Suvine fotojaht VII

Kui peale lauspäikesepaistest vihma otsimist ning püüdlust iidsetest aegadest midagi leida arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, siis… Nagu arvata võib, saab ikka! Aga ka sel korral tuli appi minumoodi lähenemine ja tehtud sai seegi foto.

7. etapi teema oli iseenesest väga mõnus – “Meie inimesed”.  Pildistatavat “objekti” oli ju lihtne leida, aga peale selle nõuab ju konkurss ka kvaliteeti. Mis siis, et konkursi tutvustavas tekstis rõhutatakse, et žürii ei hinda fototöötlemisoskust ega kalli tehnikaga saadud eeliseid, küll aga arvestame loomingulist lähenemist ja julget pealehakkamist. Ometi on siiani ergutusauhindu saanud fotod olnud siiski pisut paremad, kui lihtsalt metsa alla sattunud võhik oma seebikast välja võiks võluda. Või tundub see ainult mulle nii, ei tea.

No igatahes ei heitnud ma meelt ja panin pea tööle. Pildistada sain ma rõõmuga meie pisikest piigat, sest hetkel on ta täiesti “meie inimene” – maailma naba ja päevade päike. Ainult portreest ei piisa ju, tuli midagi välja mõelda, et teistest eristuda, kui kvaliteeti ei suuda pakkuda.

Ja nii sündiski minu võistlustfoto meie armsast Täpikesest! 🙂

Tere! Mina olen särasilm Täpike, juba viieline! Emme-issi päevade päike ja hetkel kõige tähtsam inimene. Kuna igapäevaselt tegeleme elu nautimise ja õnnelik olemisega, siis panime pildi minust kohe raami sisse – jälle üks töö tehtud!

19054890_1394093390674830_173678163419025502_o

Armastab, ei armasta

Nüüd, mil mu silmad on teid näinud… Ei, sellele ei järgne midagi fataalset nagu armastatud filmiklassikas, vaid hoopis supersuurepärane emotsioon valdab mind. 🙂

… nüüd on minu jaoks suvi alanud! 🙂

Ma millegipärast arvan, et enamusel inimestest on oma lemmikud. Juba lapsena hakatakse meie käest küsima, missugune toit sulle kõige rohkem meeldib, missugune värv sulle kõige rohkem meeldib, mida sulle teha kõige rohkem meeldib jne. Täna tahan kirjutada lilledest, lemmiklilledest.

Trummipõrin!!!

Number 1 – härjasilmad! Pole ma kunagi lähedalt ühelegi härjale silma vaadanud, et selle nimega nõustuda, aga ometi on see kusagilt ju tulnud, keegi on neid niimoodi nimetama hakanud. 😉 Pakun välja, et see on suuresti lapsepõlvest kaasa tulnud emotsioon, kui suved möödusid vabaduses ärgata ja toimetada oma sisemise soovi ja kella järgi. Nii ma enamasti hommikuti mööda heinamaid jalutasingi. Mõnikord ka vanemate palvel, kui oli vaja naabritädi käest minna mune tooma või kolhoosi suurfarmi appi lehmi karjatama. Aga mäletan, et mu pilk oli ikka rohkem maas kui kusagil kõrgustes ja nii need armsad valged õied oma lihtsa puhtusega mind ära võlusidki. Juba lapsena meeldis mulle enda jaoks välja mõelda lugusid haldjatest, kes nende õite sees elavad, nende eest hoolitsevad ja nendelt tormituule ja vihmasagara eest varju leiavad. Kuidas nad igal hommikul neid tervitavad ja õhtuti nende ümber pidutsevad. Armastan neid! Ja sellepärast ei nopi ma neid ise kunagi vaasi, vaid võtan kaasa kaamera vahendusel.

Ehk on need valged härjasilmad minu südame võitnud ka seetõttu, et olen sündinud jaaniööl ja enamasti sel ajal on nad veel õites ning nendest ja veel mõnest õrnast põllulillest-kõrrelisest tehtud kimbuke on parim minu sünnipäevalauda ehtima. Selle aasta esimesed kaunitarid on juba koha minu pildipangas leidnud!

 

Mida eelistad sina – väikest õrna põllulille või tugevat jõulist roosi? 😉