Kallis kaheksane

Kohe, kui sinu seitsmes minisünnipäev läbi sai ja sa hakkasid iga uue päevaga kaheksa poole liikuma, oli mul kindel plaan alustada seda juttu. No lihtsalt sellepärast, et kõik need päevad olid erilised! Sina, meie päikesekiir, olid ja oled eriline! Nii palju uut juhtus iga päev, nii palju “esimesi” sain pildile ja videolegi. Ma olen nii-nii õnnelik, rõõmus, elevil, puhevil iga sinu uue oskuse üle.

DSC_0342

Sinu esimesed roosikingad

Tegelikkus kukkus aga välja ikka nii nagu alati. Kirjutamist alustasin just hetk tagasi ja nüüd siis piltide põhjal saangi sinu 8. kuu kokku panna.

DSC_0123

Jätkub LIIKUMINE! Roomamine sai kuu keskpaigaks nii selgeks, et hetk oled sa elutoas oma mängumatil ja teine hetk juba tervitad mind rõõmsa naeratusega köögi uksel. Kuna köögipõrandal on kiviplaadid, siis püüame sind rohkem tubades liikumas hoida. Aga kui ikka pikad püksid jalas, siis pole  mingit vahet, kus sa oled. Mina olen pisarateni liigutatud, et sa nii kärmelt juba liigud, aga sa ise ka! Nalja ja kilkamist jätkub kohe pikemaks ajaks.

DSC_0045

Roomamine on lõbus!

Kui natuke roomatud, siis paned oma käekesed toredasti lõua alla ja nagu puhkaksid, aga tegelikult vist valid uut suunda või objekti, milleni edasi liikuda. Igatahes oskad sa ennast hoida ja ei väsita liigse kiirustamisega oma keha. 😉

DSC_0054

Puhkehetk

6.augustil roomasid meie suures voodis aknalauani ja siis ajasid end selle najal püsti. Ja kui sa said aru, kui vahva on aknast välja vaadata, siis harjutasid sa seda püsti ajamist kohe igal võimalusel. Mis selge, see selge.

DSC_0101

Esimene ronimine aknalauale

Õues sind vankrisse magama saada on päris tükk tegemist ja peavalu. Sa võid olla silmnähtavalt unine, aga jorina saatel nõuad siiski istuma panemist, et saaksid mööduvaid autosid uudistada, liblikaid ja linde pilguga püüda, Thaila kukerpallide ja putukapüüdmise etendust naerdes nautida. Loomulikult ei saa siis magamisest juttugi olla, kui elu keeb su ümber. Aga mingi aeg sa siiski annad alla ja loobud vastupuiklemast või on tõsine uni ikka silmas ning magadki magusasti.

 

Kuna augustikuu kinkis päris palju oodatud suvesooja, siis said sa kenasti õues murul aega veeta, seni kui mina meie peenardel ja lilleaias tegelesin. Muru meelitas sind kangesti napsama oma kahe väikese sõrme vahele rohelisi liblesid. Näpitsvõte on täitsa selge ning juhtus ikka, et kui kohe ei märganud su käbedaid liigutusi sõrme vahelt suhu, siis tuli oma sõrmega su suust need kõrred või ristikulehed kätte saada. Enamasti olid suur õde või vend ikka õues abis, et ma saaksin pisut rohkem, kui minut tööd ja kümme sinuga mängimist, tulemuslikult aega veeta.

9.augustil ajasid end ise esmakordselt istuma, jälle meie suurel voodil. Abilisena kasutasid minu dressipükste paela. Tean, et ükskõik mis esemest käes piisab, et tasakaalu hoida. See oli nii suur asi minu jaoks! Aga nagu öeldakse, ega palju head korraga pole ka hea ja nii me pidime kohe mitu päeva ootama, enne kui sa taas üritasid ise istuda. Õnnestus see siiski rohkem pehmel pinnal, mitte põrandal. Ja mina siis püüdsin selle hetke kinni ja panin kohe turvaliselt sulle padja selja taha, et kui kukud…. Aga ei kukkunudki, õnneks.

DSC_0140.JPG

Esimene iseistumine

Kukkumisi on siiski juhtunud. Ja seda järgmise uue oskuse harjutamisel. Kui voodilt aknalauale ja põrandalt televiisori all olevale riiulile enda püsti ajamiseks oli kõrgus umbes 20cm, siis edasi tuli vallutada oma voodi kõrgus. Ennetades seda, lasi issi juba varakult sinu voodi põhja ka allapoole. 16.august oligi see päev, mil nägin sind esimest korda end voodis püsti ajamas, õigemini kätega end püsti tõstmas. Imeline! Aga seda hakkasid sa tegema nüüd juba igal pool. Ja siis need mõned pepuli-selili kukkumised juhtusidki, sest tasakaal ja koordinatsioongi on veel kehvake.

DSC01890

Esimene iseseismine omas voodis

Harjutamine on sind augustikuu lõpuks tõesti meistriks teinud ning nüüd oled juba ka järgmise etapi kallal. Samme sa veel seistes väga ei tee, küll aga püüad nt diivani ääres seistes  ühe käega toetada lauale ning voodis samamoodi ühest servast hoiab üks käsi ja teisest teine. Oled selles veel pisut ebalev ja ebakindel, aga aega on. Küll tulevad ka uued oskused, las õpitu saab kõigepealt kinnistatud.

DSC_0299

Esimene iseseismine laua juures

Seda, et sa ennast neljakäpukil olles vahvalt edasi-tagasi õõtsutasid, oli lõbus vaadata juba varem. 8.augustil sai sulle selgeks, et kui kätt edasi tõsta ja jalga ka, siis ei juhtugi midagi hirmsat, vaid saab hoopis edasi liikuda nagu roomateski. Ja taas tegid sa seda esmakordselt voodil, siis oma tegelustekil elutoas ning siis juba kuu lõpuks igal pool. Igatahes roomamine on tänaseks juba vähem tähtis, liigud hoopis ringi nagu väike kutsa ja päris kiiresti. Ja mitte lihtsalt ei liigu ringi, vaid täiesti teadlikult tuled minu või issi juurde, et end sülle kaubelda.

DSC_0295

Käpuli liikuda on vahva

Sülle kauplemine ei käi sugugi vaikides meie jalgade juurde jõudes, vaid ikka jutuga. Ja kui sina juba jutustama hakkad, siis pikalt ja valjult. Jälle on kuulda sinu kõnes “Aitäh”. Ära tunned sa sõna “tita”, sest nii kui endast tehtud pilte näed (mis meil näitusena seinal väljas on või emme-issi telefonis), läheb suu kohe kõrvuni. Teine rõõmsa tuju tekitaja on Thaila, kes väga hoolitsevalt sinuga koos kasvab ja sind kiivalt kass Pätu eest kaitseb, valvab ja limpsib sind igal võimalusel. Eriti siis, kui oleme kodust kauem ära olnud, siis tervituseks saad sina esimesena Thaila käest oma “musi” kätte.

DSC_0251

Ohhoo-suu

Sa tead väga hästi, et suu pole ainult rääkimiseks. Kui on aeg vitamiinitilk ära võtta, siis on kohe suukene lahti. Kui laual on magusaid maasikaid, hakkavad käed-jalad kiiremini liikuma ja särasilmad ootavad, millal antakse. Aga sa oskad oma suuga ka juba naljakaid vigureid teha. Hästi tuleb välja sul puristamine ja ära oled õppinud nina krimpsutamise ja suu torru ajamise. Kui püreest või pudrust isu täis saab, siis ajad viimastel päevadel oma keele kenasti terves pikkuses suust välja ja seda muidugi koos toiduga, et me ikka taipaksime lõpetada.

DSC_0273

Kõhutäis vanaema pool

Sellesse kuusse mahub ka emme kasvatamise seik, mil saime pileti lõbusale suveetendusele “Kõrboja perenaine”. Issi pakkkus lahkelt, et ta hoiab sind ja meie vanaemaga saame etendust nautida. Kestis see koos vaheajaga 2 ja pool tundi. Esimene kord sinust eemal olla tund aega järjest. Kuna etendus oli haarav ja väga hästi mängitud, siis aeg läks kiirelt ning vaheajal sain sinu tissituska käia leevendamas. Teist vaatust sa enam nii hästi vastu ei pidanud, sest uneaeg hakkas tulema. Kui sinuni jõudsin ja sa kiirelt süüa said, saabus ka vaikus autosse, mil kodu poole sõitsime. Magamajäämised on meil jätkuvalt ainult tissiga. Kaua veel, ei tea.

DSC_0241

Etenduse vaheajal kohtusime

Ja ega autosõit pole ikka veel mingi lõbu sinu jaoks, vaid alguses 10-15 minutit ja siis edasi seisa või pea peal, et sa oma nutujoru ei laseks valla. Nii on meie kaugemad sõidud (nt Põlvasse vanaema-vanaisa poole või meie mitme pere ühisreis Ida-Virumaale) teostatavad ainult siis, kui keegi on sinuga tagaistmel ja sind lõbustab. Kauplustes on aga vaatamist nii palju, et viimane kord pidasid sa kenasti 2 tundi vastu, küll kärus, küll süles. Peaasi, et keegi võõras ootamatult ligi ei tule või otsa ei vaata, sest võõrastada oskad sa hästi ja ikka pisarateni.

DSC_0309

Esimene poetiir kärus istudes

DSC01280

Õhtul Toila rannas

Kordan küll meie toredat FP laulukoera, mis tihti sedasama lausub, aga MA ARMASTAN SIND, alati ja igavesti! Olen kulmukarvadeni liigutatud ja õnnelik, et saame koos kasvada, sinu igapäevast arenemist jälgida ning rõõmustada kõigi “esimeste” üle.

Palju päikeselist õnne sulle, meie armaskallis särasilm Täpike!

Ja värske pildike tänasest Järvamaa detsembribeebide kokkusaamisest Paides. DSC_0363

Augusti annid

DSC02767

Kartul-porgand tuleb oma aiast

Viimasel ajal on meie jalutuskäikude pikkuseks kujunenud vaid nii palju, kui Täpikese uinumiseks aega kulub. Siis keerame aga vankrirattad taas kodu poole, et üks meist saaks mõnusasti uneleda ja teine enamasti aias raskelt rassida, sest püsilillede peenar tuleb enne külmi valmis saada. Eks otsustage ise, kumb kumba teeb. 😀

Paar päeva tagasi aga kasutasin hoopis teistmoodi uinutamist. Neiu oli juba tunde üleval olnud ning haigutamise tiheduse põhjal võis arvata, et on õige uneaeg. Mõnikord läheb see märkamatult mööda või siis saab jalutada pikalt-pikalt, sest pole veel seda õiget und kallal. Igatahes võtsin ma oma fotoka ja pisipreili koos turvahälliga kaenlasse ja panin autole hääled sisse.

Väljas oli hommikust saadik selline uduvines ja hall päev, temperatuurid suht nigelad ning minule hästi sobivad. Sellisel päeval julgen isegi mina metsa minna. Kes mind vähegi tunneb, teab minu tõsist foobiat kõigi suhtes, kes roomavad või seda meenutavad. 🙂 Marju korjama ma ei läinud – mustikad on juba sügavkülmas. Vaarikaid tahaks väga, aga selleks peaks leidma mõne raiesmiku. Kohalikud marjakohad on minu jaoks aga täiesti tundmata. Ega ma ümbruskaudseid metsi tunne sugugi, aga kui suurelt teelt metsa vahele ära keerata, siis midagi seal ikka on, mida võiks pildile püüda.

Kõik sujus kenasti. Täpike jäigi enam-vähem kohe magama, ainult korra pidin tee ääres peatuma, et lutt suhu panna. Metsani jõudes aga hakkas mõnusat seenevihmakest sadama. Õnneks tõesti vaikselt vaid, nii et võtsin ikka oma kaamera jaki varju ja lippasin veidi puude vahel.

Juba metsa sisse sõites, köitis tähelepanu tee ääres suurel hulgal kasvav taim – ilusad roosad õied nagu lillhernes. Minu jaoks tundmatu, aga õnneks on FB Loodusesõprade grupis teadjaid, kes tutvustasid teda kui verev lemmalts – See taim kuulub agressiivsete tegelaste sekka, nagu karuputk jt. Samas on mesilaste suur lemmik, kõlbab moosiks ja salatiks. Pärit Himaalaja mägedest ning toodi Euroopasse 19. sajandi algupoolel. 

Selgus, et kui tahaks, siis sellest metsatukast võiks endale isegi mustikaid korjata. Oli neid veel veidi seal. Aga rohkem oli näha kübarakandjaid seene -Mikke ja õitses ka kaunis kanarbik.

Täna oli jälle põhjust pikemale tiirule minna ning pargist läbi jalutades tervitasid meid sellised kübarad! Seeneaeg on tore. Mulle meeldib väga neid korjata, ehkki ise ei söö neid. Nad on nii ilusad seal rohelise sambla sees. Olgu siis söödav või mitte. Ega ma neid kõiki nime- ja nägupidi ka tunne, aga kui ei söö, siis pole ju ka probleemi. 🙂

Ei ole ma eriline aednik, kes pühenduks kogu hingega juurikate või marjapõõsaste kasvatamisele. Pisike peenramaa mul muidugi on, sest ruumi ju küllaga ja sibul-till-porgand tuleb ikka omast aiast. Võib-olla sel aastal on veel hea vabandus ka see, et Täpike võtab enamuse aja ära. Eelmisel aastal aga olin talvel nii usin, et külvasin mõned kuumaasika seemned karpi ja istutasin siis taimed maasikamaa lõppu. Nii on mul nüüd seal kenasti 4 suurt põõsast magusaid marju, siiani ja tundub, et jätkub kuni külmadeni.

Meie kahest noorest õunapuust(eelmisel aastal istutatud), õitses sel aastal ainult valge klaar. Peale õitsemist lugesin küljes olevat 21 õuna. Nüüd, mil tormid on noorukest proovile pannud ning pole suutnud ühtki õuna maha raputada, on neil kallal miskid lendavad-tiivulised-triibulised. Pakun, et herilased, neile ju meeldib magus. Kaks õuna juba maha kukkunud ja pool söödud, puu küljes kolmel õunal ka vallutusjäljed peal. Ei ole mõtet veel neid ju korjata ka, toored alles. Kurb, kui nad nüüd järjest alla potsatavad. 😦

Alles august

Alles august kalendrilehel vastu vaatab,

siiski tuleb kohe-kohe lapsed kooli saata.

Tuleb võtta kätte korv ja sõita seenele,

männimetsa vaikus, rahu kosutuseks hingele.

 

Alles august. Annab aimu suvelõpu rõõmudest,

kõht see tänab juba marjamahla sõõmudest.

Valmimas on jõhvikad rabaradadel,

punapõskseid pohli leiab metsas kändudel.

 

Alles august. Lubab vihmavetes lustida,

lubab õuel mängides vingeid tuuli trotsida.

Lubab käia nina taevas, pihlapuna kaeda.

Teha nende marjadest kaunistusi kaela.

 

Alles august kalendrilehel vastu vaatab

laululinnud siiski tuleb peagi teele saata.

Nende koorilaulu asemel on vareslinnu kraaks

viljapõllul parvedes otsivad, kus saak.

 

Alles august, aga suvesoe on pausi peale pandud

tinahall pilvemass üle taeva kandub.

Solgutab vihma ja uputab maad –

vihmaussil, teol ja konnal pidu-pillerkaar.

 

Seegi august finišisse oma päevad veab,

sügisele väravaid avama end seab.

Südameisse jäägu suvemälestus,

rõõmustagu see meid, kui kallis kingitus.

sc3b5strad

Küpsed sõstrad punased

Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

DSC_0169Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

DSC_0178

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

DSC01229

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

DSC_0191

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

DSC01282

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

received_296026114139843

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

DSC01454

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. DSC01688

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

INX_2363

 

Kui loodus kutsub vol.2

Tervis on korras närvid ja normaalne elutempo, terved lapsed ja säilinud elurõõm. Õnn ja rahulolu sünnivad meie peas ning selleks pole tarvis suuri rikkusi, puhas loodus ning rahulik ümbrus aga on jätkusuutlikud ning need, kes seda hinnata oskavad, elavad, kasvavad ja arenevad koos loodusega – elavad ning puhkevad iga kevad taas õide!  🙂

Helena-Reet Ennet

Võtsin need laused endale siia juba mitu aega tagasi, sest kohe, kui lugesin, lõi lambike peas põlema – see on just see õige ja minumoodi elule lähenemine.

Kui väga me ka tahaksime, ei saa me ennast loodusest hetkekski eraldada või mõelda, et keset suurlinnasaginat ei puuduta loodus meid nii lähedalt. Selleks ei pea minema nädalavahetusel vanavanemate juurde “maale” seenele ja sauna, et olla looduses, tunda loodust. Selleks piisab, kui hommikul silmi avades tervitab sind päikesekiir põsel või vihmakrabin katusel. Piisab, kui avad kraani, et pesta unenäohaldjad oma palgeilt. Piisab ka sellest, kui märkad ärgates oma esimest hingetõmmet, sinu ümber on hapnik, mis annab sulle elujõu, Selleks on aga väga vaja loodust.

Mina olen nii palju kui võimalik looduses ja loodusega koos. Juba seetõttu, et armastan loodusfotograafiat ning käin ise enamasti lühemaid või pikemaid jalutuskäike tehes ikka kaamera kaelas. Armastan kuulata tuule sosinaid ja talvekülma kriuksumist saabaste all. Armastan laulda koos merelainetega või kevadel laksutavate ööbikutega. Armastan õrna pajukiisude puudutust või tunda käe all männipuu krobelise koort. Armastan astuda paljajalu hommikukastes või päikesekuumal rannaliival. Armastan otsida üllatavaid pilvepilte taevas või peegelpilte siledal järveveel. Armastan…. loodust, tema ilu ja võlu, tema ainulaadsust ja kordumatust, tema loomiskirevust ja loomingulisust.

Kas tead, mida tähendab tunne, kui “loodus kutsub”? Mitte see, mida me kahel jala kõndijad nimetame “inimlike vajaduste rahuldamiseks”, vaid see sügav, inspireeriv, kogu keha ja olemust õnnelikult ärritav tunne, mis meelitab sind igal võimalusel vaba(stava)sse keskkonda meie ümber.

Millal sina seda viimati tundsid? Mina olin selle kütkes täna hommikul kell 4. Kiire pilk aknast välja näitas lummavat udu ümberringi ja ma olingi kohe valmis minema, aga pisike preili esitas enda soovi hoopis kaissu saada ja keha kinnitada.  Kell 5.30 uus pilk õue ja juba läksingi. No ei saa edasi magada, kui ta nii tugevalt kutsub, et varbaotsad keeravad juba voodis ukse poole…

Hingama endasse seda hommikust jahedat õhku.

Kuulama vaikust ja selle seest kostuvaid ammuvaid hääli, mida pakun, et tegid kusagil taamal veised farmis.

Imetlema päikese jõudu sirutada oma kaunid kiired läbi udumassi maa poole, et meid, inimlapsi, uue päeva algusest teavitada ja helge suvehommikuga rõõmustada.

Hiilima õrnalt kastemärjal õiel ärkava putuka-mutuka ligi, et teda koos värviliste piiskadega pildile püüda.

Tabama õige nurga alt päikesekuldseid pärlikeesid, mida usinad ämblikud igal ööl meisterdavad.

 

Pole mu lähimas koduümbruses, kuhu minutitega jõuaks astuda, mingeid erilisi vaatamisväärsusi, et saada imelist loodusfotot. Nende tegemiseks tuleb autoga veidi sõita ja seega jäävad need edaspidiseks, mil meie pesamuna ei vaja enam ärgates minu kohalolu. Aga see, mis on siinsamas ja pakub ilu ning rõõmu hingele, sellest püüan ka parima pildile ja kogun ka oma FB fotopessa. Oled teretulnud vaatama! 🙂

Kui sul on samuti see loodusfotograafia pisik küljes ja oled nõus oma “haigusest” tingitud kauneid võtteid jagama, siis võid julgelt viidata oma fotodele. Oleksin väga tänulik!

Õnnelikku taasõitsemist meile!

Kui loodus kutsub vol.1

 

Tuuliselt pidulik või pidulikult tuuline

Eilse, tänase ja võib-olla ka homse päeva märksõna on “tuul”. Sel suvel oleks võinud küll lastega koos ja lastele meisterdada tuulelohe – kindlasti oleks see palju kasutust leidnud ning kuhjaga kasu majja toonud – saaks noored maja seinte vahelt rohkem välja. Tuulelohe armastab tuult. Märg pesu armastab tuult. Taimed, mis vajavad seemnete edasikandmisel abi, armastavad tuult. Tuuleveskid armastavad tuult. Purjekad armastavad tuult. Kõrbekuumal suvepäeval armastan minagi tuult. Küllap on tuulel veel mitmeid häid omadusi, aga viimaste päevade maru, mis akna taga rapsib ja rahmeldab, võiks hakata vaibuma.

Selles tuules on tunda õrna loobumist. Varahommikul nina toaukse vahelt välja pistes, on tuntav kerget sügisehõngu, rõskust ja rahutust. Kas tõesti suvi annab alla ja teeb juba sügisele värava valla? Kas laseb juba kargust ja kiirust me hommikutesse? Kas hoiab meid tubaseid toimetusi tegemas ja madistab ise väljas paduvihmaga? Kas piirab meie sumedate suveõhtute oodatuid pikki jalutuskäike mõnekümnemeetristeks “oh, päris külm on” sammudeks?

Kuhu jäävad kaunid õhtuilu pildid, kui tuul lennutab pildistatavat objekti halastamatult siia ja sinna ja tänna? Mis saab oodatud kuutõusudest augustikuu ööl? Millega kosutada hinge ja ilumeelt, kui raju rebib äsjaavanenud lilleõisi ja surub neid oma jõuga vastu maad? Ma ei tohiks ju viriseda, sest ühel juulihommikul sai klõpsitud umbes sada pärlikeepilti uduses päikesevalguses, aga need armsad punased loojangud ja õrnroosad uue päeva päikesetõusud on jäädvustamata. Kas juba tormab me tegudesse ja mõtetesse sügisesagin, kes, kuhu, kuidas ja millega?

Kas rahulik kulgemine saab otsa? Kas mittekuhugikiire on möödas ja hakkab peale Tule siia! Mine sinna! Tee seda! Ära seda küll tee! Ei loodus, ei ilmastik, ei aeg, ruum ega raha ei saa meid millekski sundida, kui me ise sel juhtuda ei lase. Kui hoiame endas usku vabasse hingamisse, pikkadesse hommikutesse, sooja õhtuvalgusse, siis jääb elamiserõõm neis hetkeis meiega. Jääme koos oma seatud sihtide ja soovitud soovidega. Oleme ikka need päikeselapsed, kes näevad ühes lilleõies kogu maailma ilu, kuulevad pisikeses kastepiisas kosutavat veekohinat, tunnevad põske paitavas tuulehoos jõudu edasiminemiseks.

Tuul on tugev. Päris tugev kohe. Ja selleks, et ta meie seisukohti, meie väärtusi, meie arvamusi ei kõigutaks, tuleb leida endas see iseolemisevaprus. Jõuga suruda jalad vastu maad ning jääda paigale. Juuksed võivad tuules saada sasitud, kleidiäär võib tõusta ülepea, aga ise ei tohi lasta endal minna. Ise peab olema ise. Minu maailm, minu nägemused, minu unistused, minu teod, minu tegematajätmised. Kui need on minu jaoks tugevus ja edasiviiv jõud, siis ei löö mind kõikuma ükski vägi. Isegi sina mitte, tormituul! Kõrvalseisjatest rääkimata. Ehkki paljud võivad proovida oma “õige” arvamusega sisse sõites mind kahtlema panna. Kui usk on südames ja tegudes, mitte vaid peas ja sõnades, siis see on kõigutamatu. Nii, kui see muutub “täna nii-homme naa”, oledki oma kindlast jalgealusest ilma ning laperdad selle metsiku tormaja meelevallas nagu õbluke tuulelipp. Siis ei kanna sinu sõnad seda väärtust, mida nad peaksid.

Tuulel on veel üks omadus,, millele me ka ehk tihti ei mõtle. Kõik, mis tema teele ette jääb ja kaasa võetakse, seda ei pruugi enam kunagi tagasi saada. Seega tuleb olla ettevaatlik ja tähelepanelik oma sõnade valikus, mille me lendu laseme. Teed suu lahti, ütled hetkel tunduvad kõige õigemad sõnad ja läinud nad ongi. Kas on meil alati aega kaaluda, milliseid sõnu millises olukorras kasutada? Kas on meil oskust märgata sõnade mõju? Kas on meil taipu vaadata sõnade taha? Kas on meil huvi kuulata sõnade kõla? Kas suudame lugeda ridade vahelt? Igaühel kindasti mitte, mõnel alati ning enamusel tuleb see meelde siis, kui käestlastud sõnad on kuulajani jõudes mitte kõige meeldivama reaktsiooni esile kutsunud. Sel hetkel tahaks maailma pahupidi keerata ja sinna kuhugi end ära peita, juhul kui südametunnistus on olemas ja teeb oma tööd.

Nagu alguses kirja sai pandud, on tuul nii mõnelgi juhul kasulik ja lausa vajalik. Kas ta just sellise hooga peab mööda maailma  möllama, kes teab. Õnneks on praegused augustialguse päevad soojad ning tuul ei ole muudmoodi minuga pahuksisse läinud, kui vaid kõrgemaid lilli ja noori õunapuid tuleb siduda, et ei murduks. Eks sa kihuta edasi, toobki värskema õhu õuele.

Tuul on mind varemgi inspireerinud ja selle tõestus asub siin.

DSC_0096

Meie õrnake tuule käes – noor virsik

Tähistamistväärt on täna asjaolu, et käesolev postitus kannab järjekorranumbrit 500! Palju õnne! 🙂

Suvi on! Suvi on?

 

Ma ei ütle uskumatu, aga mõtlen salamisi küll. Ongi läinud kaks suvekuud ning jäänud on veel viimane – august.

Südasuvised soojakraadid jäid küll kesiseks, aga vähemalt oli siiski suve moodi – ei sadanud 24/7 vihma, rahet, pussnuge ja pisikesi poisse.

Sai magada lahtise aknaga, ilma tekita (seda viimast harrastavad meie peres eriti mees ja pisipiiga).

Suveks ostetud seelikud-pluusid on seljas olnud ja kampsunit on vaja vaid kaasas vedada, sest mine sa tea seda Eestimaa ilma. 😉

Sügavkülmast on peaaegu alati jäätist võtta ja pliidi ääres vaaritamise asemel on tihti söögiks kiire-kerge ahjupada ja miski salat kõrvale.

Varahommikud on pakkunud võrratuid “siil-udus” ning võrgutatud piisapilte täpselt nii palju, kui olen viitsinud end koeraga välja vedada. Mõnel hommikul aga suisa kolmekesi, sest ka Täpikese unetsüklid on sellised, mis sobivad empsiga kell 6 varahommiku kargust nautima. Mina kaameraga mööda kastemärga muru päikesekuldseid pilte jahtides ja tema oma tõllas loodusega tutvudes.

received_1445542288863273

Mõtlik Täpike uduhommikul õues 

Merevees on käidud ning augustisse on planeeritud veel vähemalt üks reis, mille jooksul peaks kindlasti mereranda sattuma ja küllap siis ka mereäärseid pilte saab.

Koduaias lõpetavad järjest ühed kaunikesed õitsemist ja teised alustavad, kolmandad loovad alles õienupukesi.

Lubatud pauguga vihm ja äikesetorm meieni ei jõudnud ja selle üle on mul päris hea meel, sest kui ma midagi väga kardan, siis on see kõmisev kõu ning sel ajal üksi olla kohe üldse ei tahaks.

Säravkollased rapsipõllud on muutunud rohelisteks ning rohelised viljapõllud kuldkollasteks. Põllumehel käed tööd täis!

Augusti algusega hakkan järjest rohkem mõtlema ka mida koolilastele selga-jalga vaja ning poetiirudel ikka vaatan juba pakutavat kaupa ja tõstan korvigi.

Nii see suvi kulgeb, pole kiiret, pole tähtaegu, pole sundi, pole kella peale ärkamisi. On soojus, valgus, selgus ja rõõm. On pikad ärkamised pooles päevas ning hilised jututunnid peaaegu öös. On lihtne elamine ja olemine, päikese järgi, soojuse järgi. Ja hing on rahul. 🙂