Kui peale lauspäikesepaistest vihma otsimist ning püüdlust iidsetest aegadest midagi leida arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, siis… Nagu arvata võib, saab ikka! Aga ka sel korral tuli appi minumoodi lähenemine ja tehtud sai seegi foto.
7. etapi teema oli iseenesest väga mõnus – “Meie inimesed”. Pildistatavat “objekti” oli ju lihtne leida, aga peale selle nõuab ju konkurss ka kvaliteeti. Mis siis, et konkursi tutvustavas tekstis rõhutatakse, et žürii ei hinda fototöötlemisoskust ega kalli tehnikaga saadud eeliseid, küll aga arvestame loomingulist lähenemist ja julget pealehakkamist. Ometi on siiani ergutusauhindu saanud fotod olnud siiski pisut paremad, kui lihtsalt metsa alla sattunud võhik oma seebikast välja võiks võluda. Või tundub see ainult mulle nii, ei tea.
No igatahes ei heitnud ma meelt ja panin pea tööle. Pildistada sain ma rõõmuga meie pisikest piigat, sest hetkel on ta täiesti “meie inimene” – maailma naba ja päevade päike. Ainult portreest ei piisa ju, tuli midagi välja mõelda, et teistest eristuda, kui kvaliteeti ei suuda pakkuda.
Ja nii sündiski minu võistlustfoto meie armsast Täpikesest! 🙂
Tere! Mina olen särasilm Täpike, juba viieline! Emme-issi päevade päike ja hetkel kõige tähtsam inimene. Kuna igapäevaselt tegeleme elu nautimise ja õnnelik olemisega, siis panime pildi minust kohe raami sisse – jälle üks töö tehtud!
Sofikene 