Õnneliku elu retsept

FB_IMG_1520425226131

1. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see ei segaks Su olevikku. Sinu minevik ei piiritle Su tulevikku – Sinu teod ja uskumused teevad seda.

2. Ei ole Sinu asi, mida teised Sinust arvavad. Loeb see, kui palju Sa ise ennast väärtustad ja kui tähtsaks end pead.

3. Aeg parandab kõik haavad, aga anna ajale aega. Armid teevad meist selle, kes me oleme. Need aitavad meil tulevikus olla tugevamad.

4. Keegi teine peale Sinu enda ei vastuta Sinu isikliku õnne eest. Ära raiska aega rahu ja õnne ja otsimisele laiast maailmast – alusta otsimist enda seest.

5. Ära võrdle oma elu teistega – kunagi ei tea, mis teiste elus päriselt toimub. Kui me kõik viskaksime oma mured ja probleemid ühte suurde hunnikusse ja näeksime siis teiste omi, haaraksime enda hunniku kohe tagasi.

6. Ära mõtle liiga palju – Sa ei pea teadma ega saagi teada kõiki vastuseid. Vahel ei olegi vastust – aktsepteeri ja mine oma eluga edasi.

7. Naerata ja elu naeratab Sulle vastu! Üks pisike naeratus võib tuua päikese pilve tagant välja, muuta terve päeva säravaks ja soojendada kellegi südant.

8. Mida otsid, seda leiad! Kui keskendud heale ja positiivsele, siis seda ka saad. Ära lase enda ellu negatiivseid inimesi, kes mürgitavad Su meelerahu ja enesekindlust. See on Sinu elu, nii et veeda see koos inimestega, kes on usaldusväärsed, toetavad ja positiivsed.

9. Ainult argus takistab meid uurimast ja kasutamast oma elu. Elu on lühike ja ettearvamatu, nii et ela kohe ja praegu, sest homne päev võib jääda tulemata.

10. Mõõnale järgneb alati tõus, alati! Iga halb asi on millekski hea, iga läbielatud hetk uus kogemus ja õppetund.

Internetist… Nii on… 🙂

Kõige valusamalt torkas punkt number 5. – õppimiskoht, mis tuletab ennast ikka aeg-ajalt meelde. Kõige pehmema pai tegi number 8 – kogetud, õpitud ja meeles! 🙂

Oma kodu külalisteraamat

Mõni inimene kohe oskab õigel ajal ja õiges kohas õiget küsimust küsida. Täna oli selleks meie oma väikese küla raamatukogu perenaise esitatud küsimus:

“Kas sul oma kodu külalisteraamat on juba sisse seatud?” 

1524566668987

Suur tänu osavatele näppudele, kes selle raamatu meisterdasid. Isetehtud asjal on hing sees.

Küsimus sai inspiratsiooni sellest õrnades toonides raamatukesest, millega ma just uksest sisse astusin. Käesolevast nädalast alates on raamatukogus kõigile huvilistele välja pandud minu debüüt fotonäitus. Esimesed külastajad on käinud ja on avaldanud soovi oma head mõtted ja tänu kuhugi kirja panna. Seetõttu vedasid minu autorattad mind täna 30km kaugusele kingipoodi, kust selle kena raamatu endale soetasin.

Kuulasin küsimuse ära, jõudsin hetkeks isegi üllatuda selle üle ning peale väikest mõttepausi tuli mulle meelde minu kunagine soov just seoses kodu ja külalistega. Ja samas tundsin heameelt, et minu mõte polegi siis ju väga imelik.

Kolisime praegusesse elukohta 2015. aasta kevadel, mees ühest Eesti maakonnast, mina teisest. Selle paigaga ei sidunud meid kumbagi miski. Lihtsalt maja oli just selline, mida meie suur kärgpere ühiseks eluks vajas. Igal lapsel on oma kambrike ja kõik muud eluruumid olemas. Põhiline aga see linna lähedal maal asukoht ning tohutul hulgal vaba mänguruumi ümber maja.

Tänu töökohale kohalikus lasteaias, hakkasin suhtlema ka kohalike elanikega, kes jagasid minuga meie maja lugu – kes seal kunagi elasid, mis oli talu nimi vanasti, milline oli maja enne renoveerimist jne. Nimed, aastaarvud, sündmused, seigad… Kuulasin põnevusega, aga nii nagu inimese mälu ikka – kui teemat isiklikult ei tunne, siis ei salvestu ka, sest seoseid ei teki. Tookord ma kirja midagi ei pannud, ainult peas hakkas kerima idee  seda teha.

Kujutluspilt minu peas – meie kodu esikus akna all on väike ümmargune laud, laual foto meie majast ning kõrval raamatuke kohalike inimeste mälestusest selle majaga seoses ning minu enda otsitud materjal arhiivivaramutest.

Mul on arvutis pildikaust, mille pealkiri on “Meie kodu lugu”. Selles on minu jaoks kõige olulisemad hetked alates “MÜÜA MAJA!” kuulutuse mahavõtmisest kuni esimeste viljapuude ning kodusisustuselementideni. Iga kruvi ja aeda rajatud lillepeenar ei ole loomulikult pildil, aga enamus suurematest toimingutest majaga seoses küll.

Kujutluspilt jätkub – Raamatus on fotod sellest kaustast, mida aja möödudes juurde lisame. Ja seal on kirjas inimesed, kes on meie kodu külastanud, kuupäev ja  mis eesmärgil. 

See olekski ju minu oma kodu külalisteraamat. Kõik inimesed, kellega me elus kohtume, jagavad meiega oma aega ja ruumi. Igaüks annab või võtab midagi. See maja on näinud ja kuulnud palju, millest mina ei tea midagi, aga sellest hetkest alates, mil meie siia kolisime, on siin meie elu, meie tänane päev, mis homme muutub mälestusteks. Ja neid mälestusi on aeg-ajalt hea meenutada. Selline pildimaterjal ning külas käinud inimeste mõtted (oleks ju võimalus, kui nad soovivad endast midagi kirjalikult maha jätta) oleksid põnev lugemismaterjal aastate ja aastakümnete pärast.

Iga maja ei ole kodu. Öeldakse et, mees ehitab maja ja naine loob sellest kodu. Mina ei ole kaugeltki selline naine, kes armastaks ise otsustada, ise teha, ise valida – ikka koos ja kokkurääkimiste tulemusena võiks sündida otsused ja kujuneda valikud. Siiani meil see toimib. Aga enne, kui füüsiline ruum saab muutuda hingele omaseks ja südamelähedaseks koduks, tuleb ennast seal tunda ja tunnetada.

Kas ma olen nüüd kodus? Mul on võrdlus eelmise elukohaga: 4-toaline korter väikelinna üsna läbikäidaval tänaval, viiekordses majas, kus ma veetsin oma elust 16 aastat. See ei olnud minu kodu. Iga päev sealt hommikul tööle minnes ja õhtul tulles, sebis peas ringi just see mõte. Seal oma lapsi kasvatades, sinna oma ilusaid päevi ja õnnelikke õhtuid jättes, ei olnud see minu kodu. See oli minu jaoks peatuspaik, mida oli mulle sel eluetapil vaja – peavari ja kindlustunne. Aga mitte soojus, hingerahu, õdusus, tahtmine seal olla.

Täna võin kolmele viimasele aastale tagasi vaadates öelda, et ma olen jõudnud koju. Siin on nii palju neid väikeseid märke, mida ma kunagi oma unistuste kodust nimekirja tehes üles märkisin. Paar asja on küll veel täitumata, aga eks mul ju vähemalt pool elu veel ees ka! 😀

Kujutluspilt jätkubKui sa tuled meie koduuksest sisse juba teist ja kolmandat korda, siis kindlasti on sul endal põnev lehitseda seda raamatukest seal esiku laual. Istu palun! Tugitool pakub sulle mugavust ja mina tassikese teed. Vaatame koos, meenutame koos, imestame koos, heldime koos, oleme õnnelikud koos, sest just seda pakuvad meie ühised mälestused. 

Kas minu mõte võiks kuuluda kategooriasse “hullud ideed” või pigem “tänulik ettevõtmine”? On teil oma kodu külalisteraamat juba avatud?

 

Õnnest

Õnn on südame tugevam tukse.
Seda tunned siis, kui annad osa endast ära teistele,
see on armsate inimeste seltsis veedetud aeg,
võime säilitada meelekindlust ka rasketes olukordades.
Ja kui sa leiad üles parema osa endas
ega pea eales midagi kahetsema.
Kui sa ei lase meeleheitel endast võitu saada,
vaid otsid väljapääsu iga hinna eest.
Tõelist õnne ei leia matemaatilise valemi järgi,
see tuleb ootamatult, tasuta.
Õnne võib tunda ilust, tõest, armastusest,
õnnelikuks võib teha öise tähistaeva lummus
või vihm, mis langeb rabinal katusekividele.
Õnne ei saa osta, vaid läbi elada.
/ R. Battaglia “Vaikus”

DSC04244

Mõnikord on

Mõnikord on jäämine valusam kui lahkumise sammud.

Mõnikord on mõtlemine raskem kui ütlemata sõnad.

Mõnikord on tahta julgem kui proovida. Ja teha veelgi suurem patt.

Mõnikord me vaatame, aga ei näe selgust.

Mõnikord me kuulame, aga ei kuule siirust.

Mõnikord me tahame, midagi vastu andmata.

Siis me haarame tühjusest vabadust.

Siis me leiame rõõmust õlekõrre.

Siis me õnn paitab me pead ja näitab valguskiirt pimeduses.

Mõnikord lihtne on keeruline ja vähem on rohkem.

Mõnikord on.

Mitte alati…

DSC04069

Kevadine – päikest, tuult, lilli ja lõhnu

Kell on kaheksa, hommikul. Päike särab taevas ning tuuleke vaid õrnalt jalutab ümber maja. Kui ma ennast ja Täpikest riidesse hakkan sättima, meenub juba lapsepõlvest meeldinud lauluke multifilmist “Karupoeg Puhh”, Vene variandis –

“Kes hommikuti külas käib,

see asjatult ei longi,

sest teada on, ta-ram-ta-ra,

et selleks hommik ongi!”

Saime 1-2-3 koos lauluga riidesse ning olimegi valmis külaskäiguks. Astusin mina ees ja lootsin, et Täpike minu järel rõõmuga käib, sest kärus istumine sobib viimasel ajal ainult uinumiseks, aga korda kolm, kui mitte viis, pidin teda sülle haarama, et ta jalakesed ja nina ikka samasse suunda keerata, kuhu mina minna tahtsin. Nii me kahekesi kulgesime umbes samas tempos nagu tee peal meie seltsilisteks olevad teod. Kohale me jõudsime.

Esimesena tervitasid meid lehiseprouad, kes end juba kevadpeoks sättima on asunud – roosad kleidid seljas. Ilusad on nad kevadel ja kui neid veel rohkem ühel oksal, siis seda enam.

DSC03898

Kaunis roosas kostüümis lehise emaskäbi

Edasi võtsime suuna kollaselt kutsuva pajupõõsa poole, milleni jõudmiseks tuli aga  oma sada meetrit maha käia. Esialgu astusime mõlemad oma jalul. Veidi maad käidud, otsustasid Täpikese kollased kummikud, et ei neid või mööda külateed pori sees kulutada – võtku ma nemad koos kandjaga sülle. Nii ma siis astusin oma armsa kaaslasega. Vahepeal oli mahti nina taeva poole pöörata ja ülelendavale linnuparvele lehvitada.

Mida lähemale pajupuule jõudsime, seda selgemaks ja kaunimaks muutusid tema uhked karvapallid. Jõudsime kohale, sulgesin silmad ja pistsin nina põõsasse  – oh, see lõhn! Mmmm… Kevadelõhn on kollane!  Sel isendil siis isasurvad need kaunid kuldkollased, kes meelitavad nii oma värvi kui lõhnaga putukaid tolmeldama või on suureks abiks ka tuul. Kui meie seal end sisse sättisime – Täpike tee äärest kivikesi korjama ja mina võsas kõige kaunimatest urbadest pilte klõpsima – oli tuul veel täiesti heatujuline ja liigutas väheke vaid neid oksi, millel olevaid urbi ma pildikaamerasse püüdsin saada. Isegi usin töömesilane oli kohal ja ei lasknud end meie kohalolekust sugugi segada – töö tahtis ju tegemist.

Pildid tehtud, kivikesed korjatud, asutasime end tagasiteele. Needsamad meetrid tuleb ju uuesti läbida, et koduni jõuda. See meeldis Täpikesele kohe kordades rohkem ning hakkas aga usinalt astuma. No nii 10 sammu ehk ja siis tuli meelde, et kui kandsid mind siia, siis kanna koju ka! Nii me tasapisi kord süles, kord ise sammukesi tehes jõudsimegi koduse kuusehekini. Pistsin nina kohe päris lähedale, et leiaks kinnitust minu teadmine – kuuseroosid õitsevad juba!

Koduõel on Täpike avastanud, et peale kõndimise on võimalik oma pisikeste jalakestega ka kiiremaid liigutusi teha ning õnneks on meil olemas ka väike küngas, millelt naerulaginaga alla jooksmine on üks vahva mäng. Ja ilma selleta tuppa minna küll ei tohi. Enamasti jõuab ta sealt künkast alla ikka püstiasendis, aga vahel võtab ka sellise hoo üles, et lõpetab lõbusasti nina murus. Nii tänagi… 😀

Külas käidud, jooksutrenn tehtud, kohalik kuldnokapaar kastani otsas tervitatud, lillepeenrad kontrollitud – kes on järgmised õitsejad? Kui sul on oma maalapike ja peenras ka silmailuks mõned õrnad õied, siis koos esimeste soojadega hakkad ka esimesi õitsejaid ootama. Mina vähemalt teen nüüd iga päev korra aias lilletiiru – kes alustab, kes lõpetab õitsemist? Krookused tegid sel aastal eriti kiire etteaste – juba nad on norus ning ilu kadunud. Kellukesed sätivad samuti oma pille kotti, aga sinililled ja kirgaslilled jätkavad veel rõõmustamist ning esimesed nartsissid on juba lahti!

Kell on vahepeal reipalt edasi liikunud ning pilk õue ütleb, et sõber Tuul on millegipärast tujust ära – hommikuga võrreldes marutab ta nüüd ikka nii suure hooga, et ega välja minna väga ei taha. Aga minema peab, sest meie Väike Päike otsustas, et tema toas magama ei jää. Riided jälle selga, käru rattad tee poole ja teeme siis ühe uinutava ringi. Oh, sa poiss! Käru tee peal hoidmiseks tuleb ikka korralikult jõudu rakendada, sest hoog on Tuulepoisil eriti võimas. Tegin lühikese retke pisut eemal asuva vana veski juurde ning tagasi. Mina sain taevas perutavatest pilvedest pildi ja Täpike oma magusa lõunaune.

DSC03993

Üks veski seisab…

Ei ole halba ilma…. 😉 Või mis teie arvate?

Millal, miks, kuidas muutus viisakus ebaoluliseks?

See teema on mind ärevana hoidnud juba päris pikka aega. Täna sain taas kogeda, et meie kultuur ja kasvatus ja väärtused on ajaga kõvasti muutunud. Oma küla meesinimesed, kõnnivad vastu, käed taskus või käsi telefoni hoidmas ning suu nii kõvasti kinni, et sealt jumala eest ühtegi sõna välja ei lipsaks, eriti veel “Tere!”

Viisakus – on see tänapäeval ka veel väärtus?

1523615009917

Kolm kaunist sõna

Leidsin ka definitsiooni – Väärtused on sinu sisemised tõekspidamised, mis näitavad, mida sa hindad ja tähtsaks pead ning kujunevad välja ja võivad muutuda terve eluea jooksul.

Mina väidan, et väärtused ja just igapäevaviisakus, kujunevad suuremas osas meie kogemuste põhjal ja saavad alguse lastetoast ning vanemate eeskujust.

Kui väike inimene hakkab enda ümber olevat maailma ja inimesi teadlikult tajuma ja mõistma, hakkab ta ka talletama kõike, mida näeb, kuuleb, tunneb ja kogeb. Miks öeldakse, et kõne arenguks on vaja imikul olla kõnelejatega ühes keskkonnas? Et tema kõne areneks! Aga millise kõne? Milliseid sõnu, väljendeid me oma lastele matkimiseks eksponeerime? Millal sa, vanem, viimati oma öeldule tähelepanu pöörasid, seda analüüsisid?

Kodud on erinevad, kodudes elavad täiskasvanud inimesed, kes on ühise pere loonud, on omakorda erinevatest kodudest pärit. Mõistan! Ja nii kujunebki lastel meie oma väljakäidud sõnade baasil viisakas suhtlemine.

Me ei saa mitte kedagi sundida viisakaks ja mida vanemaks laps saab, seda vähem saame me mõjutada tema käitumist, mis on juba imikueast kinnistunud. Sest me vanematena ei märka oma sõnu kontrollida.

Millega ma alustan vestlust? Kas tuppa astuv nooruk saab kõigepealt “Tere!” või “Noh, kuidas koolis läks?” Kas me õpetame lastele, et kui sa soovid, et sinu heaks midagi tehtaks, siis tuleb oma soov esitada palvena ja kui soov täidetud, tuleb selle täitjat tänada. Või messengeris kle sa mulle trenni jrgi saad tulla? ongi ok suhtlemisviis tänapäeval? Ja kui siis lapsuke, nina telefonis, koduukse ees autost välja astub ning oma tuppa kaob, kas me märkame juhtida tähelepanu sellele, et osutatud teene eest oleks viisakas tänada. On see siis nii loomulik, et me ise ega meie järeltulijad ei oska väärtustada teise inimese aega. Antud näite puhul mina vanemana ju panustasin oma aega, et laps trennist koju tuua, mille asemel ma oleksin võinud teha ükskõik mida muud, kas siis endale või perele kasulikku.

Jah, pered ja kodud on erinevad ning inimeste väärtushinnangud on seinast seina. Kahjuks see, mis toimub meie kõrvalkorteri koduukse taga, ei ole meie jaoks enam sekkumist lubav. Ehkki ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas minu ema kõik ümbruskaudsed lapsed teretama ja tänama-paluma õpetas. Oma järjepidevusega… Tuli naabripoiss ukse taha meid õue kutsuma, siis kuulsin, kuidas ema õpetas, et kõigepealt “Tere!” ja siis kutsun sulle …. Ei läinudki mitut korda vaja, “Tere!” hakkas külge ka kõige kõvemal pullivennal külas. Ja ehk meenutab ta seda veel tänaselgi päeval, kui oma lastele teretamist õpetab.

Jah, kodusid me muuta ei saa. Naabri uksest me sisse ei astu ja viisakast käitumisest loengut pidama ei hakka, aga mida siis teha, kui probleem süveneb, sest nina kasvab ja kasvab sinna telefoni poole, nii et pilgu tõstmiseks ja vestluspartneri märkamiseks tuleb end ikka suuresti sundida?

Järgmine etapp on enamusel lastest lasteaed. Olen üle 10 aasta olnud lasteaiaõpetaja ja oma kogemusest võin öelda, et parim, mida õpetaja teha saab, ongi oma eeskuju kaudu lastele viisaka käitumise algeid edasi anda. Igal hommikul uksel lapsi vastu võttes, saab iga laps isiklikult pöördumise: “Tere hommikust, Juku või Malle või Kalle!”

Kui laps vajab päeva jooksul abi ja seda ta vajab kindlasti, siis õpetaja märkab enne abistama asumist, kas laps sirutab lihtsalt oma jala koos kingaga ja ootab paeltesidumist või saadab tema tegevust ka sõnaline palve “Palun aita!” Vajadusel tuletab seda lapsele sõbralikult meelde. Kui abi osutatud, kas laps tänab õpetaja lausutud “Palun, ole lahke!” peale või lippab lihtsalt kilgates teistega mängima.

Lapse “tööpäeva” lõppedes saadab õpetaja taas iga lapse isiklikult “Head aega….Malle!” -ga õnnelikult koduteele. Ei ole ju raske? Või on? Väide, et 20 lapsega ei ole õpetajal aega viisakas olla ja ebaviisakat käitumist korrigeerida, ei pea paika ning on kinni õpetaja enda väärtushinnangutes. Sügisel alustatud viisakustreeningud kannavad juba enne jõule vilja ning siis saab kuni suvepuhkuseni pühenduda lihtsalt särasilmsete lastega mängimisele.

Edasi tuleb kool. Väidan taaskord, et esimesse klassi minnes on sügisel veel kõik juntsud varmad oma õpetajat teretama ja päeva lõpus hüvasti jätma, aga mingil hetkel kaob see teatud lastel lihtsalt sinna kiire kasvu, uute huvide ja sõprade eeskuju vahele kuhugi ära, kui õpetajad taas sellele tähelepanu ei pööra. Mina sain kõige karmimad viisakuse õppetunnid, lisaks oma ema õpetustele, just koolipäevilt.

Selleks oli suurepärane klassijuhataja ning iganädalane klassijuhatajatund. Jah, kolmel korral kuus me arutasime klassiekskursiooniga, näiteringi tegevusega, rivivõistluste või pioneeritoas tähekeste koonduse organiseerimisega seonduvat, aga üks kord kuus oli alati klassijuhatajatund üldhariv. Just sealt on mul meeles läbimängitud situatsioonide käigus surmani selgeks saanud viisaka käitumise põhitõed –

Ruumi sisenedes teeb “Tere!” sind suuremaks, tugevamaks ja säravamaks!

Teretamisel võta käed taskust välja ja vaata teisele inimesele silma – see tõstab sind kuninga/kuninganna staatusesse, sest sa austad oma kaaslast nagu õige valitseja oma rahvast!

Noormees, öeldes esimesena neiule “Tere!”, saab ka suurema võimaluse näha neiu silmis õnnelikku sädet!

“Tere!” ootab vastu alati teist “Tere!”, mitte “Mhmh! või “Tsau!”

Meie klassi poisid lasid klassi- või söökla uksest alati esimesena sisse tüdrukud, julgesid tüdrukutele ust avada, lubasid nad istuma, kui istekohti kõigile ei jätkunud, sest iga kuu valiti klassi kõige viisakam tüdruk ja poiss ning see oli väärt tunnustus, mille poole kõik püüdlesid. Me harjutasime viisakalt möödumist istujatest teatri-, kontserdi- või kinosaalis ja alles siis viis klassijuhataja meid vabariiklikele peotantsuvõistlusetele publikuks või siis “Vanemuisesse” “Pähklipurejat” vaatama.

Tol ajal saadeti tihti õpilasi õpetajatetoast klassipäevikut tooma või kooli kantseleist kriiti küsima. Alati tuletas õpetaja minejale meelde, et sul on kaasas 3 võlusõna, kasuta neid ja sa oled kuningas/kuninganna teiste silmis. Vahel, kui õpetaja märkas ka meie omavahelistes vestlustes, et unustasime tänada või “palun” öelda,  piisas vaid tema lahkest pilgust, kui me oskasime oma viga parandada. Ja me armastasime oma klassijuhatajat, sest ta oli palju rohkem kui klassijuhataja… Palju rohkem kui parim matemaatikaõpetaja koolis…  Ta oli meie koolipäeva jooksul parim “asendusema”, kes alati hoolis, aitas ja toetas.

Mida täna klassijuhataja tundides tehakse, ma väga kursis ei ole. Arutatakse ehk jooksvaid küsimusi, mis on kooli ja/või kooliväliste üritustega seotud. Õpetatakse olema aktiivsed igapäevaelus, aga missugustena? Kas keegi tänapäeva koolis sellele ka tähelepanu pöörab? Või pole see enam oluline?

Sest lauses “Õu kle mtea mis teeb sau sis” on ju kõik vajalik kirjas?! ja mina näen tonte seal, kus hõljub vaid õrn inglike? 

 

 

 

 

Teistmoodi aiatarkust

Esimesed tõelised kevadilmad panevad rohenäppudel sõrmed sügelema ning ajavad aeda iga vähimatki rohelise tutikese kasvamist jälgima. Tean seda, sest olen isegi paras aiahoolik. Täna keerlevad aga peas soovitused oma eluaias toimetamiseks pisut teisest vaatevinklist. 😉

HARIMINE– hari oma peas olev aialapike muremõtetest, kahtlustest ning kiirustamisest vabaks, too päevavalgele ainult helged ja edasiviivad mõtted ning hästikasutatud aeg!

KÜLVAMINE – külva kõigisse oma tegudesse, kohtumistesse ja ka iseendaga olemisse heasoovlikkuse, tähelepanelikkuse, õnneliku tänulikkuse seemneid!

ISTUTAMINE – istuta enese ilusasse hingeaeda värviküllaste kogemuste, magusamaitseliste õnnehetkede ning joovastavalt lõhnava tasakaalu istikuid!

LÕIKAMINE – lõika endast ära tühisuse, maise kadeduse, silmakirjalikkuse ja rahulolematuse oksad!

ROHIMINE – rohi välja kõik purustav, hingekriipiv, killustav umbrohi ning jäta päikesesoojuse ja kosutava vihma abil kasvama oma loovus, eneseusk ja teotahe!

VÄETAMINE – väeta oma elupäevi naeratustega, meelerahuga ning mittemidagitegemisega!

KAITSMINE – kaitse oma aeda võltside naeratuste, moonutatud maskide ning tühja jutu veeretajate eest oma enesekindluse ja julgusega jääda iseendaks…alati ja igas olukorras!

SAAGI KORJAMINE – võta kena korvike käevangu ja liigu kergel sammul oma aias, sest sul on suurepärane süda, armastav hing, sünnipärased anded ja vabadus valida – õnn, armastus, rahulolu…!

ARMASTA OMA AEDA – armasta kõigepealt iseennast nii palju kui suudad ning siis jaga oma armastust ka lähedastele taimedele! Armasta loodut ja Looja armastab sind*!

* Ma ei ole usklik selle sõna religioosses tähenduses, küll aga usun ma päris paljudesse asjadesse elus – tarkadesse valikutesse, unistuste täitumisse, inimeste headusesse jne.

garden-of-prayer-misc22

Leia tee oma hingeaeda… 

Pilt on pärit internetist

 

 

Lapsele rõõmu, emale …. ka rõõmu

Emasid on erinevaid. Mina liigitan end julgelt nende hulka, kes lastele tegevust ja lusti pakkudes on valmis selleks ka kõvasti panustama – oma aega, oma oskusi, oma tahet olla koos, teha koos ja pärast koristada, parimal juhul koos.

Hetkel on meie pesamuna veel selles eas, mil kõik on lõbus mäng ning koristamine kaasaarvatud. Luba ainult oma hari ja kühvel minu kätte, luba mul endal tolmuimejat hoida ja nuppe vajutada või anna mulle ka märg! mop, et saaksin põrandaid pesta.

Seega juhtus nii, et meie pühademunade värvimine venis sel aastal veidi pikemaks. Ei olnud ainult 1-2-3 riided ribadeks, sibulakoored selle peale, siis muna ning riie niidiga kinni ja potti ning kor-ra-ta! Meie pisike tubli Täpike arvas, et kõige ilusamate pühademunade jaoks tuleb sügisest saadik hoolega hoitud sibulakoorte seest valida välja need kõige kullakarvalisemad! Andsin talle siis ülejäägiga karbi kätte ja tema tegutses!

Kuidas silmad särasid! Kuidas kõlas õnnelik naer, kui ta avastas sealt paar kuivanud sibulat ja neid visates meie pere kiisu need kohe mänguasjaks ristis ning mööda kööki taga ajama hakkas. Milline rõõm oli näha valguse käes langemas neid läbipaistvaid kergeid koori, mida väikesed käekesed üle pea õhku lennutasid. Nii lõbus ju! Kuidas sa lõpetad ära selle vahva mängu?

Kui juba üsna pikalt oli möllatud sibulakoorte sees ja neid oli nii Täpikese juustes kui koeratoidukausis, hakkasin tasapisi harjaga seda etteastet kokku pühkima. Ja läkski õnneks – kui viimaste koortega prügikasti jõudsin, sai preilil ka mänguisu täis. Ei mingit keelamist, ei käte kokkulöömist ega ahhetamist – “Mis nüüd küll saab?” Sai mängitud, sai koristatud, said munadki värvitud! Kõik looduslik, ohutu vanemaga koos ning lõbus pealekauba. Laps õnnelik, ema õnnelik, kassist rääkimata… 😀

 

Pühad ja üks püha inimene

DSC02689

Värvimist ootav pühademuna

Pühadest olen kunagi pikemalt kirjutanud ja sellest, mida nad minu jaoks tähendavad. Jõulud on ja jäävad aasta suurimaks pühaks ning need on minu jaoks lihtsalt iseendaga olemise aeg ning andmise aeg – kinke teha on kordades suurem rõõm kui saada.

Jaanid on minu jaoks sünnipäevapüha – oskasin valida sündimiseks õige aja. 😉 Kinke ei tee teistele, küll aga saan ise. Kõige kallim neist on see, kui minu õuele tulevad kokku parimad sõbrad ja sugulased, et olla koos, vestelda olnust ja tulevast, istuda ühiselt laua taga või murul grillilõhnalises aias ning jaanitule praksudes võtta üles ühine laul ja miks mitte ka tants.

No ja siis jäävadki veel need praegused – ülestõusmis-munadepühad.

Ülestõusmis-lihavõtte-munadepühadest ei ole ma kahjuks kunagi sügavamõtteliselt lugu pidanud. Sest mitte keegi ei ole mulle lapsena selgitanud, miks neid mune värvitakse, miks reede on leinapäev, mil lind ei lenda ja muru ei kasva ning laupäev on väga vaikselt olemise päev, hingamisepäev. Miks pühapäeval värvitakse mune ja ristirahvas võib rõõmustada, nii et päikenegi taevas lööb tantsu? Väga raske on tähistada midagi, mille põhjust sa ei tea, millest sa üldse arugi ei saa.

Täna lugesin üht teksti, milles autor kasutas poeet Rumi väga tarka ütlust: “Tõsta oma sõnumit, mitte oma häält. Vihm kasvatab lilli, mitte äike.” Lugesin seda teist korda veel ning hakkasin otsima oma elus inimesi, kes seda tõde teab ja kasutab. Esimesena meenusid mulle sina, Silvi!

Aastal 2001-2002 sain ma natuke rohkem aimu nende pühade tähendusest, mil minu vanim laps käis Pühapäevakoolis. Seda juhtis suurepärane proua, kes on oma olemusega ja olemisega mind õpetanud ja jätnud minusse sügava jälje. Aastaid oli tal siis ehk 60 ringis, kui ta alati naeratusega igal pühapäeval võttis kiriku pastoraadi hoones vastu iga lapse ja lapse saatja. Kellel oli nii mahe hääl, et tema kuulamiseks pidid sa iseenda mõtted peas vaigistama ja parim, kui suudaks seda teha ka südamelöökidega.

Enne, kui ta üldse rääkis, ta kuulas. Ja see oli tõeline kuulamine – kohalolemine vestluskaaslase jaoks. Ta kuulas sind silmadega ja südamega, et siis kõrvusse kandunud sõnadest võtta kõige olulisem ja vormida valmis oma vastus. Ta rääkis aeglaselt, selgelt, nagu sooviks, et kuulaja iga tema öeldud sõna hindaks sama kõrgelt nagu tema ise neid ritta seades teeb. Ta oli nii tähelepanelik, et kui sa ise jõudsid oma jutu alguse ehk juba unustada, siis temal oli see alati meeles.

Kogu tema ehedas olemises säras elukool, haritus ja austus teiste vastu. Aastaid töötas ta meie lasteaias metoodikuna ja hiljem raamatukoguhoidjana. Ja see oli suurim õnn, kui said temaga koos veeta mõned minutid, et paluda rühma laste jaoks mõnd metoodilist mänguvahendit või õppematerjali. Küsid ja vastuse saad alati korrektselt korras katalogiseeritud perfokaartidelt, millele on kas trükimasinal trükitud või siis imeliselt ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud viide. Tal on nii kindel süsteem, et ainult tema ise leiab vajaliku vaid hetkega üles.  Ja oma professionaalsuses suudab ta sulle vajaliku mitteleidmisel pakkuda kolme erinevat sarnast mängu, mis paneb ka su enda loovuse tööle. Otsides sinule vajalikku, ei jäta ta sind kunagi tähelepanuta, vaid austab iga hetke ja iga inimest, kes temaga ühes ruumis viibib – sa saad loa istumiseks, sa saad siiralt naeratava silmapaari ja malbe häälega lausutud: “Tule küsi alati, kui midagi on veel vaja!”

Ma ei tea tema elukäiku, ehkki olime lasteaias kolleegid ju rohkem kui 10 aastat.  Mina noor 20-ne, kui alustasin ja tema jõudis vahepeal ka suuremaid juubeleid meie kollektiivis tähistada. Paljudel pikema ajalooga asutustel on üks või mitu väga kauaaegset töötajat – oma hingehoidja, koduhaldjas või raudvara, kelle silmad on näinud erinevaid aegu selle asutuse käekäigus. See proua, kes tõesti on väärt prouaks kutsumist, oli just selle maja kauneim hing. Seda nii seest kui väljast, sest tema maneerid ja käitumine olid kooskõlas tema alati suurepärase välimusega – enese eest hoolitsetud, kaunilt ja maitsekalt riides.

Kui vajasin hingetõmbehetke, mis mõne eriliselt hoogsa tööpäeva lõpus ära kulus, siis seadsin ikka sammud lasteaia raamatukokku.  Sest ma teadsin, et seal on see maagiline miski, mis aitab kiirelt päevatöö endast maha raputada. Seal on see imetlusväärne keegi, kelle rahulik ja vaikne hääl lubab sul olla koos oma tunnetega sina ise ja siis annab jõudu minna jälle kas edasi või tagasi. Sina, Silvi, austasid iga külastajat ja ka kõige väiksem laps, kes sinu igal tähtpäeval imeliselt kaunistatud ruumi astus, austas sind!

Just sealt Pühapäevakooli igale lapsele käsitsi kirjutatud vihikust, milles tekstid, laulusõnad ja värvipildid sees, sain minagi teada nende pühade tähenduse. Tänu sinu enda loodud väikestele näitemängudele lastega, mida saatsid sinu klaverimäng ja lummav lauluhääl ning mille publikuks olid alati oodatud kõik vanemad. Ma ei tea, mida ja kui palju neist Pühapäevakooli kohtumistest minu tütar mäletab või meenutab (võiksin järgmine kord kohtudes küsida), aga minule olid need silmiavavaks ja pisikesi elutarkuse teri noppisin sealt minagi üles. Täna on parim päev neid jagada.

Kuula! Vaikuses on rahu… 

Austa ennast ja teisi ning sind austatakse!

Iga inimene on tähtis, ka see väike laps!

Mõtle ja ütle siis, kui seda sinult oodatakse!

Aita vaid siis, kui sinu abi palutakse!