Võilillevaimustus vol.2

Ega ma täpselt teagi, kuidas kõik algas. Kahtlustan, et päikeselistest ilmadest ja tänu sellele looduse imekiirest muutumisest. Alles käisin nina maas ja otsisin esimest paiselehte, siis esimesi võilillenupukesi, et märgata, millal nad ometi avanevad. Soe nädalavahetus tegigi soovitud töö ära – terve õu kollaseid päikeseid täis.

Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid.

DSC01099

Järgmine päev oli samuti vahva võililleline – langesin esmakordselt elus sotsiaalmeedia võrgutavasse kiusatusse, mis minu puhul on kindlasti erand kui reegel. No ei jaga ma tavaliselt selliseid linke ja ei osale ise ka. Seekord tundus Epiima võilillestaari konkurss selline armas lapselikult mänguline ja nii ma oma sõrme ära andsingi või õigemini terve käe. Kuna puberteedieas lapsi ei saa kuidagi vabatahtlikult pildile ja iseennast ei tahtnud ka sinna sättida (lapsemäng ju tundus see kõik), siis ainuke ja ainuõige kandidaat, kes sõelale jäi, oli väike Täpike. Tema nõusolekut ei saanud ma küll kuidagi küsida, aga vähemalt teise täieõigusliku lapsevanemaga kooskõlastasin enne, kui avalikult pilte kuhugi panema kiirustasin.

Puhanud ja täiskõhuga preili oli meeleldi nõus sooja päikese käes veidi poseerima. Selili ei tulnud muidugi üldse kõne alla, sest see “ülisärav lamp seal taevas” ei lasknud lapsel silmi kuidagi lahti hoida. Teiseks proovisime suure venna abil istudes mõne pildi saada. Saimegi – lõbus laps=õnnelik laps! Viimasena lasin tal vabalt oma uut keeramisoskust harjutada ja tegin enamus pilte kõhuli piigast. Õnneks oli tal huvi nii uurida rohelist rohtu kui ka üliarmsasti mulle naeratada, et see konkursiklõps ka “purki saaks”!

Edu sulle, meie väike päike! Kes pole veel jõudnud, aga tahab oma hääle anda Täpikesele, saab seda teha siin  https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fmaris.magi.1%2Fposts%2F1369976999753136&width=500 Elu peab olema lihtne, selge ja lõbus nagu lapsemäng, seetõttu seda tegingi. 🙂

Kolmas võililleline tegevus sai alguse üleeile ja jõudis lõpule eile. Kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et mesi on minu toidulaual täiesti välistatud. Seda kummalisem tundub siis see, millest kohe kirjutan. Taaskord kõikvõimas FB tegi oma salajase käigu, kui märkasin kedagi jagamas võilillemee tegemise õpetust ning lugemist lõpetades seadsingi sammud oma võilillemere poole, et nende seast parimad välja valida. Õied korjatud, hakkasin neilt rohelisi tupplehti eemaldama. Sain endale selle lõpuks mõnusad mustad sõrmed, sest terve liitri kroonlehtede välja keeramine võttis omajagu aega. Edasi tegin nii nagu selles retseptis kirjas http://ilse.riiul.com/hoidised/voilillemesi/ Kurnasin ning panin võilillevee suhkru ja sidruniga tasaselt podisema. Umbes kaks tundi hiljem hakkas ollus siirupi moodi paistma ning jõudiski purkidesse. Pidavat olema ju väärt kraam ka suhkru asemel tee sisse. Võib-olla proovin isegi ära, aga õnneks on meil oma suur meesõber kodus olemas, kes ka degusteerib ja oma eksperthinnangu siis annab.

P.S. Täna hommikul ei saanud ma kuidagi oma tee sisse suhkrut tõsta, kibeles ära proovima omatehtud kuldne mesi. Lisasin ühe teelusikatäie ja hoplaa! Elan veel! Lõhn nagu meel ikka ja no ei meeldi mulle, pole midagi teha. Maitse? Minu tavapärane roheline poetee oli nagu vanasti pärnaõietee! Vot see mulle meeldis! Järelikult tasus tegemist! Kui tavaliselt on minu harjumusi väga raske muuta või minu käitumismustrit murda, siis siin on näide elu kõikvõimalikkusest! Mis ei tapa, teeb …… tervemaks ma loodan! 😉

Aitäh, päike! Aitäh, kevad, et kinkisite meile nii palju võilillerõõmu! 🙂

Võilillevaimustus

Iga päevaga muutub maailm meie ümber värvilisemaks. Kõik õitseb, haljendab, lõhnab ja sumiseb. Käes on võililledeaeg. Aiapidajale tüütu umbrohi, toidulaual värskendav vitamiinipomm, mesilindude tööpõld heinamaal, lastele palju võimalusi pakkuv mängumaa.

Vaadates neid “väikeseid päikeseid” õuemurul, hakkasin meenutama oma lapsepõlve mänge, mida suviti memme-taadi juures nendega mängisime.

Milliseid võimalusi pakkus see lihtne lill?

1. Kõige tuntum ehk see, võililleõis tuli panna teise inimese lõua alla, et näha  “kui palju sa oled võid söönud?”.

2. Korjasime suurde põrandavaasi suure kimbu kollaseid õisi. Ega nad kaua värskena püsinud, aga päevaks-paariks jätkus ilu ikkagi. Ja kui nad närtsisid, siis polnud ka memmel, kes muidu niisama lilli noppida ei lubanud, neist kahju.

3. Kõige tuntum suvetüdruku (miks mitte ka poisi) peaehe on kindlasti võilillepärg. Selleks tuli aga võimalikult pika varrega lilled leida. Kõik, kes memme poole tulid, said pärja pähe. Nii mõnus oli seda punuda.

4. Võilille vilepilli tegemine oli lihtsamast lihtsam, aga sellega kuuldavalt heli tekitada ei osanud mitte kõik lapsed. Põnev oli erineva jämedusega vartest erineva pikkusega tükke murda, sest kõlasid nad kõik ju omamoodi.

5. Tüdrukutele meeldis ikka kõige rohkem nukkudega mängida. Meie jaoks olid need võililledest isetehtud nukud imelised võilillehaldjad, poisid kutsusid neid lihtsalt pulganukkudeks. Nuku tegemiseks tuli võilille vars alt kuni õieni ribadeks rebida ja lasta vees kenasti rulli kerida. Nii said valmis vahvad lokid. Seesama õis tuli panna peenikese puuoksa otsa, sellest sai keha. Keha ümber keerasime mõne suurema taime lehe, sellest sai kleit. Ja siis me lendlesime nende nukkudega nagu haldjad aasal.

6. Võilille õitega sai teha täpsus- ja kaugusviskeid. Võilille tuli nii käes hoida, et pöial jäi õie alla ja siis lükata pöidlaga õis võimalikult kaugele või märgistatud ringi sisse. Kui lillehaldjatega mängima oli poisse suht raske saada, siis see mäng meeldis neile küll.

7. Valgele paberile joonistasime oma kaunimad võilillepildid ja teistele lahendamiseks salakirjad, sest selle lugemine eeldas nii head taipu kui ka silmanägemist.

8. Võib-olla kõige suurema emotsiooni on mulle võilillemängudest jätnud just see,  mille viimasena kirja panen. Vahel ikka juhtus, et mõni klaasist ese katki läks. Suuremad klaasikillud olid kindlasse kohta pandud, et need kellelegi (lastele ja loomadele) kahju teha ei saaks. Suve hakul lubas aga memm meil nendega tema järelvalve all teha imelisi lillepilte. Kuidas? Selleks tuli muru sisse kõigepealt väike, klaasikillusuurune auk uuristada, sinna auku ladusime nii ilusad kompositsioonid kui oskasime. Selleks oli vaja mõnda lilleõit (ka võilille), mõne taime või puu lehte, kivikesi, põneva kujuga puuoksa ja mida iganes loodusest leida võis.. Kui need olid hoolikalt valitud ja kunstipäraselt paigutatud, tuli nende peale asetada klaasikild, mille servad katsime mulla ja muruga, et taas oleks ohutu. Ja siis me käisime neid üksteise kunstiteoseid vaatamas nagu päris näitusesaalis. Küll olid ilusad, sest klaasikillud olid erivärvilised ja särasid päikese paistel! Küll oli armas memm, kes lubas meil sellist asja teha.

Mida huvitavat, lõbusat, mängulist oled sina võililledega(st) teinud?

 

Mis värvi on kevad?

Ta ongi kohal! Maikuu esimeste päevade lumetormid on vaibunud, õhusooja +10 ligi ning loodus ärkab ja tärkab. Järjest rohkem näevad silmad lilleilu, varahommikust alates heliseb õu linnulaulust, sooja vihmasabina ja esimese niidetud muru lõhn kõditab õrnalt ninasõõrmeid. Imeline oled, kevad!

Mis värve on minu kevades?

Esimene värv, mis minu silmisse ja südamesse end kevadest on jäädvustanud, on VALGE.  Lume värv, mis päikese käes sulama ja taanduma hakkab ning mille alt paistavad esimesed julged kevadetervitajad. Lumikellukeste värv. Märtsikellukeste värv. Ülaste värv. Ja aja möödudes, maikuu saabudes lisanduvad oma meela lõhnaga toomingad, kirsid ja maikellukesed. Olen nõus, et valget on ikka peetud puhtuse ja süütuse värviks, mis kannab endas nooruslikku energiat ja elutahet.

This slideshow requires JavaScript.

ROHELINE. See esimeste puhkevate pungade värv, pruunikashallist eelmisesügise kuivanud murust päikese abil tõusev uus, elujõudu täis rohuliblede värv. Igas lehekeses, igas kõrres on tugev tahtmine sirutada end sooja päikese poole. Anda inimsilmale lootust, et talvevalge valgus saab peagi asendatud kauaoodatud värvidega.

This slideshow requires JavaScript.

Rohelisega samal ajal kerkib esile KOLLANE. Loomulikult päike ja mida rohkem teda taevalaotuses näha on, seda enam näeb ümberringi sama värvi. Hallid pajuurvad muutuvad kollasteks mesilindude meelitajateks. Teeääri kaunistavad esimesed “väikesed päikesed” – paiselehed. Lillepeenras avavad õisi varajased kollased nartsissid ning muidugi kevade tunnustaim – võilill. Just see aiapidajale tüütu umbrohi kannab endas aegumatut lapsepõlvemälestust. Kui palju mänguvõimalusi pakkus see kuldkollane õis! Pärjaks, lillevaasi, pulganukkudeks, vilepilliks, mustrite ladumiseks, täpsusviske harjutamiseks, joonistamiseks, “kui-palju-võid-sa-oled-söönud” tuvastamiseks. Kindlasti veel millekski, aga need tulid kohe esimesena meelde. Kuidas käed ja riided pärast puhtaks said, see ei omanud lapsena tähtsust. Oluline oli mängulust ja igav polnud kunagi.

This slideshow requires JavaScript.

Lumikellukestega koos lõid oma esimesed õienupud valla ka sinililled. Lootuse ja hea õnne värv – SININE. Usun, et ma pole ainuke, kes muredele lahendust otsides pilgu taeva poole pöörab. Anna mulle lootust, sirav sinitaevas! Ja ma pole kaugeltki sügavalt usklik religiooni mõistes, küll aga usun endasse ja oma võimetesse, kaasinimeste headusse ja hoolimisse. Usun, et igas halvas leiab midagi head, kui teise nurga alt vaadata.

This slideshow requires JavaScript.

Täna, maikuu keskpaigas, püüavad pilku ja pakuvad silmailu juba tulbid, kollaste ja kirjude keskel võidutseb PUNANE. Rohkem ei lisagi, need kaunid õied räägivad enda eest – kevad on särav, kevad on värvikirev, kevades on rõõmu, rahulolu ja armastuse värve.

This slideshow requires JavaScript.

Ei saa mainimata jätta PRUUNi – põllud, meie toitjad ja puud, meile varju andjad. Seda enam, et kevadel esimesi masinaid põldudel põrisemas kuuldes, on mu hing rahul – inimestel on tööd ja seega ka leiba. Aitäh, põllumees, et künnad ja külvad! Aitäh, viljapuud, et kasvatate meie toidulauale väärtuslikke vilju!

Mis värvi on sinu kevad?

 

 

 

Minu pärlid

Täna on juba maikuu kolmas esmaspäev. Tavaline argielu tuhiseb tuhandega tegemistesse ning ikka tahaks jõuda veel ja veel. Aga eile, eile oli pidupäev – kõikide EMADE PÄEV.

Alustan kaugemalt ja samas nii lähedalt. 😉 Naisliidu poolt valitud Aasta Ema on Heli Veeber, kelle käe ja valvsa pilgu all möödus minu viimane rasedus ja pisikese Täpikese sünd. Seega justkui võõras(kohe saab 2 aastat ju alles Järvamaal elatud), aga ometi puudutas see mind, kui teada sain. Palju õnne! 🙂

Minu oma ema on hetkel minust paarisaja km kaugusel, aga südames alati lähedal. Ikka võtsin ette ja käisin eile oma emagi kallistamas. Tema vanus on juba selline, kus tahes tahtmata inimene muutub taas lapse moodi, kes ootab igal tähtpäeval, et keegi tuleks. Meid on kolm, vennad ja mina. Mina kõige kaugemal, vendadel võimalus külas käia suurem. Ole sa nii vana või noor kui oled, aga õnnelikud embamised ja tänulikud kallistused muudavad alati südame soojaks. Annavad eakale elujõudu ja lapsele kinnitust, et vahemaa ei loe midagi, kui hinged on koos ja südamed löövad ühes rütmis. Palju õnne, ema! ❤

Olen ka mina ema. Esimest korda sain neid rõõme, raskusi, õnne- ja valupisaraid tunda 18-aastaselt, kui minu kindel soov ja tahtmine emaks saada täide läks. Esimest tütrekest ootama jäädes käisin veel õpetajaametit õppimas koolis. Minu jaoks oli tähtis minu laps ning nii ma dokumendid välja võtsingi ja olenemata sellest, et 4 aastat käidud, keskkooli materjal läbitud ja eksamidki tehtud, sain kaasa vaid 9. klassi lõputunnistuse. See aga ei heidutanud mind sugugi ja kui tütreke oli kaheaastane, tegin ka õhtukoolis keskkoolieksamid uuesti ära. Üks paber käes, aga haridust, et tööle minna, siiski mitte. Läksin samasse kooli veel neljaks aastaks ja sain ka õpetajapaberid kätte.

Oi, kuidas me ootasime teist tütrekest, kohe kuude kaupa… 😛 Ja siis, kui ta tulla otsustas, olin mina juba esimest korda elus õpetajana klassi ees. Ja siis ka klassist väljas WC-s, sest esimesed 3 raseduskuud ainult iiveldas ja iiveldas. 😀 Aga seda suurem oli õnn, kui selle pisikese beebiga kohtusime.

Kui noorem tütreke oli pisut üle aasta, käis meil mõte peast läbi, et vahva oleks ju kui tal oleks mänguseltsiline, seda enam, et vanema õega ju vanusevahe lausa 9 aastat. Ja nii saimegi oma tüdrukutele lisaks ka ühe vennakese väikese. Ütlen ausalt, laps on laps, peaasi, et terve, aga ega ikka ühtemoodi ei kasva nad küll. Ülirahulikule, iseendaga väga hästi hakkama saavale tüdrukule kaaslaseks sündis tõeline “ahvipoiss” (2004 oli Hiina kalendris ahviaasta). Küll leidsime teda diivani tagant ja seljatoel kõõlumas, küll püüdsime tema küünarnukki radiaatori vahelt välja tirida, küll käisime EMO-s autoukse vahele jäänud pöialt näitamas. Ja kui õues jalutades käisid kõik teised mööda kõnniteed, siis tema leidis alati mõne põneva raja, kust kulgeda. Tõeline tore vaheldus meile! 😛

Vahele jäid mitmed aastad, lausa 12 koos- ja lahkukasvamist ning minu suurim soov saada koos kõige armsama inimesega veel üks pisike printsess täitus 4(+9) kuud tagasi. Nii väga oodatud pisike tüdruk on nüüd meie päevade päike, suurte õdede ja vendade õeke väike.

Olen südamest õnnelik, et mul on just need lapsed. Igaüks on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on omamoodi pärl minu emaks olemise kees ja säravad igaüks omamoodi, oleneb millise nurga alt vaadata. ❤

Igal pärlid on oma särav külg – oskused, saavutused, mis mind emana õnnepisarateni liigutavad. Täna võtan julguse ehtida end võõraste sulgedega. Tegelikult ju oma 12-aastase poja sulgedega e kätetööga. Imelisi asju tehakse puutöötunnis, mis pakub vähemalt minu pojale suurt rõõmu ja mida ta alati suure huviga ootab. Need siis lisaks juba varem kojutoodud toredatele esemetele.

12764352_971117289639111_3993094172668391049_o

Poja puutööd 2016

Kõige rohkem kasutust on leidnud see vibupüss, millega õues sõbraga ma-ei-tea-keda luuramas käidud ning pisike pingike, mis pildile kahjuks ei saanud.  🙂

Külm kevadhommik pildis

Härra Mati Uni lahkus täna mu voodist eriti varakult. Kui silmad avasin ja päikesekiirtest helevalges toas oma lage silmitsesin, näitas kell alles 5.45. Hommikud mulle meeldivad. Meeldib ärgates olla tänulik uue alanud päeva eest. Ajasin end nohiseva pisipiiga kõrvalt üles  ja heitsin pilgu õue. Nagu igal hommikul. Tänavune kevad oskab nii imeliselt üllatada, et kunagi pole kindel, mis pilt sealt aknast vastu vaatab. 😛 Kord on rohi roheline, järgmine päev maa lumest valge. Täna on külmapoisid õue peal hoolega kukerpallitanud, jättes igale kasvavale taimele oma jäljed. Ja kuupäev on 11. mai. Ilusvalus… 🙂 😦

Emadepäeva eel

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust, Jukust, ei nukkudest kirjutada… Emadepäeva eel mõtlen minagi oma emale. Naisele, kes otsustas peale kahte poega veel ühe lapse ilmale tuua ja sai endale pesamuna tütrekese. Aitäh sulle, ema, et andsid mulle elu!

Mõtlen sedapidi, et mida on mulle õpetanud minu ema? Mida on ta pakkinud kaasa minu lapsepõlveseljakotti, aidanud selle mugavalt selga ning siis lasknud mul minna põnevale seiklusretkele nimega ELU? Mille eest olen sulle südamest tänulik?

Milliseks on minu elutee sillutanud naine, kes suurema osa oma elust on teinud füüsiliselt väga rasket tööd suurfarmis. Keda tol ajal tunnustati kui rajooni parim lüpsja ja sellest on kusagil isegi ajaleheartikkel alles. Kes sai kolmele lapsele emaks olemise ning heade tulemuste eest rajooni lüpsivõistlustel rinda töövapruse medali.

Mida on minu ema mulle õpetanud oma käitumise, vestluste, eeskujuks olemise, nõudmiste või karistuste kaudu?

  • Raamat on väärt sõber ja lugemine aitab suurepäraselt igavust peletada. Minu lemmik õhtune unejutt, mida ema mulle ette luges (ehkki oskasin enne kooli juba ise lugeda) oli raamatust, mille esikaanel oli helesinises kleidis metsateel kõndiv tütarlaps. Pealkirja kahjuks ei mäleta ja raamatut pole ka alles.
  • Samas kategoorias olen tänulik, et tollal ilmunud Noorte Hääle tagaküljel sain esmakordselt teada, mis on ristsõnad ja kui põnev on neid lahendada. Lisaks lahendamisele olen neid ka ise päris palju koostanud ja neid on isegi trükis avaldatud. 🙂
  • Ise tehtud asjad on hingega – armastus käsitöö vastu. Koon, heegeldan, tikin, aga vot õmblusmasinale ei oska niitigi peale panna. Tööõõpetuse tunniks vajalikud pluusid-kleidid õmbles ema. 😀
  • Lapsed on elu õied. Minu ema (9 lapse vanaema) on lastega tegeledes eriliselt loov, vajadusel näitlejameisterlikkusega ehitaja, kunstnik, arhitekt, õmbleja, mängupartner jne.
  • Õnneliku elu aluseks on lapsepõlves omandatud väärtused:
  • AUSUS Siinkohal kehtis juba varakult ema-test. Kui midagi teed ja julged sellest ka emale rääkida, siis see on hea tegu. Vastasel juhul jäta tegemata.
  • AUSTUS Ka minu lapsepõlve ajal oli inimesi, kes erinesid n-ö “tavainimestest” (naabermajas elas liliput, naabrionu kogeles kohutavalt) ja neisse tuli suhtuda samamoodi nagu igasse teise. Ja siia lisandus austus täiskasvanute vastu – kui “suured inimesed” omavahel räägivad, siis lapsed ei sega vahele.
  • VIISAKUS “Tere!”, “Tänan!”, “Palun!”, “Jõudu tööle!” – neid pidin  kasutama mina ise ja naabrilapsed said ka tänu emale selle kohta põhjaliku koolituse. 😉
  • LUBADUSTEST KINNIPIDAMINE, TÄPSUS Ainus kord, mis ühe pildina mälust esile kerkib enne 10. eluaastat, oli see, kui jäin umbes 6-7-aastaselt sõbranna poolt kojutulekuga hiljemaks, kui olin lubanud. Ja minu ema jaoks oli see piisav, et üks ja ainus kord vitsaga mulle täpne olemine selgeks õpetada.
  • TEISTEGA ARVESTAMINE – Kui sinuga samas ruumis või ka kõrvaltoas keegi magab, siis räägime vaikse häälega.
  • PUHTUS See kehtis nii enese kui ka ümbritseva elu kohta – riided, nõud, eluruumid. Ja siin järeleandmisi ei tehtud. Ikka kõlas lause: “Kui midagi teed, tee hästi või ära tee üldse!” Ja kui ema riidekapis olid kõik esemed millimeetritäpsusega paigas, siis minul lapsena ju ikka juhtus lohakuseussike sisse. Kui ema seda märkas, siis leidsin oma kapi sisu põrandalt ja pidin uuesti korralikult riided kappi panema.
  • LAHKUS Kui vähegi midagi anda oli, siis kõik, kes meie poolt teele läksid, said midagi kaasa ka. Ja see kehtib tänaseni. 🙂 Siia punkti alla paneksin ka jagamise oskuse. Kui mul oli midagi söödavat ja minu läheduses oli teisi lapsi, siis pidin ka neile pakkuma. Vastasel juhul ei tohtinud ma ka ise süüa. Ja külla minna ei tohtinud kunagi tühjade kätega, sest kes tuleb, see toob.
  • TÖÖKUS Meie kodus kehtis kindel reegel – kui suuremaid töid tehakse, siis teevad kõik (kodu koristamine, kartulipanek, kartulivõtmine, heinategu, aiamaa harimine jne).  Samuti sai varakult selgeks, et töötegija juures niisama ei passita.
  • ABIVALMIDUS Sel ajal käisid suuremad talgud ikka terves külas korraga ja kui endal said kartulid võetud, aga naabrid alles poole peal, siis läksime oma kambaga ikka alati üle põllu appi. Samuti ajasime kogu oma suure suguvõsa kokku, kui oli suvine heinategu ja polnud mingi probleem sõita venna Java tagaistmel 30 km memme-taadi tallu tööle.
  • MUUSIKA ON RÕÕMU JAOKS Olgu töö, milline tahes, muusika saatel saab see alati kergemalt tehtud! Ja kui pidutseda, siis korralikult. Meie suguvõsas pole vist kedagi, kes muusikast lugu ei peaks ning ühislaulmised on eriliselt meeldiv osa igal kokkusaamisel. Boonusena valdavad üle ühe meie seast ka mingit muusikariista ning siis seda lõbusam sinna juurde laulu lasta ja jalga keerutada.
  • Ilma õppimata on minugi tegemistes äratuntavad mõned asjad, mida ema eeskujul teen:
  • Minulgi on köögilaual paber ja pliiats. Kui mingi toiduaine või muu vajalik asi saab otsa, panen selle kohe kirja ja poenimekiri saabki alguse.
  • Aastaid tegi ema naljakaid-lõbusaid-kummalisi kuupäevaliselt vormistatud ülestähendusi oma punasesse märkmikku. Nt pesin ära 24 paari sokke, koorisin 45 kartulit, keldrisse viidi 10 purki moosi jne. See on saanud ka omamoodi meie pere kroonikaks, kust hea uurida, kui midagi vaja meenutada. Ehk on sealt alguse saanud ka minu päevikupidamine?
  • Kilekotte voldin siiani kokku ja ei taha kuidagi kasutada neid, mis lihtsalt kokku käkerdatud.
  • Toidutegemise ajal maitsmiseks kasutatav lusikas käib selle taldriku peale, mida ise söömiseks kasutan.

Sellele nimistule lisaks tahan aga kirja panna ka need asjad, mida ma oleksin tahtnud, et ema mulle õpetaks. Need oskused, millest ma ise täiskasvanuks saades puudust tundsin.

Ma oleksin tahtnud, et ema:

  • oleks mind rohkem kutsunud söögitegemise ajal enda kõrvalt õppima või äratanud suuremat huvi toiduvalmistamise kohta. Praeguseni ei tee ma süüa suure hurraa ja rõõmuga, vaid see ikka rohkem kohustus minu jaoks.
  • oleks mulle õpetanud naiselikke nippe, kuidas end sättida või vajadusel jumestada. Minu ema ainuke meikimisvahend on siiani punane huulepulk. 🙂
  • ei oleks olnud nii ohvrimeelne ja oleks enda peale ka mõelnud. Alati, kui läks mõne eriti hea maiuse või toidu jagamisekS, siis tema lause oli ikka: “Ah, ei mina taha! Jagage teie kolme vahel ära.”
  • oleks näidanud välja oma tundeid minu vastu. Aga see vist oli tolle ajastu eripära, et lastele, ei öeldud: “Ma armastan sind!”, “Ma olen uhke su üle!”, “Sa oled kallis!”. Samuti ei kuulnud-näinud ma kunagi ema isaga kallistamas, kudrutamas, hellusi jagamas, musidest rääkimata.
  • oleks mind õpetanud arutlema, pidanud minuga hilisõhtuseid ema-tütre vestlusi, küsinud minu arvamust maailmaasjade kohta.

Nagu näha, siis suurem osakaal on kõigel heal, mida ema mulle on eluteele kaasa andnud. Need viimased oleksid on mulle endale olnud elus tähtsal kohal, et oma laste kasvatamisel neid ei korduks. Sest ma tahan olla oma neljale lapsele just selline ema, kellele mõeldes saaksid nemad kunagi kirja panna samuti rohkem head.

Mida sinu ema sinule lastetoast kaasa pakkis? Kas on midagi, mida sa oleksid veel tahtnud, sest ruumi ju on…

Meid lahutavad paarsada kilomeetrit ja ma pole kindel, kas emadepäeval ema juurde saan. Aga mõtetes oleme kogu aeg koos. Jätan igaks juhuks ema lemmikud siia. 🙂

580743_341633695920810_1506320827_n

Ema lemmik – punane roos

 

 

Esimesed ja viimased

Maikuu algus on olnud igati kevade nime vääriline. On tuult, on päikest, on plusskraade. Kõige paremini on seda tunda, näha, kuulda ja tajuda enda ümber looduse muutumist jälgides. Nojah, põrisevaid kevadekuulutajaid, mis garaažidest välja aetud ja sõidukorda sätitud, on ka kuulda olnud. 😉 Päikesepäevad annavad energiat kõigile ja seda tuleb miskitmoodi ära kasutada. Mind on võimalik leida jälle horisontaalasendis murumadalat maailma uudistades.

Kevadel, kui loodus taas ärkab ja tärkab, on minu rõõmuks nii palju “esimesi”. Ehk ma olengi lapsemeelne  (samas õnnelik selle üle), aga seletamatu elevus kerkib hinge, kui märkan esimest paiselehte, esimesi õiekobaraid toomingaoksal või võimsaid kohe-kohe puhkevaid kastani pungi. Juba on tuttavad  samblamaailma esimesed kaunitarid, kelle jäädvustamiseks on tõesti vaja ikka põlv murule maha panna, et neid päikesenautijaid kaamerasse püüda. Olen selle mõne aasta jooksul, mil pildistamise kirg mind innustanud on, jõudnud arusaamisele, et minimaailm on minu jaoks! See tähendab aga seda, et võimalikult häid makrovõtteid tabada, on vaja täiendada oma kaamerat. Unistan suurelt! 🙂

Koduaia lillepeenras on aga “esimeste” kõrval ka juba oma etteastet lõpetavaid taimekesi. Krookused ja vapper sinilill näitavad oma viimaseid õisi, sest nemad on ka kevade vingerpussidega võidelnud ning üllatuslume alt end taas õitsele kergitanud. Päikesekollased nartsissid avavad järjest õiekesi ning tulpide pungad paisuvad iga päikesepaiga suuremaks. On, mida oodata! 🙂

Ja minu kõige rõõmsam “esimene” oli eile õhtul, kui olin kastanipuu hiigelpungasid imetlemas. Sama puu küljes olevast suvekodust lendas välja Hr Kuldnokk ja soojendas oma sulgi õhtupäikese paistel. Uudistas ümbrust ja jutustas midagi. Ju ta oma kaasat kiitis, kes tuppa munadele jäi. Ei ole mul õnnestunud varem ühtegi lindu nii kenasti pildile saada! Minu “esimene pääsuke”!? 😀

Üllatuslikke “esimesi” teile kõigile! 🙂

Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta. DSC09793

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛