Tuuliselt pidulik või pidulikult tuuline

Eilse, tänase ja võib-olla ka homse päeva märksõna on “tuul”. Sel suvel oleks võinud küll lastega koos ja lastele meisterdada tuulelohe – kindlasti oleks see palju kasutust leidnud ning kuhjaga kasu majja toonud – saaks noored maja seinte vahelt rohkem välja. Tuulelohe armastab tuult. Märg pesu armastab tuult. Taimed, mis vajavad seemnete edasikandmisel abi, armastavad tuult. Tuuleveskid armastavad tuult. Purjekad armastavad tuult. Kõrbekuumal suvepäeval armastan minagi tuult. Küllap on tuulel veel mitmeid häid omadusi, aga viimaste päevade maru, mis akna taga rapsib ja rahmeldab, võiks hakata vaibuma.

Selles tuules on tunda õrna loobumist. Varahommikul nina toaukse vahelt välja pistes, on tuntav kerget sügisehõngu, rõskust ja rahutust. Kas tõesti suvi annab alla ja teeb juba sügisele värava valla? Kas laseb juba kargust ja kiirust me hommikutesse? Kas hoiab meid tubaseid toimetusi tegemas ja madistab ise väljas paduvihmaga? Kas piirab meie sumedate suveõhtute oodatuid pikki jalutuskäike mõnekümnemeetristeks “oh, päris külm on” sammudeks?

Kuhu jäävad kaunid õhtuilu pildid, kui tuul lennutab pildistatavat objekti halastamatult siia ja sinna ja tänna? Mis saab oodatud kuutõusudest augustikuu ööl? Millega kosutada hinge ja ilumeelt, kui raju rebib äsjaavanenud lilleõisi ja surub neid oma jõuga vastu maad? Ma ei tohiks ju viriseda, sest ühel juulihommikul sai klõpsitud umbes sada pärlikeepilti uduses päikesevalguses, aga need armsad punased loojangud ja õrnroosad uue päeva päikesetõusud on jäädvustamata. Kas juba tormab me tegudesse ja mõtetesse sügisesagin, kes, kuhu, kuidas ja millega?

Kas rahulik kulgemine saab otsa? Kas mittekuhugikiire on möödas ja hakkab peale Tule siia! Mine sinna! Tee seda! Ära seda küll tee! Ei loodus, ei ilmastik, ei aeg, ruum ega raha ei saa meid millekski sundida, kui me ise sel juhtuda ei lase. Kui hoiame endas usku vabasse hingamisse, pikkadesse hommikutesse, sooja õhtuvalgusse, siis jääb elamiserõõm neis hetkeis meiega. Jääme koos oma seatud sihtide ja soovitud soovidega. Oleme ikka need päikeselapsed, kes näevad ühes lilleõies kogu maailma ilu, kuulevad pisikeses kastepiisas kosutavat veekohinat, tunnevad põske paitavas tuulehoos jõudu edasiminemiseks.

Tuul on tugev. Päris tugev kohe. Ja selleks, et ta meie seisukohti, meie väärtusi, meie arvamusi ei kõigutaks, tuleb leida endas see iseolemisevaprus. Jõuga suruda jalad vastu maad ning jääda paigale. Juuksed võivad tuules saada sasitud, kleidiäär võib tõusta ülepea, aga ise ei tohi lasta endal minna. Ise peab olema ise. Minu maailm, minu nägemused, minu unistused, minu teod, minu tegematajätmised. Kui need on minu jaoks tugevus ja edasiviiv jõud, siis ei löö mind kõikuma ükski vägi. Isegi sina mitte, tormituul! Kõrvalseisjatest rääkimata. Ehkki paljud võivad proovida oma “õige” arvamusega sisse sõites mind kahtlema panna. Kui usk on südames ja tegudes, mitte vaid peas ja sõnades, siis see on kõigutamatu. Nii, kui see muutub “täna nii-homme naa”, oledki oma kindlast jalgealusest ilma ning laperdad selle metsiku tormaja meelevallas nagu õbluke tuulelipp. Siis ei kanna sinu sõnad seda väärtust, mida nad peaksid.

Tuulel on veel üks omadus,, millele me ka ehk tihti ei mõtle. Kõik, mis tema teele ette jääb ja kaasa võetakse, seda ei pruugi enam kunagi tagasi saada. Seega tuleb olla ettevaatlik ja tähelepanelik oma sõnade valikus, mille me lendu laseme. Teed suu lahti, ütled hetkel tunduvad kõige õigemad sõnad ja läinud nad ongi. Kas on meil alati aega kaaluda, milliseid sõnu millises olukorras kasutada? Kas on meil oskust märgata sõnade mõju? Kas on meil taipu vaadata sõnade taha? Kas on meil huvi kuulata sõnade kõla? Kas suudame lugeda ridade vahelt? Igaühel kindasti mitte, mõnel alati ning enamusel tuleb see meelde siis, kui käestlastud sõnad on kuulajani jõudes mitte kõige meeldivama reaktsiooni esile kutsunud. Sel hetkel tahaks maailma pahupidi keerata ja sinna kuhugi end ära peita, juhul kui südametunnistus on olemas ja teeb oma tööd.

Nagu alguses kirja sai pandud, on tuul nii mõnelgi juhul kasulik ja lausa vajalik. Kas ta just sellise hooga peab mööda maailma  möllama, kes teab. Õnneks on praegused augustialguse päevad soojad ning tuul ei ole muudmoodi minuga pahuksisse läinud, kui vaid kõrgemaid lilli ja noori õunapuid tuleb siduda, et ei murduks. Eks sa kihuta edasi, toobki värskema õhu õuele.

Tuul on mind varemgi inspireerinud ja selle tõestus asub siin.

DSC_0096

Meie õrnake tuule käes – noor virsik

Tähistamistväärt on täna asjaolu, et käesolev postitus kannab järjekorranumbrit 500! Palju õnne! 🙂

2 kommentaari “Tuuliselt pidulik või pidulikult tuuline

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s