Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂