Love of our life

Ega ma muudmoodi oskagi nimetada seda kõike, mis sinuga koosveedetud aeg hõlmab, armas Täpike! Ikka rõõm, rahulolu, pisike murekübe, kui sa nutad, aga suurim annus siiski puhast ja südamlikku armastust. Sest sa lihtsalt oled kõige, kõige, kõige… nende teiste “kõigedega” koos.

Collage 2017-03-27 06_42_17

Tänase seisuga oled sa juba 3! Päris abitust titast on saanud imearmas pisike laps. Sa jälgid oma sõstrasilmadega iga meie liigutust. Sa leidsid üles oma käed, oma sõrmed, oma pöidlad, mida nii magusasti suhu paned, kui uneaeg tulemas või lihtsalt väike nutujoru külas. Vaatan sind praegu siin enda kõrval Unemaale vajumas, pöidlake suus. Ja ma vaataksin sind veel ja veel, aga samas tahan ka kiirelt kõik sinu uued oskused ja olemised kirja panna sel ajal, kui sina tudud. Siis ärgates olen jälle sinu jaoks olemas, mängime koos, laulame koos, võimleme koos, võtame voodis päikeselaigus õhuvanne ja naeratame teineteisele.

Sulle meeldib oma mängukaare all loomi vaadata, peeglititale naeratada ja kui lõvi oma muusika lõpetab, siis hõikad meid kohale, et see uuesti mängima pandaks. Ostsime sulle ka voodikarusselli, et see ehk aitaks sul oma voodis uinuda. Aga seal ju Puhh, Tiiger ja Iiah käivad muusika või linnulaulu saatel ringi ja no magama sa seal küll ei ole jäänud. Alguses tekitasid nad sinus isegi veidi kartust, sest nutt tuli kiirelt, kui nad su pea kohal tiirutasid, aga nüüd sulle meeldib neid vaadata.

Jätkuvalt meeldib sulle ikka selili olla. Kõhuli oled sa mõne minuti rahul ainult siis, kui saad seda teha minu süles või kui keeran sulle rinna alla tekikese, et saaksid kohe kõrgemalt ilma ja inimesi uudistada. Aga ühel ööl tegid sa imet! 🙂 Võtsid kätte ja keerasid end ise kõhuli ning magasid rahulikult nii kuni hommikuni. Mis sa arvad, kas mina julgesin edasi magada? Muidugi mitte! Olin valvel nagu sõdur, kes kohe valmis appi sööstma, kui pisikestki piiksu kuulen. Ja üldse oled sa öösel ärgates eriline Rõõmupall ja Jutulind! Ühel ööl, kui issi sinuga vestles, sa isegi kilkasid korra suurest rõõmust – keegi on veel üleval minuga koos! 😀

Nüüd on sul enam-vähem väljakujunenud ööunne minemise aeg – 20-21 vahel. Aga päevased magamised ja söömised on ikka nii nagu sina soovi avaldad. Tavaliselt hommikul peale ärkamist ja puhastamisprotseduure oled veidi üleval ja teed siis umbes 45 minutilise uinaku. Siis tuleb söögi- ja mänguaeg ning siis oleme juba ilusate ilmadega õue läinud. Vankris sa magad küll, kui see liigub. 😛 Ja enamasti ikka tund või kakski. Siis tuleb toas veel üks lühike suikumine mängimise vahele. Aga enne ööund on sul mingi kaval nutuaeg ka päevaplaani kirjutatud. Siis ei sobi ei emme tiss, ega issi süli – viskad ennast vibuks ja kisad nii nagu kogu maailma kurbus oleks sinu õlgadel kanda. Lohutamine on siis päris raske ettevõtmine. Hoiame kätel ja kõnnime, istume kiiktoolis ja lubame sul televiisoripilti piiluda, paneme turvahälli ja kiiiiiigutame, laulame ise ja laseme youtube-ist mussi, pakun sulle isegi väikest lutti, aga see on suht mõttetu, kuna sa ei tea, mida sellega tehakse…  Ei ole me veel seda võluvitsakest avastanud, mis mõjuks. Katsetame jätkuvalt. 🙂

Enamuse ajast oled sa ikka särav ja naerusuine piiga. Ja sulle otsa vaadates, kaovad kohe ka emme-issi murepilved taevast ning päike loob kõigele lahendusi ning annab tohutult tahtmist ja jõudu elada. Suured õed-vennad on juba harjunud sinu nututrallidega, kes vähem, kes rohkem. Aga armastame me sind kõik ja kogu südamest! Sest sa oled parim kingitus igas meie päevas! Kasvame koos ja avastame maailma!

paint

Ja üks pildike ilusa päeva lõpuks ka… 2017-03-29-19-22-05

Ka sel kevadel

Kuidagi on see nii, et peale jaanuari-veebruari teevad esimesed päikeselised ilmad minuga imet. Mis siis, et vahel kuuleb veel öötundidel tuisutuuli või keskpäevakski ei kao puudelt härmahelmed. Aga need esimesed soojad päikesekiired keset märtsikuud on hoopis teistmoodi. Paneb hinges armastuse, headuse, rõõmu liikuma ning keha otsib üles kõik oma talveunes puhanud jõuvarud, et minna. Minna vastu kevadele. Minna vastu uutele algustele. Minna välja oma talvisest tubasest rutiinist.

Lauluviisidest kõlab ja kajab meeles “jälle algab kõik, algab uuesti…”. Uuesti ja samas tuttavalt nagu ka eelmistel aastatel. Taas kordub kõik. Päikesepai meelitab esimesed ärkajad õitsele, puude-põõsaste pungad on kohe-kohe valmis lehtima. Tihane mu akna taga otsib ka sel kevadel oma kaotsiläinud sitsikleiti. Või ehk kuulutab oma lauluga peatset kleidikandmise aja algust? Pehmed pajukiisud ei jaksa oodata palmipuudepühani, vaid paisuvad juba praegu tee ääres, jalad külmas lumesulamisvees.

Tore, et aastaringis on kõik omal kohal, on kord. Mis siis, et oma lillefotode albumist leian igal kevadel postitatud lumikellukesed, märtsikellukesed, paiselehed jne. Igal aastal algab ärkamine samade õiekestega koos. Igal aastal tunnen just kevadel uut tahtmist midagi muuta, midagi korraldada ja korrastada – oma igapäevaelus, riietuses, mõtetes.  Üks on kindel – kevad on aeg rõõmu otsimiseks, leidmiseks, jagamiseks. Loome oma elu ilusaks!

Mida teen sel kevadel?

  • Võtan aega kodu suurpuhastuseks, ümberpaigutusteks, kaunistamiseks – muudan me kodu kodusemaks, hubasemaks.
  • Võtan aega ja otsin ressursse perega ühisteks väljasõitudeks, ajaveetmiseks kõigile sobival moel.
  • Võtan aega kujundada aeda 😉 – lillepeenrad korda ja mõni juurdegi, viljapuid ja -põõsaid lisaks, köögiviljadele peenrad ja mugulad mulda.
  • Võtan aega jalutuskäikudeks loodusesse koos kaameraga. Parimad pildid panen paberile ja seintele.
  • Võtan aega vaadata üle meie pere garderoob – liigne ja kasutu minema, et teha ruumi uutele rõivastele.
  • Võtan aega olla oma lemmiktegevustega – lugeda (“Hingele pai” ootab siiani avamist), kirjutada (blogi olen harva külastanud ning Lii Marii beebiraamat vajab sissekandeid), märgata looduse loomingut ja tabada hetke läbi kaamerasilma. (See sai ka eraldi punktina kirja).
  • Võtan aega armastuseks – tegelen koera ja kassidega, mängin-liigun-olen… koos lastega, olen armastav ja võtan vastu armastust oma kõige kallimalt kaasalt.
  • Võtan aega unistamiseks – palju on täitunud, nii mõnigi ootab oma aega.
  • Võtan aega elamiseks, elu nautimiseks siin ja praegu. Parim päev on TÄNA! 🙂

Millega Sina oma kevadpäevi sisustad? On neis vana hea tuttav rutiin või algatad uusi ettevõtmisi, lähed vastu uutele pakkumistele?

Little moments, big memories

Tere!

Kui ma kaks kuud tagasi plaanisin hakata siia ilma emme-issi rõõmuks tulema, siis oli kuupäev kalendris 28.12. Andsin juba õhtul emmele märku, et võtku aga issi see kena roosa-ruuduline kott õlale ja sõidutagu emme arstide hoole alla. Sinna ju tervelt 30km maad. No emme veel sebis toa ja wc vahel, käis pesemas, luges suurematele õele-vendadele sõnu peale, mis kõik teha ja kuidas olla, kui teda kodus pole ning lõpuks maandus ikka autoistmel ka. Vaikselt valutades ja ärevalt telefonis vaheaegu jälgides. Haigemajja saabusime 20.30 ja mina oleksin ka südaööks nende õnnelike nägudega kohtunud, aga emmel see kõik nii kiiresti ei läinud. Ja nii ma sündisingi hoopis uue päeva esimestel tundidel. Mis sellel 29. kuupäeval ikka viga? Ei midagi. Ainult et keegi onu Gregorius tegi sellise vahva kalendri, et minu teine minisünnipäev jääkski tähistamata. Pole lihtsalt sel aastal veebruaris sellist kuupäeva.

Ega pidu sellepärast pidamata saa jääda. Kuna märtsikuusse kirjutas ajaarvamise-onu vastukaaluks kohe palju rohkem päevi, laenasime sealt ühe, et mul ka ikka teine tähtis kuu saaks pildile ja no issi pidi ju tordiga koju tulema. Emme võttis kokku kogu oma julguseraasukese ja puhus minu auks täis isegi 2 õhupalli. Õnneks ei ole veel minu 11. minisünna, see oleks emmele küll päris karm väljakutse. 😀

Mis ma siis selle vahepealse kuuga ära olen õppinud?

Kõige oodatum kingitus on kindlasti minu naeratus. 🙂 Tean, kuidas emme-issi ja kõik teised toredad uudistajad on põnevil oodanud, millal ma neile oma shining-light smile-i näitan. Sel kasvukuul ma seda tegin! Emme tuleb minu juurde ju alati nii magusarmsa häälega nunnutama ning issi vahva karvane nägu ajab juba iseenesest naerutuju peale. Naeratan! Ja siis nad sulavad. Emme poetas isegi kord pisara, issi aga kiidab iga kord, et ma olen ikka maailma ilusaim laps. Tänan teid! Kellele siis meelitused ei meeldiks!? 😉dsc_1100

Esimese elukuu lõpus hakkasid mind huvitama need värvilised ja helisevad lelud, mida emme mulle iga päev näitas. Esialgu ei saanud ma suurt sotti, mis asja nad sebivad siin minu silmade kohal, aga ühel päeval mu pilk selgines – hakkasin püüdma selle mängukanni liikumist. Ja ega emme rumal ole, liigutas seda kõlisevat kalalelu ikka ühele poole ja teisele poole ning mina siis silmadega järele. Oh, seda rõõmu! Emme haaras kohe telefoni ja pani uue oskuse kirja – 9.02 2017 jälgib silmadega kõrina liikumist. Isegi filmis mind, kui tublid silmad mul on! Peale seda on see meie igapäevane mäng. Ja ma saan jätkuvalt kiita, sest pööran ikka pead ka kaasa koos silmadega.

Kui emme mulle vahel kõrina või minu armsa kaisulamba jala peopessa paneb, proovin ka ikka midagi teha, et oleks tal põhjust rõõmustada ja minule õnnelikult kiitust jagada. No see asja hoidmine vajab veel harjutamist. Veidi aega isegi püsib, aga siis hakkavad käed ju jälle oma elu elama ja nii lasevadki sõrmed selle vahva lambukese lahti.

Ühel ilusal päeval, kui suur õde meile külla sõitis, emme minuga pikema poeringi-sõidu ette võttis ja issi sini-must-valge küünla paistel televiisorist ühe tädi kõnet kuulas, tahtsin mina ka jälle tubli olla. Lesisin emme-issi suurel voodil, kus emme ja õde juttu puhusid ning hakkasin ajaviiteks oma kätt vaatama. Tõstsin  ta üles ja uudistasin oma ilusat rusikat. Kui ma olin sellega emme tähelepanu ja ülevoolava kiituse taaskord ära teeninud, liikus rusikas nagu iseenesest suu juurde. Oh, see oli küll tore! Nüüd ma tean, kuidas end kuuldavaks teha. Ei olegi vaja nutta. Panen rusika suhu, lutsutan seda mõnuga ja selle hääle peale jooksevad kõik kohale – minu ülipabistav issi, kes arvab, et mul on vaja kindlasti abi ning veidi rahulikum emme, kellele see matsutamine kõvasti nalja teeb. Ja tema telefoni märkmikust võib leida sellise lause: 24.02,2017 Jälgib oma kätt,paneb rusikat suhu.

dsc_1202-01

Kätest veel rääkides, on vahva, kui emme nad mõlemad end kätte võtab ja natu-natukene aitab mul end tõsta. See mulle kohe väga meeldib, aitan ise ka kaasa, pingutan oma selja kauniks kaarsillaks ja vupsti! saangi emme abiga istuma. Aga siis emme muidugi võtab mõlemad minu pisikesed käed oma ühte kätte ja teisega toetab mu pead. No ei kuula see ümmargune pall veel sõna ega seisa paigal.

Õues meeldib mulle käia küll, kui kiisu-Pätu mulle minu vankrit loovutab, sest see karvakera armastab seal samamoodi magamas käia. 😛 Eriti tore on siis, kui vanker liigub, aga kui uni juba sügavam, siis magan kohe pikemalt värskes õhus. Vannivesi on ka vahva! Issi hoiab mind kätel ja emme peseb. Viimane kord mõtlesin ennast julgemalt seal tunda ning peale seda pidi emme köögi põrandat lausa lapiga kuivatama. 😛

dsc_1192

Söögiks kõlbab mulle jätkuvalt emme rinnapiim. Paar nädalat tagasi oli mul aga selline kiire kasvamisega, et rapsisin ja sahmisin, haarasin ja lasin lahti, enne kui sööma hakkasin. Targad tissiteadlased väidavad, et see olevat kasvuspurt ja mina tellin endale vajaliku koguse piima. Võib-olla on neil õiguski. Aga praegu saan sellest kenasti kõhu täis. Ning mähkme sisse tuleb ka parasjagu mitu korda päevas seda “kollast kohupiima”. Ja ikka on minu lemmik kakamise asend kellegi peopessa, kes mind parasjagu oma süles hoiab. OK. Ärge nüüd arvake, et mind paljalt hoitakse. Ei, ikka mähkme sisse läheb see ports, ainult tavaliselt on kellelgi käsi mind pepu alt toetamas. 😀

Midagi on siiski, mis mulle ei meeldi ka, aga emme arvab, et just seda on vaja järjekindlalt iga päev minult nõuda. Selleks paneb ta mind oma suures voodis kõhuli ja ootab, et ma oma pead tõstaksin. Pea on ju nii raske veel! No ei taha ma kaua aega niimoodi olla. Ja sellest annan ma valjuhäälselt teada ka, siis saan jälle selili tagasi ning maailm mu ümber on jälle õigetpidi. Või noh meie toa valge lagi, kus saan imetleda läikivat laelampi. Vahel on seal mind alati hoidmas ja jälgimas minu kaitseingel ning kellele ma lõbusalt naeratan. Või vähemalt emme arvab nii. Olgu tal siis õigus. 🙂

_20170216_144917

Kasvada on lõbus ja iga päev saan midagi uut jälle selgeks. Mul on ka emme-issiga vedanud, nad on kogu aeg minu jaoks olemas ja nii me üheskoos suuremaks saamegi. Suuremaks just nimelt, sest kosusin kuu ajaga ikka korralikult. Õde ütleb, et ma olen sõõrik. Issi natuke leevendas seda nime ja pakkus välja, et ma võiks olla sõõrikuvabriku mannekeen. Eks vaatame, mida järgmise kuu numbrid näitavad.

Aitäh!

Täpike

dsc08694