Küll on kõrged need laed ja lauad.

Küll on raske mu sammude algus.

Suured tahavad magada kaua,

kuigi käes on hommikuvalgus.

Küll suurtel on palju sõnu –

iga asja jaoks olemas need.

Mina kuulamisest tunnen mõnu

ja vahel vaid da-da-da teen.

Kes välja küll mõtles riided?

Miks jalas peab olema suss?

Miks uneaeg tuleb nii kiirelt

ja voodis peab olema kuss?

Kuidas pudruamps jõuaks mu suhu,

mitte põsele, kõrva või silma,

kui hoopis kes-teab-kuhu

satub lusikas ilmast ilma.

Tahan samuti nii nagu suured

teha pildiga kasti sees valikut,

kuid alati kaovad mu juurest

telefonid ja telekapult.

Nii väga ma tahaksin minna

suure õega mängima tuppa,

kuid astmed vaid viivad sinna

kust ema ohates päästma mind ruttab.

Ma võiksin ju mängida kassiga,

võiksin pakkuda koerale süüa.

Kuid mu lelud toiduks ei passi ja

meie kiisu võib käpaga lüüa.

Nii ma kasvan ja õpin iga päev

selgeks midagi uut.

Kas kuuled emme, kas issi näed,

kuidas varsti ma olengi suur ?

Siis pole need laed ja lauad

enam minugi jaoks nii kõrged.

Koos teiega magan siis kaua,

koos teiega sammu pean kõiges.