli selleks meie oma väikese küla raamatukogu perenaise esitatud küsimus:

“Kas sul oma kodu külalisteraamat on juba sisse seatud?” 

1524566668987

Suur tänu osavatele näppudele, kes selle raamatu meisterdasid. Isetehtud asjal on hing sees.

Küsimus sai inspiratsiooni sellest õrnades toonides raamatukesest, millega ma just uksest sisse astusin. Käesolevast nädalast alates on raamatukogus kõigile huvilistele välja pandud minu debüüt fotonäitus. Esimesed külastajad on käinud ja on avaldanud soovi oma head mõtted ja tänu kuhugi kirja panna. Seetõttu vedasid minu autorattad mind täna 30km kaugusele kingipoodi, kust selle kena raamatu endale soetasin.

Kuulasin küsimuse ära, jõudsin hetkeks isegi üllatuda selle üle ning peale väikest mõttepausi tuli mulle meelde minu kunagine soov just seoses kodu ja külalistega. Ja samas tundsin heameelt, et minu mõte polegi siis ju väga imelik.

Kolisime praegusesse elukohta 2015. aasta kevadel, mees ühest Eesti maakonnast, mina teisest. Selle paigaga ei sidunud meid kumbagi miski. Lihtsalt maja oli just selline, mida meie suur kärgpere ühiseks eluks vajas. Igal lapsel on oma kambrike ja kõik muud eluruumid olemas. Põhiline aga see linna lähedal maal asukoht ning tohutul hulgal vaba mänguruumi ümber maja.

Tänu töökohale kohalikus lasteaias, hakkasin suhtlema ka kohalike elanikega, kes jagasid minuga meie maja lugu – kes seal kunagi elasid, mis oli talu nimi vanasti, milline oli maja enne renoveerimist jne. Nimed, aastaarvud, sündmused, seigad… Kuulasin põnevusega, aga nii nagu inimese mälu ikka – kui teemat isiklikult ei tunne, siis ei salvestu ka, sest seoseid ei teki. Tookord ma kirja midagi ei pannud, ainult peas hakkas kerima idee  seda teha.

Kujutluspilt minu peas – meie kodu esikus akna all on väike ümmargune laud, laual foto meie majast ning kõrval raamatuke kohalike inimeste mälestusest selle majaga seoses ning minu enda otsitud materjal arhiivivaramutest.

Mul on arvutis pildikaust, mille pealkiri on “Meie kodu lugu”. Selles on minu jaoks kõige olulisemad hetked alates “MÜÜA MAJA!” kuulutuse mahavõtmisest kuni esimeste viljapuude ning kodusisustuselementideni. Iga kruvi ja aeda rajatud lillepeenar ei ole loomulikult pildil, aga enamus suurematest toimingutest majaga seoses küll.

Kujutluspilt jätkub – Raamatus on fotod sellest kaustast, mida aja möödudes juurde lisame. Ja seal on kirjas inimesed, kes on meie kodu külastanud, kuupäev ja  mis eesmärgil. 

See olekski ju minu oma kodu külalisteraamat. Kõik inimesed, kellega me elus kohtume, jagavad meiega oma aega ja ruumi. Igaüks annab või võtab midagi. See maja on näinud ja kuulnud palju, millest mina ei tea midagi, aga sellest hetkest alates, mil meie siia kolisime, on siin meie elu, meie tänane päev, mis homme muutub mälestusteks. Ja neid mälestusi on aeg-ajalt hea meenutada. Selline pildimaterjal ning külas käinud inimeste mõtted (oleks ju võimalus, kui nad soovivad endast midagi kirjalikult maha jätta) oleksid põnev lugemismaterjal aastate ja aastakümnete pärast.

Iga maja ei ole kodu. Öeldakse et, mees ehitab maja ja naine loob sellest kodu. Mina ei ole kaugeltki selline naine, kes armastaks ise otsustada, ise teha, ise valida – ikka koos ja kokkurääkimiste tulemusena võiks sündida otsused ja kujuneda valikud. Siiani meil see toimib. Aga enne, kui füüsiline ruum saab muutuda hingele omaseks ja südamelähedaseks koduks, tuleb ennast seal tunda ja tunnetada.

Kas ma olen nüüd kodus? Mul on võrdlus eelmise elukohaga: 4-toaline korter väikelinna üsna läbikäidaval tänaval, viiekordses majas, kus ma veetsin oma elust 16 aastat. See ei olnud minu kodu. Iga päev sealt hommikul tööle minnes ja õhtul tulles, sebis peas ringi just see mõte. Seal oma lapsi kasvatades, sinna oma ilusaid päevi ja õnnelikke õhtuid jättes, ei olnud see minu kodu. See oli minu jaoks peatuspaik, mida oli mulle sel eluetapil vaja – peavari ja kindlustunne. Aga mitte soojus, hingerahu, õdusus, tahtmine seal olla.

Täna võin kolmele viimasele aastale tagasi vaadates öelda, et ma olen jõudnud koju. Siin on nii palju neid väikeseid märke, mida ma kunagi oma unistuste kodust nimekirja tehes üles märkisin. Paar asja on küll veel täitumata, aga eks mul ju vähemalt pool elu veel ees ka! 😀

Kujutluspilt jätkubKui sa tuled meie koduuksest sisse juba teist ja kolmandat korda, siis kindlasti on sul endal põnev lehitseda seda raamatukest seal esiku laual. Istu palun! Tugitool pakub sulle mugavust ja mina tassikese teed. Vaatame koos, meenutame koos, imestame koos, heldime koos, oleme õnnelikud koos, sest just seda pakuvad meie ühised mälestused. 

Kas minu mõte võiks kuuluda kategooriasse “hullud ideed” või pigem “tänulik ettevõtmine”? On teil oma kodu külalisteraamat juba avatud?