Elu ilu fotodel

Fotograafia on päris suur ja lai teema ning ma ei saa väita, et see on minu hobi, küll aga armastan kaamerasilma vahendusel elu ilu ja imelisust pildile püüda nii nagu oskan. See on tegevus, mis paneb mul silma särama, ergutab looduses liikuma ning annab kuhjaga energiat. See pisike mõtisklus sai kirja minu FB fotopesa lehele.

Elame ajas, mis on meile antud. Elame igaüks oma aastates, kes kahekümnendates, kes neljakümnendates, kes vähem, kes rohkem ja kohe-kohe lõpetame elamise aastal 2017.

Meie ise loome sel ajahetkel oma elu mälestusi. Parimad neist, õnnelikumad ehk, salvestab inimene mällu ja võimalusel ka fotole. Kes vähem, kes rohkem. Nii minagi ja küllap kuulun nende hulka, kes rohkem. 🙂

Nii palju ilusat silmale ja südamele on minu ümber, kui ma vaid võtan aega, et vaadata. Vaadata silmade ja südamega. Sel moel saavadki hetked minu mälestuste pagasisse, fotodena. Mõni on lihtsalt klõps! ja hea tunne, teisega käib kaasas oma lugu.

Enamasti jääb minu kaamerasilma ette seik loodusest, mis minu tähelepanu on köitnud, on miskitmoodi mind kõnetanud ja kutsunud jäädvustama. Mõnikord haarab käsi kaamera järele ka lähedaste eriliste ja emotsionaalsete hetkede kinni püüdmiseks.

Looduses on kõik kordumatu ja samas korduv – aastaaegade vaheldumisega kaasnev, päikesetõusud ja päikeseloojangud, puud lehes-puud raagus, lilled ja lumi… Inimesed suudavad harva sama emotsiooni kaks korda järjest pakkuda, sest midagi on alati uut, uus aeg, uus põhjus.

Seetõttu on ka fotole talletatud hetk suurima väärtusega, mis aitab kuude, aastate või lausa aastakümnete möödudes seda sündmust või olustikku meenutada.

Kui tihti lappad sina oma fotoalbumeid? Ükskõik, kas paberil või moodsalt arvutiekraanil? Mis või kes on sinu fotodel? Millist lugu jutustavad sinu tehtud ja sinust tehtud fotod? Mida tunneb sinu süda neid vaadates? Miks üks foto sobib koduseinale riputamiseks ja teine võikski jääda sahtlipõhja aegade lõpuni?

Aastanumbri vahetudes on meil kombeks kiire-kiire kõrval leida võimalus mõtisklemiseks iseendaga ja kallimatega, teha niiöelda sisemine rännak olnusse, analüüsida seda ja teha ka pilguheit kaugemale, eesootavasse. Nii nagu lõpetaksime ühe peatüki oma eluraamatus, et jaanuari esimesel päeval alustada järgmist.

Võtkem siis meenutamiseks kõrvale oma elu hetkede pildikogu, kes oma suurepärase mälu soppides rännates, kes pildialbumi lehti keerates, kes hiireklõpsuga fotosid ekraanil vahetades. Olgu see ilus ja õnnelik teie jaoks, sel imelisel jõuluajal.

Ja kui mõni hetk fotol lahkuvast aastast on sedavõrd eriline, et tahaksite seda ka teistega jagada, siis võite selle koos paari sõnaga jätta siia kommentaaridesse.

Mina tahan kõigile, kes minu pildikogu sel aastal on märganud, kellele on see meeldinud, kellele on siin mõni foto meeldinud või on seda kutsunud vaatama ka oma sõpru, öelda südamest SUUR TÄNU ning UUTE ELU ILU FOTODENI AASTAL 2018!

KUUL

Teistmoodi kuuseehted

Kuidas tuua-luua perre ja tarre jõulutunnet? Eks ikka traditsiooniliselt – kuusepuu metsast ja ehted-küünlad okstele. Aga kui sel aastal on peres üks kohe-kohe aastaseks saav uudishimulik ja avastamislusti täis väike inimene ning tares liigub vanale koerale ja kassile lisaks ka väike vallatusi ihkav kassipoeg? Küünlasära ja ehteilu ju kohe meelitab käega-käpaga katsuma.

Seepärast jäävadki meil sel aastal säravad jõulukuulid kenasti oma karpidesse ning nende asemel ehivad meie kuusepuud isetehtud katsumistkannatavad ehted.  Ja võib-olla ei olegi alati seda läiget ja sära väljaspool meid endid nii palju vaja, piisab ka tagasihoidlikust ja mahedast jõulurõõmust, mida pakuvad hingega isetehtud asjad, kui neid südamega vaadata. Ja kui väikesed sõrmed või käpakesed nende järele haaravadki, siis ei järgne sellele kilde ega kisa, vaid lihtsalt uuesti oksale riputamise vaev.

Meie kuusepuud kaunistavad sel aastal:

  1. Lõngast ja WC-paberirullist tehtud pisikesed tutimütsid
  2. Aknaga piparkoogid, mille keskel olev kommisüda kenasti päikese- või küünlavalguse käes särab
  3. Smuutikorkidest tehtud ehted
  4. Kunstlumega või valge guaššvärviga kaunistatud männikäbid
  5. Valgest paberist lumehelbed
  6. Fooliumiga kaetud kartongist tähekesed
  7. Punase atlasspaela lehvid
  8. Linnukesed-pesulõksud

ehted

 

Väikesed käekesed teevad…

Meie väike Päikesekiir Täpike on tänaseks juba 11 kuud ja paar nädalat pealegi meid rõõmustanud. Viimastel päevadel ka kurvastanud minu emasüdant oma õhtuse nuturalliga, millele põhjust ja lahendust leida on päris keeruline.

Suus on näha 7 imepisikest valget kikut, aga tulemas neid ju veel omajagu. Kas teevad sulle need igeme seest väljapressijad valu? 7. detsember on väga tähtis kuupäev, kuna siis tõusid sa ise püsti ja hakkasid astuma. Videolt lugesin kokku 17 iseseisvat sammu. Tubli-tubli! Ja seda kuuldes sa loomulikult plaksutad ise endale koos meiega.  Kas on see suur arenguhüpe sinu nutu põhjuseks? Sul on palju rohkem tahtmist ja jõudu olla ärkvel ning oled oma lõunauned vaid ühele korrale sättinud. Kas võib see muutus ja ehk ka üleväsimus põhjustada õhtuseid nutuhooge?

Igatahes päevad on meil jätkuvalt tegutsemistahet ja mängurõõmu täis. Selgeks on saanud asjade välja tõstmine ja emmele ulatamine. Seepärast läheb pesu kuivama riputamine ja kuiva pesu kokkupanek veidi kauem kui tavaliselt. Kõik riided, mis sa kusagilt kätte saad, paned endale pähe või ümber kaela ja siis algab käpuli maraton mööda tubasid. Mõnikord vajub see riideese päris silmile, aga ega see pidurda sind.

Sinu väikesed käekesed armastavad pai teha koerale, kassile, emmele ja teed sa seda kohe hooga! Samuti kasutad sa oma käsi paberi ja muu võimaliku rebimiseks ning tükeldamiseks. Plastiliin Looduspere poest on juba ootamas, aga enne, kui sellega mängima hakkame ilma suhu pistmata, on õnneks jõuluaeg kohe käes. Ja sellega koos ka piparkoogilõhn meie kodus. Andsin sullegi tükikese tegutsemiseks. Tükikesi tegid ja suhugi panid, aga ega see väga maitsenud sulle, õnneks.

24956848_1570490776368423_174320408_o

Teiseks otsisime jälle välja oma näpuvärvid. Issi kannab uhkusega sinu väikeste käejälgedega kaunistatud T-särki, mis me isadepäevaks kinkisime. Seina aga kaunistavad sinu kujundatud 4 aastaaega. Pildid ja lugu on nähtav siin. Nüüd lasin sul mõnuga mütata suure tapeedirulli peal. Selle tulemusena valmis meie ühine koostöö – sinult ehted, minult oksad – meie oma kuuseke. Ikka veel käisid sõrmed suust ka läbi, aga nagu pakendilt lugesin, ei tohiks need värvid sulle mingit ohtu kujutada. Tähtis on see, et sa ei karda käsi määrida ja riided on ju pestavad!

 

 

Ajal alati on aega

Kui ma siiani arvasin ja tundsin, et pisiinimese kõrvalt on superlahe endale miski töö leida ja seda kodus tegema hakata, siis vaadates minu sissekannete tihedust siin, tuleb tõdeda ja tunnistada, et see ikka väga mõistlik mõte vist pole. Mida suuremaks neiu iga päevaga sirgub, seda rohkem tahan temaga koos kõhutada põrandal ja avastada aina uusi võimalusi oma aja sisustamiseks.

Nii palju on mul siiski aega olnud, et kalendris uus lehekülg keerata, mis ilmselgelt näitab, et kiire-kiire on alles tulemas või siis samamoodi kohe-kohe käes. No sõna “detsember” ütleb kõik! Meie peres siis väikevenna sünnipäeva tähistamine, 1. advent, millega kaasneb  (õnneks sisemine tahtmine mitte sund) koristada ja kaunistada kodu ning siis juba tulevadki need tuttavad repliigid – mul on vaja loosipakid teha sellele ja sellele, tol päeval on see pidu ja sel päeval on see kokkusaamine jne.

Loodus on oma esimesed kingitused juba teinud. Võta aga aega nautimiseks. Kaamerasilm on kinni püüdnud mõned kaunid hetked.

Väikevenna sünnipäeva võib lugeda täitsa õnnestunuks, kui meenutada tõsiasja, et kaks korda oma elus on ta juba ilma peo ja külalisteta jäänud. Pidu oli küll meie poolt kenasti ette valmistatud, aga külalised ei jõudnud kohale. Seekord nad tulid ja tundus, et kõik olid õnnelikud ka – nii kingitoojad kui kingisaaja.

DSC08684

Ja peale neid pidustusi oligi käes pühapäev – esimese advendi pühapäev. Tuba sai võluväel mõnusat küünlalõhna ning mahedat jõuluootusvalgust täis. Sel aastal sündis täiesti iseenesest ja ilma kokkuleppimata meie mõlema peas (ja ju ka siis südames) soov, et advendiõhtusöögid toimuvad ühiselt kenasti kaetud laua taga. Kui me muidu just tihti kõik koos lauda ei istu, siis see on suurepärane ja vägagi rõõmustav ettevõtmine.

DSC08774

Samal ajal kui ahjupraad mõnusasti vaikselt valmimas oli, said tubadesse sätitud mõned jõulutuled ja neljast küünlast esimene põles meie õhtusöögilaual. Tugevat jõulutunnet küll veel hinges pole, aga rahu on juba olemas. Sel aastal olen jõulukinkidega juba varakult alustanud ning loodan päris pühadeni säilitada seda teadmist, et pole mõtet end ribadeks rabeleda ja kuhjas kinginänni kokku osta. Kui osta midagi, siis arukalt, aga enamus kinke on sel aastal isetegemisevormis. Eks millalgi panen siia ka kirja, mis ja kuidas, aga mitte veel.

Rahulikku advendiaega kõigile!