Surnud maailm

Ei, ma ei hakka siin morbiidseid mõtteid välja käima ja ritta laduma, lihtsalt selline sõnapaar käis läbi paar päeva tagasi vestluses minu 13-aastase pojaga. Ütlen siinkohal selgituseks, et seesama armas poiss on mõne spetsialisti arvates pisut erilisem kui teised lapsed, sest me kõik oleme omamoodi erilised, kuid kellel on oma üllatusipakkuv nägemus maailma asjadest täiesti olemas. Minu silmis avaldub tema erilisus just tema väljaütlemistes, mida harva kuuleb ja seda väärtuslikumad tema sõnad on.

Sõitsime perega pühapäeval Saaremaale pisikesele puhkusele, millest huvi korral saab lugeda siit. Ilm oli keset Eestimaad ehk meie kodukandis mõnus nullilähedane, aga ei mingit ilu ega võlu. Mida rohkem sõitsime sadama poole, seda ilusamaks meie ümber kõik läks – päikegi rõõmustas meid oma kohaloluga. Praamiga üle ja Kuivastust Kuressaarde olin ma aga lausa võlutult naelutatud aknast välja vaatama. Sattusime imelisse talvevalgusesse, puud olid kenasti härmaehteis ning üheskoos moodustasid nad võrratuid pilte. Loomulikult võtsin aga kaamera kotist välja ja klõpsisin ahhetades ja ohhetades autoaknast pilte.

Vahel juhtisin ka teiste tähelepanu sellele imelisele talveilmale ja lootsin saada heakskiitvat peanoogutust või vähemalt pisutki elevust kaasreisijate silmis seda vaadates. Meesterahvas autoroolis ütles, et kui mulle see nii väga meeldib, siis miks ma seda lihtsalt autoaknast ei imetle, vaid vaatan läbi imepisikese kaamersilma? Omajagu oli tal õigus. Kuid ma tahtsin ju jäädvustada ka seda enda jaoks, sest tegelikult on ju piltide tegemise mõte selles, et kunagi kusagil kellegagi koos meenutades oleks võimalik taasluua sel hetkel kogetud emotsiooni. Mina olin küll täiesti võlutud neist hõbedastest puudest ja härmas metsast, kuhu viis meid valge talvetee. Olin kogu hingest ja südamest õnnelik! Ja loomulikult tahaks seda tunnet ju tihedamalt kogeda. Selleks need pildid ju ongi.

Küsisin siis poja käest, kes ka aeg-ajalt minu hasardi peale ehk aknast välja vaatas, kas pole ilus? Vastus oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut: Mina selles küll mingit ilu ei näe, see on nagu surnud maailm, need on nagu surnud puud… Esimese hooga olin täiesti sõnatu. Plaks!  – minu värviline seebimull purunes vastu neid sõnu. Mitte seetõttu, et ta ei jaganud minu vaimustust imelisest talveilmast, vaid ootamatust ninanipsust, mille andis märk, et me kõik tajume maailma enda ümber isemoodi. Minu järgmiste küsimuste peale, miks sa nii arvad? ning mis siis sinu jaoks on ilus? ei osanud või ei tahtnud ta midagi rohkemat öelda. Jätsin ta oma olemisse ja hakkasin vaikides enda sees tema öeldut seedima.

Polegi oluline leida põhjendust, millest tal selline arvamus on tekkinud, vaid arutlesin endamisi, miks mulle see vaatepilt niimoodi üliemotsionaalselt mõjub? Jah, ma pean ennast hingelt romantikuks – ma joovastun samamoodi suvel lillelõhnast ja vaimustun kevadel kirsiõite ilust. Ma ahhetan samamoodi iga punakuldse päikesetõusu ja -loojangu peale. Ma võin liikumatult terve tunni istuda kaminatule paistel ja jälgida tulekeele tantsu ümber halgude. Ma jumaldan õrnroosasid romantiliste roosiõitega sisustuselemente, dekoratiivpatju või portselani. Aga ma olen ju naine!? Kas see võib olla üheks põhjuseks?

Kas võib olla tema arvamuse mõjutajaks asjaolu, et talv maalib imelisi kujutluspilte vaid ühe värviga – valgega? Kui silmad haaravad nägemisulatusest vaid must-valget maailma, on see siis midagi lõplikku, nagu on seda surm fotodel, mida kasutatakse lahkunud inimesest rääkides? Sinisinisel ookeanil seilates ei pruugi ka kaua aega maad näha – ometi on see sinine otsatus ju ilus nagu piiramatu vabadus?

Ma armastan ka värve – sisekujunduses, moes, looduses ja oma kirjalikes sõnavõttudes kasutan päris palju värvikaid võrdlusi ja metafoore. Aga valge on ju ka värv ja veel milline – puhas, kerge, õrn, külm ja karge. Päikesevalgus külmal talvepäeval annab sellele veel erilise hõbedase läike ning see muutub minu jaoks i-me-li-selt-i-lu-saks!

Milline maailm meeldib teile – külluslikult värviline või puutumatult puhas valge?

CollageMaker_20180126_125245149

2 kommentaari “Surnud maailm

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s