Esimesed ja viimased

Maikuu algus on olnud igati kevade nime vääriline. On tuult, on päikest, on plusskraade. Kõige paremini on seda tunda, näha, kuulda ja tajuda enda ümber looduse muutumist jälgides. Nojah, põrisevaid kevadekuulutajaid, mis garaažidest välja aetud ja sõidukorda sätitud, on ka kuulda olnud. 😉 Päikesepäevad annavad energiat kõigile ja seda tuleb miskitmoodi ära kasutada. Mind on võimalik leida jälle horisontaalasendis murumadalat maailma uudistades.

Kevadel, kui loodus taas ärkab ja tärkab, on minu rõõmuks nii palju “esimesi”. Ehk ma olengi lapsemeelne  (samas õnnelik selle üle), aga seletamatu elevus kerkib hinge, kui märkan esimest paiselehte, esimesi õiekobaraid toomingaoksal või võimsaid kohe-kohe puhkevaid kastani pungi. Juba on tuttavad  samblamaailma esimesed kaunitarid, kelle jäädvustamiseks on tõesti vaja ikka põlv murule maha panna, et neid päikesenautijaid kaamerasse püüda. Olen selle mõne aasta jooksul, mil pildistamise kirg mind innustanud on, jõudnud arusaamisele, et minimaailm on minu jaoks! See tähendab aga seda, et võimalikult häid makrovõtteid tabada, on vaja täiendada oma kaamerat. Unistan suurelt! 🙂

Koduaia lillepeenras on aga “esimeste” kõrval ka juba oma etteastet lõpetavaid taimekesi. Krookused ja vapper sinilill näitavad oma viimaseid õisi, sest nemad on ka kevade vingerpussidega võidelnud ning üllatuslume alt end taas õitsele kergitanud. Päikesekollased nartsissid avavad järjest õiekesi ning tulpide pungad paisuvad iga päikesepaiga suuremaks. On, mida oodata! 🙂

Ja minu kõige rõõmsam “esimene” oli eile õhtul, kui olin kastanipuu hiigelpungasid imetlemas. Sama puu küljes olevast suvekodust lendas välja Hr Kuldnokk ja soojendas oma sulgi õhtupäikese paistel. Uudistas ümbrust ja jutustas midagi. Ju ta oma kaasat kiitis, kes tuppa munadele jäi. Ei ole mul õnnestunud varem ühtegi lindu nii kenasti pildile saada! Minu “esimene pääsuke”!? 😀

Üllatuslikke “esimesi” teile kõigile! 🙂