Sa oled see, mida sööd

Juba päris palju aastaid on elatud siin ilmas. Olnud ise laps, saanud ise lapsi. Pesamuna kallike täna alles 3-kuune. ❤ Et aga elus püsida, selleks on teadupärast vaja kehale kütust ehk midagi söödavat. Jätan vee-inimesed ja need, kes päikesevalgusest toituvad ning elavad praegu puutumata. 🙂 Vaatasin ühel päeval oma söögilauda, külmkappi, tervet kööki ja söömisharjumusi kriitilise pilguga ning tegelikult teadlik naine ja ema minus hakkasid vaikselt häirekella lööma.

Tean teooriat, milline on täisväärtuslik ja tasakaalustatud toit, mida peaksin sööma ja perele pakkuma, aga praktikas olen närb ja ühekülgne toituja ning mitte üldse meeleldi köögis kokkav perenaine. Mõned minu toitumisalased eelistused ja kiiksud on kirjas siin.

Süüa mulle meeldib, aga süüa teha – mitte eriti. Teen nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Sageli söön siis, kui nälga polegi. Lihtsalt ajaviiteks tass teed võileibadega või hommikune viimane pannkook või ports salatit kausipõhjast, et otsa saaks, noh. 😉

Mõned pildile saanud näited minu toidulaualt…

1490849073718

Soolane

img1490848599439

Magus

img1490848397016

Magus

Ja nüüd ma mõtlengi selle tuntud lause tähenduse üle. Sa oled see, mida sööd. 

Mis ma siis olen? Sigalahe kodune kartul? Nisujahust/pärmist pakatav moosirõõmupall? Ahvatlevalt magus vahukoorevunts?

20170407_174132

Vahva juurikainimene toitumine.ee lehelt

Tervise üle ma väga ei kurda. Kehakaaluga olen rahul. Väike kõhulihaste trenn tuleb kasuks, aga seda mõne aja pärast. Pisipreili alles 3-kuune ja esimesed katsetused harjutusi teha lõppesid kõhuvaluga. Võtan rahulikult. Juuksed püsivad peas, pikad ja kasvavad kiiresti (eriti tukk, mis häirima hakkab, kui vaateväli varjatud). Küüned on tugevad ja terved ning kasvavad ka megakiiresti. Aastaid vaevanud seljavalu on taandunud. Ainus, mis praegu tähelepanu vajab, on piisav vedelike tarbimine, sest tütreke rinnapiimalaps ja nahk kipub kuivama.

Tunnistan, et olen tõeline päikeselaps. Hilissügise hallid ilmad panevad mu motivatsiooni ja teotahte proovile. Siis tunnen küll vahest, et pean ennast tegutsema sundima ja selle pimeda aja endapandud diagnoos on laiiskus kondiites. 😀 Kuid esimeste plusskraadide, päikeseliste ilmade, linnulaulu ja lilleõite ilmumisega, saabub kevad ka minu hinge. Ma löön särama, olen täis energiat ja tahtmist kõike teha ja palju jõuda.

Mis vaimsesse tervisesse puutub, siis selle heas korras hoidmine on suuresti mõtlemises kinni. Ja minu mõtlemine on enamasti positiivne – igapäevaelu rõõmudest tulvil, lähedaste toetusest ja armastusest kantud, värske emarolli nautimisest pungil. Olen õnnelik. Minu pisemad ja päris suuredki soovid on täitunud või täitumas ning tunnen end rõõsa ja rahulikuna. Terve noh! 😉

Aga siiski toitumine? Seda enam, et üks väike inimene hakkab peagi minuga ühe laua taga sööma. Kuidas teha algust, et muuta tavapärast toitumist ja kõike, mis sellega seotud? Alustame menüü väljamõtlemisest, poenimekirjast. Siis tuleb leida see pood või mõni muu võimalus, kust hankida vajalikud/soovitud toiduained. Edasi jõuame toiduvalmistamiseni ning selleks vajaminevate köögitarvikute ja töövahendite olemasoluni. Ja ega vähemtähtis pole ka kokkamise soov/kirg/oskus. Ning viimaseks tundub mulle, et selle kõigega kaasneb ka muutus koduses eelarves. Alguses kindlasti väljaminekud suurenevad, enne kui leian sobivad ja soodsad toodangupakkujad ning hangin vajamineva köögitehnika. Kui menüü paigas, toorained kodus, retseptid leitud, abilised hangitud, näpunäiteid/oskused omandatud ja igati tervislik toit valmimas, jääb üle veel viimane katsumus. Saada ise sõbraks uute maitsete ja toitudega ning tutvustada/pakkuda neid ka ülejäänud perele. Mismoodi see lastega võimalikuks osutub, seda ma küll ette ei kujuta. 😮

Millised on väärt nipid ja võimalused alustada söömisega midagi sellist, mis pole kunagi varem meie toidulaual olnud?

Et siis mõne aja möödudes võiksin tunda end kui särav särg, kaunis kena kaunvili, suurepärane seenesupp või loominguline loomaliha!

 

20170407_174231

Teine trennijuurikas toitumine.ee lehelt