Kas ö või ä?

Mida ütleb sulle minu postituse pealkiri? Võrdleks tähekujusid või häälikute kõla omavahel? Miks mitte, aga minul on naaaatuke teistmoodi mõte. 😉

Sellist “kas see või too” küsimuste mängu tegime kunagi ühel toredal sünnipäeval ja vastuste põhjal saime üksteisega lähemalt tuttavaks ning avastasime enda arust tuttava inimese kohta nii mõndagi uut. Sealt on pärit ka tänase postituse idee.

Olen esimene – ise küsin, ise vastan! Kes soovib, löögu kampa! Tore oleks, kui ka omaltpoolt mõned põnevad paarid välja pakute! 😉

1. Kas hommik või õhtu?

Hommik! Ükskõik, mis kell ärkan, olen praktiliselt kohe tegus ja toimekas. Seepärast jätan ka enamuse tegemistvajavaid töid ja kohustusi hommikuks, sest peale kella 19 olen valmis juba magama end sättima.

2. Kas suvesoe või talvekülm?

Kindlasti suvi ja soojus. Olen lapsest saadik suur külmavares. Seal, kus teistel on täiesti mõnus olla, haaran mina kampsuni järele…😃

3. Kas praad või magustoit?

Olen nõus oma boršist loobuma ja sööma enda oma ning ka sinu tarretise vahukoorega ära. 😋

1517426361655

Mmmaasikad 

4. Kas vaba aeg metsas või mere ääres? 

Talvel metsas, suvel kindlasti mere ääres. Ehkki ranniku lähedal elavad põliselanikud väidavad, et mererannas on väga suur võimalus madusid kohata, sest just nende loomade tõttu ei käi ma suvel metsas.

5. Kas laulmine või tantsimine?

See on ainuke küsimus, mille puhul ma valida ei oska ega tahagi, sest armastan mõlemaid südamest. Seega üks enne ja siis teine või vajadusel ka mõlemad korraga, nagu tavaliselt pidudel toimubki. 😉

6. Kas joonistamine või kirjutamine?

Kirjutamine on mulle sama tähtis ja südamelähedane nagu joomine ja söömine. Seda ma armastan, tahan ja vajan. Joonistada meeldib mulle ka, aga minumoodi, mis võib enamuse jaoks olla abstraktne ja arusaamatu. Saladuskatet kergitades on mul kodus ootamas nii mõnigi lõuend, millele tahan kindlasti esimesel vabal hetkel midagi maalida. 😉

7. Raamatu lugemine või filmi vaatamine?

Mõlema tegevuse jaoks vajan aega ja iseendaga olemise võimalust. Filmi vaatamisel on minu jaoks oluline veel see, et ma alustan vaatamist ainult siis, kui on kindel, et saan filmi ka lõpuni vaadata. Raamatu võin vajadusel kinni panna ja hiljem jätkata lugemist. Aga kui valima peab, siis valin raamatu.

8. Kingituste tegemine või kingituste saamine?

Kindlasti tegemine ja seda juba viimased 10 aastat vähemalt. Ükskõik millisel tähtpäeval kellegi peale mõtlemine, tema rõõmustamiseks kingituse otsimine, ostmine või isetegemine on üllatavalt vastuolulise mõjuga – ühtaegu hingerahustav ja samas elevusttekitav.

9. Kas sisu või vorm? 

Küsimus, millele tahaks vastata küsimusega – kas väline või sisemine ilu? Hindan kõrgelt ja väärtustan inimesi, kes lihtsalt oma heaks inimeseks olemisega panevad teiste juuresolijate päeva särama. Neid ei ole palju, aga seda tänulikum olen kõigile  neile, kes on mõnel ajahetkel oma kohaloluga minu elu rikastanud ja õnnistanud.

10. Kas ilus vale või valus tõde?

Kõige rohkem teeb haiget, kui inimesed ei julge rääkida tõtt, sest see võib haiget teha. Minu jaoks on valetamine aga topeltvalus. Kõigepealt teeb haiget see, et valetades sa ei austa mind ning siis muidugi tegu ise ka. Kui ikka mu lemmikvaasi ära lõhkusid ja ajad süü kassi kaela, aga tõde peagi päevavalgele tuleb, siis oled sa minu silmis kaotanud suure osa oma väärtusest. Ma talun tõde päris hästi, nii et iga kell pooldan ausat ülestunnistust. 😏

Ma ei ole kunagi…

Sain Marise blogist inspiratsiooni, et hetkeks mõtiskleda, mis on need asjad, mida mina pole veel kunagi teinud. Kõige kiiremini meeldetulevad panin kirja.

1. Minu puhul oleks eriti pikk nimekiri toitudest-jookidest, sest mul on ikka suur hulk  elus proovimata maitseid. Aga ehk on kõige üllatuslikumad need: ma pole kunagi söönud hamburgerit, pizzat ega ühtegi kartulikrõpsu. Jookidest on paljude teiste kõrval proovimata kali, õlu ja valge viin. 🍔🍕🍺🍾

2. Ma pole päevagi käinud lasteaias……lapsena, küll aga palju aastaid olen töötanud lasteaias. 👩‍🏫👩‍👧‍👦

3. Ma pole kunagi sõitnud liftiga………üksinda, sest minu puhul see liigitub vist mingi foobia alla.

4. Ma olen elus käinud 2 korda veekeskuses, aga ma pole kummalgi korral käinud vees, järelikult ei ole ma kunagi ühestki torust alla lasknud. 😃🏊‍♀️

DSC_2189

22.01.2018 Veekeskuses kuiva jalaga

5. Ma ei ole ise pannud tööle ühtegi äsjasoetatud uut tehnikavidinat – ei telefoni, arvutit, televiisorit jne. Ja mul pole ka mingit huvi selle vastu, puudub igasugune pinge ja põnevus. 📱📻💻📺

6. Ma ei ole kunagi käinud doonorina verd andmas. 👩‍⚕️

7. Ma ei ole kasutanud kunagi hambaniiti ega koolutanud oma ripsmeid. Ma ei ole käinud solaariumis ega pediküüris. Ma pole lasknud endale panna kunstküüsi või juuksepikendusi. Minu kehas ei ole ühtegi “iluauku” ja minu kehal ei ole ühtegi tätoveeringut. 💅

8. Ma ei ole kunagi helistanud telefoninumbril, millele vastab malbe naishääl, et “küsida võid kõike”. 😃

9. Ma ei ole kunagi kandnud päikeseprille. 😎

10. Ma ei ole kunagi hobusega ratsutanud. 🏇

10. Ma ei ole kunagi puudutanud/hoidnud käes konna, vihmaussi ega tigu. 🐸🐛🐌

Ja viimane, luuleline….

11. Ma ei ole kunagi lõpetanud unistamist…millest, seda ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu ei pidavat unistused täituma. 😇🤗

Kas on sinulgi elus veel tegemata tegusid või maitsmata toitusid, mida ehk keskmine eestlane on teinud/söönud? 😉

Surnud maailm

Ei, ma ei hakka siin morbiidseid mõtteid välja käima ja ritta laduma, lihtsalt selline sõnapaar käis läbi paar päeva tagasi vestluses minu 13-aastase pojaga. Ütlen siinkohal selgituseks, et seesama armas poiss on mõne spetsialisti arvates pisut erilisem kui teised lapsed, sest me kõik oleme omamoodi erilised, kuid kellel on oma üllatusipakkuv nägemus maailma asjadest täiesti olemas. Minu silmis avaldub tema erilisus just tema väljaütlemistes, mida harva kuuleb ja seda väärtuslikumad tema sõnad on.

Sõitsime perega pühapäeval Saaremaale pisikesele puhkusele, millest huvi korral saab lugeda siit. Ilm oli keset Eestimaad ehk meie kodukandis mõnus nullilähedane, aga ei mingit ilu ega võlu. Mida rohkem sõitsime sadama poole, seda ilusamaks meie ümber kõik läks – päikegi rõõmustas meid oma kohaloluga. Praamiga üle ja Kuivastust Kuressaarde olin ma aga lausa võlutult naelutatud aknast välja vaatama. Sattusime imelisse talvevalgusesse, puud olid kenasti härmaehteis ning üheskoos moodustasid nad võrratuid pilte. Loomulikult võtsin aga kaamera kotist välja ja klõpsisin ahhetades ja ohhetades autoaknast pilte.

Vahel juhtisin ka teiste tähelepanu sellele imelisele talveilmale ja lootsin saada heakskiitvat peanoogutust või vähemalt pisutki elevust kaasreisijate silmis seda vaadates. Meesterahvas autoroolis ütles, et kui mulle see nii väga meeldib, siis miks ma seda lihtsalt autoaknast ei imetle, vaid vaatan läbi imepisikese kaamersilma? Omajagu oli tal õigus. Kuid ma tahtsin ju jäädvustada ka seda enda jaoks, sest tegelikult on ju piltide tegemise mõte selles, et kunagi kusagil kellegagi koos meenutades oleks võimalik taasluua sel hetkel kogetud emotsiooni. Mina olin küll täiesti võlutud neist hõbedastest puudest ja härmas metsast, kuhu viis meid valge talvetee. Olin kogu hingest ja südamest õnnelik! Ja loomulikult tahaks seda tunnet ju tihedamalt kogeda. Selleks need pildid ju ongi.

Küsisin siis poja käest, kes ka aeg-ajalt minu hasardi peale ehk aknast välja vaatas, kas pole ilus? Vastus oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut: Mina selles küll mingit ilu ei näe, see on nagu surnud maailm, need on nagu surnud puud… Esimese hooga olin täiesti sõnatu. Plaks!  – minu värviline seebimull purunes vastu neid sõnu. Mitte seetõttu, et ta ei jaganud minu vaimustust imelisest talveilmast, vaid ootamatust ninanipsust, mille andis märk, et me kõik tajume maailma enda ümber isemoodi. Minu järgmiste küsimuste peale, miks sa nii arvad? ning mis siis sinu jaoks on ilus? ei osanud või ei tahtnud ta midagi rohkemat öelda. Jätsin ta oma olemisse ja hakkasin vaikides enda sees tema öeldut seedima.

Polegi oluline leida põhjendust, millest tal selline arvamus on tekkinud, vaid arutlesin endamisi, miks mulle see vaatepilt niimoodi üliemotsionaalselt mõjub? Jah, ma pean ennast hingelt romantikuks – ma joovastun samamoodi suvel lillelõhnast ja vaimustun kevadel kirsiõite ilust. Ma ahhetan samamoodi iga punakuldse päikesetõusu ja -loojangu peale. Ma võin liikumatult terve tunni istuda kaminatule paistel ja jälgida tulekeele tantsu ümber halgude. Ma jumaldan õrnroosasid romantiliste roosiõitega sisustuselemente, dekoratiivpatju või portselani. Aga ma olen ju naine!? Kas see võib olla üheks põhjuseks?

Kas võib olla tema arvamuse mõjutajaks asjaolu, et talv maalib imelisi kujutluspilte vaid ühe värviga – valgega? Kui silmad haaravad nägemisulatusest vaid must-valget maailma, on see siis midagi lõplikku, nagu on seda surm fotodel, mida kasutatakse lahkunud inimesest rääkides? Sinisinisel ookeanil seilates ei pruugi ka kaua aega maad näha – ometi on see sinine otsatus ju ilus nagu piiramatu vabadus?

Ma armastan ka värve – sisekujunduses, moes, looduses ja oma kirjalikes sõnavõttudes kasutan päris palju värvikaid võrdlusi ja metafoore. Aga valge on ju ka värv ja veel milline – puhas, kerge, õrn, külm ja karge. Päikesevalgus külmal talvepäeval annab sellele veel erilise hõbedase läike ning see muutub minu jaoks i-me-li-selt-i-lu-saks!

Milline maailm meeldib teile – külluslikult värviline või puutumatult puhas valge?

CollageMaker_20180126_125245149

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

DSC_2074

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

DSC_2201

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Lapsesilmadega

Küll on kõrged need laed ja lauad.

Küll on raske mu sammude algus.

Suured tahavad magada kaua,

kuigi käes on hommikuvalgus.

Küll suurtel on palju sõnu –

iga asja jaoks olemas need.

Mina kuulamisest tunnen mõnu

ja vahel vaid da-da-da teen.

Kes välja küll mõtles riided?

Miks jalas peab olema suss?

Miks uneaeg tuleb nii kiirelt

ja voodis peab olema kuss?

Kuidas pudruamps jõuaks mu suhu,

mitte põsele, kõrva või silma,

kui hoopis kes-teab-kuhu

satub lusikas ilmast ilma.

Tahan samuti nii nagu suured

teha pildiga kasti sees valikut,

kuid alati kaovad mu juurest

telefonid ja telekapult.

Nii väga ma tahaksin minna

suure õega mängima tuppa,

kuid astmed vaid viivad sinna

kust ema ohates päästma mind ruttab.

Ma võiksin ju mängida kassiga,

võiksin pakkuda koerale süüa.

Kuid mu lelud toiduks ei passi ja

meie kiisu võib käpaga lüüa.

Nii ma kasvan ja õpin iga päev

selgeks midagi uut.

Kas kuuled emme, kas issi näed,

kuidas varsti ma olengi suur ?

Siis pole need laed ja lauad

enam minugi jaoks nii kõrged.

Koos teiega magan siis kaua,

koos teiega sammu pean kõiges.

DSC08908

 

Aplaus iseendale

Pealkirjast võiks järeldada, et tänane lugu on enesekiitusest või lausa eneseupitamisest, aga tegelikult on selle taga hoopis teine teema. Sellegipoolest minu jaoks oluline ja loodan leida ka samas olukorras olevaid lugejaid. Kuidas leida tahet ja/või võimalusi enda keha liigutamiseks koos lapse või lastega? Panen kirja meiemoodi hommikuvõimlemise.

Olen tänaseks kodus olnud veidi üle aasta, meie pesamuna päikesekiir tähistas paar päeva enne aastavahetust oma esimest sünnipäeva. Naudin kogu südamest koduse ema elu ning kasutan kindlasti ära kõik need lubatud 3 aastat.

Kuna elan alles kolmandat aastat selles armsas väikeses maakohas, kus väljaspool kodu suhtlen vaid pisikese kodupoe müüjatega “Tere – head aega!” tasandil, siis on meie päevad üsna rutiinselt rahulikud. Hommikukohv, kodu korda, ühised mängud, jalutuskäik poodi või kaameraga metsa, koolist-töölt tulijatele soe toit ning muud vajalikud igapäevatoimetused ning siis taas ühised mängud, kodu korda ja ongi uneaeg.  Selle kõige käigus on mugavus mind pisut ümber sõrme mässinud, aga samas olen ka tükk maad rahulikumaks muutunud võrreldes tööl käimise ajaga.

Rahulik omas ajas kulgemine on aga jätnud jälje minu kehale, kuna tunnistan oma ebatervislikku toitumisharjumust ja pidevat näksimisvajadust. Sünnitusest möödunud aasta jooksul olen omale paar kilogi juurde hankinud ning kõhtu vaadates on tunne nagu taasrasedal 4.-5. kuul. Peale neljandat last ehk võtabki taastumine pisut rohkem aega, aga samas tunnen, et ka minu enda pingutused on olnud nullilähedased. Seega haarasin härjal sarvist ja juhin ta nüüd jaanuarist alates tervislikuma ja kaunima mina poole.

Toitumisega on lood jätkuvalt nii ja naa. Samas olen 99% ulatuses suutnud loobuda saia söömisest, mis on asendunud sepikuga. Palju see aitab, ei tea. Puhas vesi on küll juba peaaegu nagu hea sõbranna käevangus,  mis on kindlasti edumaa võrreldes aastataguse kohvihooliku eluga.

Puu- ja juurvilju võiks muidugi toidulaual rohkem ja tihedamalt olla, aga eks ma koolitan ennast ka selles vallas. Ja hetkel ei saa ma oma lemmikuid – mandariine ja viinamarju -süüa ka öise tissisõltlase Täpikese pärast, kellele need mingeid karedaid laike kehale tekitasid.

Aga see, mida saan enda heaks teha, seda ka teen. Ja selleks on oma keha liigutamine. Jalutusķäigud käruga kuuluvad nagunii meie igapäevaellu, nüüd lisasin juurde ka minitreeningu “two-in-one”. Mida see tähendab? Täpikesele meeldivad lastelaulud sobivad kenasti mulle erinevate harjutuste taustaks. Pole ma mingi hommikuvõimleja kunagi olnud, aga nüüd on see üheskoos kerekeerutamine ja kõhukõverdamine suurepärane abiline ja ergutaja-virgutaja. Täpikese ~10kg on kaasaskandmiseks paras koormus ja pingutus. Parim kõige selle juures on muidugi lapse entusiasm, elevus ja kaasaelamislust ning iga laulu lõppedes kõlab ka aplaus. Meile mõlemale. 😍

DSC_0130

Emme tõstab õhku mind, olen tema naerulind

Tegelikult alustasin oma kõhulihastele trenni pakkumisega üsna ruttu peale sünnitust, aga siis oli veel ilmselgelt vara, sest ettevõtmine lõppes koledate kõhuvaludega ja sinnapaika ta jäigi. Tänaseks on “plank” täiesti valuvaba ning kuulub kindlalt minu “kiikude” ja “jalgrattasõitude”  juurde. 😉

Nüüd siis veepudel valmis ja “Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö” võib alata! 🙂

 

Vanast rõõmust uude

Võiks ju alustada uue aasta esimest postitust lubadustega nagu enamus inimesi teevad, aga olen jätkuvalt vaid mina ise ja teen asju omamoodi. Seetõttu jäävad ära ka uue aasta lubadused. Küll aga tulevad tänusõnad kõigile, kes eelmisel aastal minu veebipäevikut külastasid ja siit mõnd rida lugesid, loetu kohta oma arvamust avaldasid või fotot imetlesid. SUUR TÄNU TEILE, SÜDAMEST! ❤

Samuti tulevad tänusõnad lahkunud aastale, mis oli minu jaoks vägagi uutmoodi ja eriline. Uutmoodi, sest mul puudusid igasugused kellaajalised ja töised kohustused, olid vaid koduse ema rõõmud ja toimetamised. Nautisin seda aega täiel rinnal ja nii läheb see edasi ka sel aastal. Olen õnnelik, et saan olla meie pesamuna kasvamise, arenemise, avastuste, naeratuste ja nutupisarate, esimeste sammude ja esimeste sõnade juures just siis, kui see kõik toimub.  SUUR TÄNU SULLE, AASTA 2017!

Esimese talvekuuga uinusin minagi koos loodusega väiksesse uinakusse ning võtsin jõulukuu päevades kulgemist ra-hu-li-kult. Seetõttu saavad aastalõpu olulisemad sündmused ka alles täna ülestähendatud.

Jõulud möödusid mõnusas küünlavalguses, piparkoogilõhnas ja ühiselt veedetud aja rõõmus. Lauale said traditsiooniliselt seapraad ja kõrvits, verivorst ja sült, kuuse okstele kaunistuseks ehted ja kuuse alla lähedaste rõõmuks kingitused. Kingitustest vaid nii palju, et sel aastal sai nii mõnegi hea inimese kingikotti minu enda fotodest koostatud uue aasta kalender ning sel aastal saatsin ka jälle postkaarte. Needki valmistas prindistuudio.ee minu enda tehtud fotodest. Tänan sind, armas Täpike, et olid modelliks novembrikuus umbes 3, 4, 5 päeva, et mõnigi pilt minu omaloodud “fotostuudios” õnnestuks. 😃 Tulemusega olen väga rahul! 🙂

DSC09210

Jõuluõhtu veetsime oma kodus, oma kuuse all, oma perega. Jagasime mõnusat olemist küünlavalgel, kinkisime kehale head ja paremat peolaualt ning lastele ja eks endalegi seda lapselikku elevust ning kingirõõmu.

DSC_1529

 

1. jõulupühal võtsime ette sõidu Lõuna-Eestisse minu suguseltsi korraldatud jõulukoosistumisele. Ja kõik kordus taas – lapsed ja lapsemeelsed olid ootusärevil, kõhud said täis parimat jõulurooga ning jõuluvanale kõlasid ühendkooride esituses lõbusad talvelaulud.

Harva kohtumise võlu peitubki lihtsalt suures jällenägemisrõõmus, koosolemisevõimaluses ning õnnelikes jutuvestmistes. Tähtis polegi jõululaua rikkus või kingituste küllus, piisab sõbralikust silmavaatest, headest pühadesoovidest ja õlg-õla-tundest – meid on palju ja me hoiame üksteist! Selle hea tundega lahkusime ka üsna esimeste seas, kui pisike piduline hakkas ära väsima, kodutee ju pikk…

 

Kui jõulupühad läbi ja uue aastani jääb veel mõni “tavaline” päev, siis meie peres on seal vahel üks vägagi pidulik päev. Meie armas Täpike tahtis sündida just sinna vahele.

Seega algas 29. detsember armsasti issi tehtud tordiga, mida väikesed käekesed ilma keelamata võisid sööma asuda. Sooviküünla aitasime küll sel aastal ise ära puhkuda, aga eks edaspidi jääb see rõõm ikka sünnipäevalapsele. Ja siis tulid kallistused, õhkutõstmised, laulud, naer, külalised ja kingitused. Palju õnne sulle, kallis Täpike! Õnnelikku uut kasvuaastat, uute oskuste aastat, rõõmustamisteaastat, üllatusteaastat!

http://www.kizoa.com/embed-162321307-6926889o1l1
Täpikese esimene aasta

 

Seegi pidu peetud ning valmistusime meiegi uue aasta vastuvõtuks. Taas sai perele laud kaetud, sõime ise ja jätsime koduhaldjalegi ning siis läksime hoopis küla peale vanaaastaõhtut veetma. Täpike pidas kenasti kella 22-ni vastu ja siis asusime koduteele, kus väike inimene kenasti omas voodis uue aasta und nautis.

RÕÕMUROHKET, ÕNNELIKKU JA EDUKAT UUT AASTAT KÕIGILE TEILE, KES TE MINU LUGUSID LUGEMAS KÄITE! ❤