Elu ilu fotodel

Fotograafia on päris suur ja lai teema ning ma ei saa väita, et see on minu hobi, küll aga armastan kaamerasilma vahendusel elu ilu ja imelisust pildile püüda nii nagu oskan. See on tegevus, mis paneb mul silma särama, ergutab looduses liikuma ning annab kuhjaga energiat. See pisike mõtisklus sai kirja minu FB fotopesa lehele.

Elame ajas, mis on meile antud. Elame igaüks oma aastates, kes kahekümnendates, kes neljakümnendates, kes vähem, kes rohkem ja kohe-kohe lõpetame elamise aastal 2017.

Meie ise loome sel ajahetkel oma elu mälestusi. Parimad neist, õnnelikumad ehk, salvestab inimene mällu ja võimalusel ka fotole. Kes vähem, kes rohkem. Nii minagi ja küllap kuulun nende hulka, kes rohkem. 🙂

Nii palju ilusat silmale ja südamele on minu ümber, kui ma vaid võtan aega, et vaadata. Vaadata silmade ja südamega. Sel moel saavadki hetked minu mälestuste pagasisse, fotodena. Mõni on lihtsalt klõps! ja hea tunne, teisega käib kaasas oma lugu.

Enamasti jääb minu kaamerasilma ette seik loodusest, mis minu tähelepanu on köitnud, on miskitmoodi mind kõnetanud ja kutsunud jäädvustama. Mõnikord haarab käsi kaamera järele ka lähedaste eriliste ja emotsionaalsete hetkede kinni püüdmiseks.

Looduses on kõik kordumatu ja samas korduv – aastaaegade vaheldumisega kaasnev, päikesetõusud ja päikeseloojangud, puud lehes-puud raagus, lilled ja lumi… Inimesed suudavad harva sama emotsiooni kaks korda järjest pakkuda, sest midagi on alati uut, uus aeg, uus põhjus.

Seetõttu on ka fotole talletatud hetk suurima väärtusega, mis aitab kuude, aastate või lausa aastakümnete möödudes seda sündmust või olustikku meenutada.

Kui tihti lappad sina oma fotoalbumeid? Ükskõik, kas paberil või moodsalt arvutiekraanil? Mis või kes on sinu fotodel? Millist lugu jutustavad sinu tehtud ja sinust tehtud fotod? Mida tunneb sinu süda neid vaadates? Miks üks foto sobib koduseinale riputamiseks ja teine võikski jääda sahtlipõhja aegade lõpuni?

Aastanumbri vahetudes on meil kombeks kiire-kiire kõrval leida võimalus mõtisklemiseks iseendaga ja kallimatega, teha niiöelda sisemine rännak olnusse, analüüsida seda ja teha ka pilguheit kaugemale, eesootavasse. Nii nagu lõpetaksime ühe peatüki oma eluraamatus, et jaanuari esimesel päeval alustada järgmist.

Võtkem siis meenutamiseks kõrvale oma elu hetkede pildikogu, kes oma suurepärase mälu soppides rännates, kes pildialbumi lehti keerates, kes hiireklõpsuga fotosid ekraanil vahetades. Olgu see ilus ja õnnelik teie jaoks, sel imelisel jõuluajal.

Ja kui mõni hetk fotol lahkuvast aastast on sedavõrd eriline, et tahaksite seda ka teistega jagada, siis võite selle koos paari sõnaga jätta siia kommentaaridesse.

Mina tahan kõigile, kes minu pildikogu sel aastal on märganud, kellele on see meeldinud, kellele on siin mõni foto meeldinud või on seda kutsunud vaatama ka oma sõpru, öelda südamest SUUR TÄNU ning UUTE ELU ILU FOTODENI AASTAL 2018!

KUUL