Peitusemängupäevad

Eile ja täna võib-olla veel mõnel varasemal päeval on looduses peitusemängupäevad. Kuidas muidu nimetada seda piimvalget maailma me ümber, mis isegi keskpäevaks ega pealelõunaks pole hajunud, vaid katab puid ja maju, teid ja radu.

Kõik see, mis enne oli värviline ja nähtav on peidus. Kõik see, mille järgi orienteeruda või mida sammude sihiks seada, on kadunud. Tuttaval teel on hea ja kindel liikuda. Võõras paigas tuleb erilise tähelepanelikkusega ümbrust uurida, et jõuda kohale sinna, kuhu peab, mitte sinna, kuhu ehk samuti põnev oleks jõuda…

1511355560353

Kiirel kulgemisel märkad vaid valgest pisut tumedamaid figuure või siluette või tonte, nimeta kuidas tahad. Udu on nii tihedalt end nende ümber mässinud, et tahaks seda lausa käega eest lükata nagu kardinaid hommikuvalguse tuppa lubamiseks. Haarata võid seda massi, aga pihud jäävad tühjaks. Ei miskit jää sõrmede vahele.

1511355610447

Tondid udus

Astudes välja kiire-kiire maailmast, liikudes vaid omaenese tallatakso abil, võid märgata selles valges vahus ka enamat, võid leida peidusolevaid värve. Mõni lahkumist ootav pruun leheke, taamal kollased lehiseoksad ning lindude rõõmuks veel viimsed punased pihlamarjad. Muru on lumeootuses tõmbunud kollakaks. Külmapoiste mängumaal on kadaokste rohelus veel vaid aimatav.

 

Selles udus on mingi salapära, selles on midagi müstilist. Kujutlustele annab see kuhjaga ruumi mängimiseks. Milline võlumaailma tegelane peidab end nende puude vahel? Kas hästi vaikselt olles, võib kuulda valge habemega vanamehe udujuttu? Kui loodus me ümber on peitja, kas oleme siis meie otsijad? Kas leiame seda, mida otsime? Kas see, mis nähtavale tuleb, avaldab meile mingit mõju? Rõõmustab? Kurvastab? Üllatab?

DSC07951

Kuhu viib meid tee?

 

 

 

 

 

 

Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

DSC_1007

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

Sel päeval aastas

Olen kasvanud peres, kus on ema, isa ja kolm last – kaks poissi ja pesamuna tütreke – mina. Ma ei tea, mis tunne on kasvada ilma ühe või teise vanemata, sest kõikide suuremate ja väiksemate tülide kiuste, on minu vanemad tänaseni elus ühe katuse all. See, kui palju ja millist suhtlemist selle maja seinad on kuulnud, jäägugi vaid nende seinte teada. Mina olen olnud õnnelik, sest ma pole pidanud valima ema ega isa poolt või vastu.

Taas on käes see päev aastas, mil on põhjust mõelda isale. Kuna vahemaa on meie vahel umbes 150km, ei satu ma just tihti neid külastama, aga nädalavahetusel käisin. Käisin meeles pidamas meest, kes on andnud mulle elu.

1510654034933

Kõige noorem lapselaps vanaisal külas

Ma ei mäleta oma varajast lapsepõlve nagu enamus inimesi. Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanaema sõnul toodi mind pambuna Tartu haiglast otse Kanepi kanti vanaema-vanaisa kodutalu tagatuppa voodi peale ja seal majas olevat ma kasvanud kuni kooliminekuni. Meie oma kodu oli sealt ehk poole kilomeetri kaugusel. Miks ma siis kodus ei elanud? Arvatavasti seetõttu, et ema töötas mul sel ajal kolhoosilaudas lüpsjana ning isa oli “kaugel tööl”. Andis mulle elu ja ise läks oma valede valikute ja tegude tagajärgi pealinna kinnistesse ruumidesse lunastama.

Esimene mälupilt minust endast ja meie perest on mul juba uues elukohas minu 10. sünnipäeva hommikust, mil ärgates leidsin oma voodi kõrvalt ihaldatud jalgratta – punane naistekas. Täpset emotsiooni ma ei mäleta, aga arvan, et olin uhke ja õnnelik, sest vendadel olid sel ajal juba võrrid ning nüüd sain minagi päris oma liikumisvahendi. Võin kohe ära öelda, et seda rõõmu jagus umbes kaheks aastaks, sest siis varastati see minu punane ära. Lausa kaks korda. Teisel korral enam tagasi ei saanudki…

Kui keegi kunagi küsib, missugune on minu isa, siis esimesena hakkab kõlama sõna “range”. Mitte kuri, vaid ülimalt nõudlik. Nõudlik täpsuse ja kokkulepetest kinnipidamise suhtes. Olgu suvi või kooliaeg, tuppa tuleku kellaaeg oli kindel ja seda võisid unustada vaid ühe korra, sest järgmisel korral meenutas seda selline pilk, mida enam enda peal näha ei tahtnud. Samuti kehtis kodus kord, et kui meil paluti midagi teha, siis tuli reageerida kohe või veel parem kui otsekohe. “Lapsele ei pea asju ütlema kaks korda!” kõlas ikka selle peale.

Kuni 9. klassini tuli igal õhtul mul kõik õpitu isale või vanemale vennale ette kanda. Viimases klassis ma ei teagi, kas leebus isa või tekkis väsimus või luges see, et mu õppimine oli alati enam-vähem “neljadele-viitele” ning ega ma ju kontrollimisehirmus kunagi midagi tegemata jätnud. Ja kui tuligi vahel tahtmine luisata, et õpitud ja siis saaks õue vendade ja suuremate naabrilaste sabas sörkima minna, jäin alati valega vahele. Kui mind üldse  kilomeeter kaugemale kinno lubati, siis pidin minema ja tulema alati ja ainult koos vendadega.

Kõigi nende piiride seadmiste ja range kontrollimise vahele mahtusid aga alati väga oodatud ühised kaardimänguõhtud, millest ema tavaliselt loobus ja kõrval tugitoolis oma näputööd tegi. Isa viskas ikka nalja, et “tema hasartmänge ei mängi”, aga ometi õpetas meile selgeks tikkude peale “Atškood ehk 21″ ja ” Tuhandet” mängima. Samuti olid meil lõbusad kabeturniirid ja doominovõistlused. Isaga koos tegime endale koogel-moogelit, aga mitte niisama, vaid ikka võidu peale, kes suudab enda munakollase eriti heledaks vahuks kloppida. Teine roog, mida vaid isaga söömas end mäletan, oli lihapraadimisest järelejäänud hangunud searasvaleib mugulsibula ja soolaga. Olete söönud? 😀

Meil ei olnud tol ajal autot. Isa sõitis minimopeediga, maja kõrval peatus kord nädalas autokauplus ning esimese asulani oli 5 km. Bussiliiklus oli täiesti rahuldav ja kui söögikraami läksime ostma, siis võeti ikka kahekordsed kilekotid ja lapsed kaasa, ning saigi leib, sai, vorst, või ja koor nädalaks ostetud. Sest piima saime kolhoosilaudast, kus ema lüpsis ja isa söötis lehmi, liha oma sigadest, kes laudas kasvasid ning munad armsa naabritädi käest.

Küll aga mäletan ma ühiseid bussisõite Põlvast Tartusse, kus elasid isa vanemad. Võib-olla mäletan sellepärast, et ma ei talunud absoluutselt bussisõitu ning iga kord oli mul oma kilekott kaasas, kui väga halb hakkas. Enamasti magasingi pea ema süles kuni Tartuni ja siis üsna bussijaama lähedal see 5-kordne maja oligi. Kõndida tuli kõige kõrgemale korrusele ja alati tuli juba poole tee peal vastu koorega keedetud kartulite lõhn ja pisut vänget alkoholi tarbimise lõhnasid ka… Lapsena need mind ei häirinud, sest ma sain ju ometi suures linnas viienda korruse akna pealt alla vaadata. Seal ma terve selle külasoleku aja veetsingi, sest lapsed ju täiskasvanute jutte kuulata nagunii ei tohtinud. Vot see oli elamus omaette! 🙂

Tahan veel ära märkida, et isa on just see inimene, kes on suurel määral minu siiani elatud elukäiku mõjutanud. Peale 9. klassi lõppu, oli mul selge, et keskkooli ma minna ei taha. Tahtsin õppida ametit. Mulle meeldis juba tol ajal kirjutada, ristsõnu koostada ja lahendada. Armastasin siis ja praegugi koostada tabeleid, kuhu igasuguseid andmeid kirjutada. Raamatute jaoks oli mul oma kataloog. Ajakirjad ja ajalehed sorteerisin alati kuupäevade järgi ära, samuti olid mu tiheda kirjavahetuse kirjad Eesti ja välismaa kirjasõpradega kuupäevade järgi karpides. Kogu selle taustal, polnud ma ise sugugi kindel, mida täpselt õppida tahan. Korraks mõtlesin raamatupidaja ameti peale.

Kuid otsuse tegi minu eest just isa ühel juunikuu alguse päeval, lõpueksamite vahel taaskord Tartus käies. Sõitsime mööda Kalevi tänavat, kust vasakule vaadates paistis treppidest üles minnes Tartu Pedagoogiline Kool ja paremale keerates jõudsime vanaema-vanaisa poole, seesama 5-korruseline maja Nõukogude tänaval. Sealsamas näitaski isa kooli poole ja ütles otsustava lause:” Sulle ju meeldib lastega koos olla, mine õpi õpetajaks!” Nii lihtsalt see käiski. Õppisin seal kokku 8 aastat ja olengi õpetaja.

Igatahes olen ma isale tänulik, et ta tol ajal minu otsustamist kergendas. Õpetajana olen saanud teha maailma ilusaimat tööd – näha kasvamas meie elu õisi. Olen ikka mõelnud, et milline oleks olnud minu elu, kui ma oleksin mõnes muus linnas õppinud mõnda teist ametit. Mul oleksid siis hoopis teised tuttavad ja ehk poleks mul ka 18-aastaselt tekkinud põletavat soovi saada ise lapsevanemaks. Tänaseks olen ma ema oma neljale kullaterale, kes igaüks on omamoodi olnud ja on minu õpetajad, suunanäitajad, kaasteelised, manitsejad, tõekõnelejad…

KUNA VÄIKESES LAPSES PEITUB MAAILMA TULEVIK –

SIIS PEAB EMA TEDA HOIDMA ENESE LÄHEDUSES.

NII TUNNEB TA, ET MAAILM KUULUB TALLE.

NII PEAB ISA VIIMA TA KÕRGEIMA MÄE OTSA.

NII VÕIB TA NÄHA, MILLINE SEE MAAILM VÄLJA NÄEB. (maia indiaanlaste värsid)

 

 

10 täis

Aeg on sammunud oma rada ja kinkinud meile kuhjaga kuldseid hetki. Kinkinud meile koosolemiserõõmu, avastamiserõõmu, mängurõõmu, märkamiserõõmu, kasvamiserõõmu, kallistamisterõõmu, kaisusolemiserõõmu ja kõige rohkem õnnelike hetkede nautimise rõõmu koos sinuga, me armaskallis Täpike. ❤ Ja kui midagi on palju, siis soovime seda ka teistega jagada. Palju-palju ilusat rõõmu kõikide minu blogilugejate päevadesse! ☺

DSC_6245

Sel kasvamisekuul on sinust saanud suurepärane püstitõusja, asjade haaraja, mänguasjade korvist väljatõstja, imepisikeste leidude suhupeitja, mööda tugesid kõndija, äraminejatele lehvitaja, lauludele kaasaplaksutaja, muusika rütmis kiigutaja, osav põlvitaja, hommikul unemagusalt naerataja, kiledalt kilkava häälega appihüüdja, arvutiklahvidest huvituja, toolidest käimistoe tegija, lemmikpüree valija, viinamarjade ja mandariiniga maiustaja, öösel korda 4-5 ärkaja, seinal kärbse märkaja, koera vuntsidest tõmbaja, kassi vastukarva silitaja, venna tuppa soovija, issi tehtud häälte ja unelaulu matkija, abiga pepu ees voodi pealt maha tulija, fööni mürina pelgaja, tolmuimeja juhtme tagaajaja, koerakausist krõbinate näppaja, õues magamisest loobuja, raamatulehtede keeraja, omas keeles ja žestikuleerides koeraga pahandaja, kiikhobu kiigutaja, voodis rõõmus trallitaja, põrandal veerevale pallile järelejõudja, emme telefonist laulude nõudja, suus mullide tegija, diivani alt mänguasja otsija, peeglititaga vestleja, mähkmevahetuse ajal ennast vibuksviskaja, küdevast kaminast eemalehoidja, moosipurkide põrandal veeretaja, uinumisel tissist juues oma luti käes hoidja, vannivees sulistamise armastaja, võõraste inimeste võõrastaja ja kõige selle vahele meie päevi ja öid lõpmatu armastusega täitja.

Lisan veel sinu täpsel sündimisepäeva kuupäeval valminud väikese salmikese.

Tänasel ööl, kui keerati kella

 ja minul ei tahtnud uni tulla,

 ma kuulasin – kell tik-tak käis

nii said mul kümme elukuud täis.

Kell 6 lõin hommikul silmad lahti

ning kohe ma emmega mängida tahtsin,

kuid siis tuli issi, mind sülle haaras ta.

 Mind kõrgele tõstis ja hüüdis hurraa!

10 korda sain laeni ma lennata,

10 korda sain kalli ja musi ka.

10 küünalt mu tordile täna ei pandud,

kuid söömiseluba on minule antud.

Mul maitsevad maasikad, mustikad ka –

 neid sõin ja olin õnnelik ma.

Kuid siis, kui ma söömise lõpetand olen,

miks kuulen ma emme suust vaikset ohet?

 Ma aitaks ju pesta ja kraamida,

kuid selleks liiga väike veel ma.

Said maasikavärvi mu kleit ja me tuba,

kuid emmeke armas, näe naeratab juba,

sest abi on soojast kraaniveest

ja issist, kel alati rõõmus meel.

Küll tulevad ajad, mil ise kõik teen

ja palju puhtamalt mängin ja söön.

Praegu ma oskan vaid hea laps olla

ja kallistuseks teile sülle tulla.