Ela oma elu

background-681969_640

Me oleme kõik inimesed, ühtemoodi kahe jala ja käega, ühe pea ja südamega. Me oleme loodud elama mõned aastakümned siin maal. On muidugi valusaid erandeid jäsemete osas ning ka eluiga võib  küündida sajani ja pealegi. Aga me oleme inimesed. Meile on antud aju, et seda kasutada elamiseks ja ellujäämiseks olukorras, mis nõuavad inimesena reageerimist, mitte vaid toetudes instinktidele nagu põhiliselt loomariigis toimub. Siin aga tuleb mängu meie suur erisus loomadest, mis annab meile õiguse öelda, ma olen inimene! See on südametunnistuse olemasolu, see on võime märgata ja anda märgatavale hinnang, tegude ja sõnadega. Kass ei analüüsi hiirt püüdes, kas ta on ka piisavalt priske ja kena, et sobiks nälja kustutamiseks. Ta tegutseb – jahib, annab endast parima, kasutab oma võimeid ja osavust saagi püüdmisel ning sööb kõhu täis. Hea küll, mõni kass ei pea hiirtest suuremat ja võtab seda kui mänguasja, aga ju tal pole siis tarvis oma kõhutäie pärast pingutada. 🙂

Jõuan oma jutuga südametunnistuseni taas ja käin välja oma jutu mõtte. Miks me inimestena kogeme elu ja anname igale hetkele,inimesele või olukorrale hinnangu? Miks see meist väljaspool asuv ümbritsev maailm meile korda läheb? Miks me enamasti märkame midagi sellist, mille kirjeldamiseks kasutame negatiivse tooniga sõnu ja väljendeid? Miks me arvustame, kritiseerime, viskame sarkastilisi nalju, halvustame, näitame näpuga, otsime süüdlast?

Loomulikult on tänane kirjutis ajendatud eilsest päevast, meie kõigi pidulikust päevast ja selle päeva kauniks muutuvatest traditsioonidest – lipu heiskamine, kaitseväe paraad, kontsert kõigile eestlastele ning presidendipaari vastuvõtt. Need üksikud toimingud sel külmal talvekuul moodustavad südantsoojendava terviku meie kõigi kodudes ja südameis – see on sünnipäev kõigile, kel Eestimaa tähtis. Või vähemalt võiks see nii olla.

Me võiksime tähistada omariiklust, vabadust, sünnipäeva, aga meie seas on inimesi, kes kukuvad suure suuga väljendama oma arvamust peo korralduse ja korraldajate suhtes. Ning enamasti leitakse üles kontserdikava ebameeldivused, presidendi kõne pikkuse, sõnastuse ja mõttekuse puudujäägid, vastuvõtu telekommenteerijate piisav pädevus. Ning kätlemistseremoonia riietusest on saanud terve aasta oodatud “lubamatute apsude” õngitsemine. Järgmiste päevade meedia, eriti kirjutav ajakirjandus ja sotsiaalkanalid täidavad oma uudisteosad vaid tänu sellele. Kes kuidas istus, kes kuidas astus, kes kellega käis ja mis tal seljas oli? Me pühendame oma kvaliteetset aega sellele, et märgata, mis riivas meie kõrva ja karjus silme all. Ja siis me avaldame selle minu arvamuse ka avalikult, sest millest muust me uue töönädala kohvipausi ajal siis räägiksime? Sest me oleme ju inimesed, meil on võime näha, kuulda ja öelda välja oma arvamus kõige kohta, mida kogeme. Kirusid naabriga kleiti ja postitasid seinale “oh-õudust-soengu” pildi, mis see sulle andis? Muutis su enesetunde paremaks? Innustas tõhusamalt töötama? Või tõesti on selle parim mõju vaid see, et saame enesekindlust,  et mina küll nii ei toimiks, nii ei riietuks, nii ei räägiks?

Mida aga peaksime/saaksime/võiksime muuta? Ja siinkohal ütlen välja vaid minu enda arvamuse. Kui me sama palju energiat, mõttetööd, kuulmist ja nägemist kulutaksime iseenda ja oma kõige lähedasemate inimeste ning nende tegude, sõnade ja vajaduste märkamiseks. Headuse märkamiseks. Ning elaksime rohkem oma elu. Panustaksime oma pere ja kodu hoidmisele, innustavale arengule ning igapäevaste suurte ja väikeste rõõmude märkamisele. 

Kas sa märkasid, et kallim kohendas su tekki, kui sa olid äsja ärganud ja nautisid tema unesooja kallistust ja tere hommikustpõsemusi? Kas sa märkasid, et ema ulatas sulle kohvikruusi, et koos hommikueinet nautida? Kas sa märkasid, et su laps naeratas sulle, kui kutsusid teda pannkooke sööma? Kas sa märkasid, et isa oli tõusnud varem ning sinu ärkamise ajaks teinud kaminasse tule ning tuba täidab soojus? Kas sa märkasid ise teha midagi, mis väljendab sinu armastust lähedaste suhtes? 

Ja nüüd, kui selline on sinu päeva algus, siis siia sobiksid kõik ilusad, inspireerivad ja innustavad sõnad, et näidata, ma märkasin sind, ma märkasin head, ma olen tänulik. 

Selleks meile, inimesed, ongi loodud ja antud mõtlemisvõime, kõnevõime ja südameheadus. Kasutame neid siis! Palun kasutame neid siis headuse külvamiseks, armastuse suurendamiseks, tunnustuse väljendamiseks.

Aitäh, et sa kulutasid oma aega ning lugesid! 


 

Esimest korda elus

Hei, Täpike!

Sa tulid meie ellu, et elada. Sa tulid ja oled selle ühe kuu ja paari nädala jooksul õpetanud meidki elama. Oled avanud meie silmad ja südamed, et näeksime seda, mis varem tundus igapäevaselt harilik ja seega nii tavaline. Milleks sellele siis tähelepanu pöörata? Tänaseks on nii palju iseenesestmõistetavaid asju saanud uue tähenduse, saanud tähtsaks ning oluliseks.

Oleme muutunud. Oleme hakanud märkama tähendusega asju seal, kus varem oli hall harilikkus, kus varem ei olnudki midagi, millest rääkida. Oleme saanud parima õppetunni, mida tahta. Me oleme sinuga koos iga päev tundma õppimas ja avastamas kõike meie ümber. Sinu elu “esimesed” puudutavad meid ning juhivad meid. Meie fookus on sügavamal, meie elu on saanud koos sinuga uue tähenduse.

Täna mõistame, kui oluline on olla hetkes kohal, kus toimubki elu, kus juhtubki elu, kus eladagi oma elu. Enam ei ole oluline eile ja homme, vaid täna. Ja kui palju lihtsam on elada, kui keskenduda tänase hetke pakutavale ning võtta see südamega vastu.

Suur rõõm ja ülim õnn on jagada sinuga sinu elu “esimesi”. Aitäh, et saame olla sinuga, kui sa koged selle maailma ilu ja võlu. Täna saabus meilegi see taipamine, et Sinu jaoks on igas päevas midagi, mida sa teed-näed-kuuled-tunned-tajud jne ESIMEST KORDA OMA ELUS. Selle enesele teadvustamine oli midagi võimsat, erilist ning ilusat. Isegi ülendavat ja uhket. Midagi, mis väärib märkamist, ülesmärkimist ja miks mitte tähistamist. Sa elad märka(i)misväärset elu!

Et vanemate elu lihtsamaks teha, on nt  netipoes  esimesed sammud müügil kaardikomplekt, milles enamus laste “esimesi” kirjas. Ja neid juba jagub, kui vaid tahta kõik uus oluliseks mõelda. Sinu esimene hingetõmme, esimene pisar, esimene nutt, esimene lalin…

mbc_sat_ee_online_400px

Seda muhedat imiku hambutut naeratust peetakse vist igas peres oluliseks ja ehk jäädvustatakse ka mingil moel. Sinu tänane “esimene” võiks olla see armas kriips-smile. Sa naeratasid just niimoodi ESIMEST KORDA OMA ELUS. 🙂

orca-image-1486982226144-jpg_1486982226257

dsc_1035

Kollasest kohupiimast ja täishäälikutepeost seltsidaami pilgu läbi

 Ta nuttis, kui ta teada sai, et ta sind ootab. Ta nuttis, kui sa sündisid. Ta nuttis õnnest. Ta nuttis, sest kui sina sündisid, sündis ka tema. Enne ei olnud ta veel ema.

Järjest rohkem saab minu jaoks kinnitust tõsiasi, et südamest soovitud soovid ja nendesse kogu hingega uskumine, loob neile võimaluse täitumiseks. Olen nüüd 46 päeva olnud jälle – uuesti – värske – taaskord – üliõnnelik EMA ühele väga oodatud ja armsale tüdrukule. Üle jääb olla vaid tänulik, kogu oma meele, hinge ja kehaga. Ma tänan! 🙂 Just seda ma kõige rohkem iga päev tunnengi, sest neljakümnendates veel neljandat last saada kuulub mingite kategooriate järgi ju riskirühma ja vajab seetõttu ka pingelisemat jälgimist ja kontrolli. Meil läks kõik suurepäraselt, polnud vaja erilisi protseduure ega teste läbida.

Minu keha sai hakkama ka ootuspäraselt – esimesed kuud iiveldades, rahutute jalgade sündroom ja rahuldamatu magusaisu algusest lõpuni, alates 5. kuust tuttav üle-keha sügelemine, püsti olla on parem liikudes, kui ühe koha peal seistes ja muidugi väsimus peale väiksematki tegutsemist, mis väljendus soovist pikali olla ja et keegi aitaks hingata, sest ise lihtsalt ei jõua. 😉

Kuulun nende hulka, kellele meeldib rase olla rohkem kui sünnitada, aga eelmist pikka  lauset lugedes see just nagu oleks välistatud. Siiski kõik see 9 kuud tajuda enda sees kasvava uue elu märke, on midagi nii uhket ja ilusat, mille vastu ei saa ükski teine tunne. Hea küll, kui see sinu antud elu esimest korda kõhule pannakse ja sa reaalselt näed, kuuled ja tunned tema olemasolu, on ka samaväärselt imeline hetk. 🙂fb_img_1486873866373

Emaks olemine on kõige tasuvam töö maailmas, sest palka makstakse puhtas armastuses.

Ma võiks ju olla juba kogemustega ema, kel kuhjaga teadmisi, oskusi ja kannatlikkust asuda sellesse rolli. Olla tark ja teadlik lapsevanem ning osata tegutseda nii nagu pisibeebi soovib. Aga inimesele on antud mälu ja mälestused, et kõrvutada kõiki sarnaseid läbielatud kogemusi. Minul siis neljas kord ja on nii sarnaseid seiku kui ka täiesti uusi ja üllatavaid. Suuremate õdede-venna kohta puuduvad mul üksikasjalikud üleskirjutised, aga nüüd tahaks need enda mälu säästmiseks kirja panna.

Sulle, Täpike!

SÕNAD   

1)Huvitav, mis ta esimene sõna on, kui ta rääkima hakkab? küsis paar päeva tagasi pesamuna staatusest loobuma pidanud suur vend. Selle peale lõime lahti tema beebiraamatu, millest selgus, et tema esimesed sõnad olid emme, anna. Jääme ootama Sinu sõnu. Praegu (1,5 kuu vanuselt) hakkad sa iga päev järjest rohkem meile tutvustama oma emakeeleoskusi – sinu õrn hääleke toob kuuldavale terve eesti keele täishäälikutest koosneva monoloogi. 🙂

2)Aga ma ise? Vaatan sind ja iga kord tuleb esimesena kuuldele Sa oled nii armas! Sa oled niiii kallis! Armastan sind väga-väga!

3)Tundub igati loomulik kiita sind kõige eest, mis teed. Hakkasid ilma rapsimata-nutmata-kätega vehkimiseta-mõmmi moodi mõmisemata sööma – Tubli tüdruk! Kakasid korralikult (ja selleks on sul oma lemmikasend – näoga minu poole käte peal istudes), nii et seda “kollast kohupiima” jätkus ka mähkme vahelt pükstele – Tubli tüdruk! Peale söömist õnnestub sul nii mõnigi kord emme õlal sisseahmitud õhk välja “krooksutada” – Tubli tüdruk!

4) Taban ennast rääkimas sinuga nagu suure inimesega – selgitan sulle, miks me mähet vahetame, miks on vaja sööki kõhus hoida, mitte seda emme või issi  pluusile kaunistuseks välja lasta, miks on vaja õueminekuks müts pähe panna. Juhendan sind mänguasja vaatama, kõhuli olles innustan pead tõstma, eredamate hetkede jäädvustamisel hüüan sulle Naerata! 😀

ISEENESESTMÕISTETAVUSED 

1) Seda olen küll juba varemgi kuulnud-lugenud, et kui naine võtab imiku sülle, siis laps toetub harilikult tema vasakule käele, südamele lähemale. Sind sülle võttes, ma ei arutle ju, kummale poole ma sind nüüd võtan, aga kui olen selle meenudes sind vaadanud, siis “istud” sa tõesti minu südame juures. Ja seetõttu meeldib mulle ka see lause, et ema kannab oma last kauem kui üheksa kuud, ainult peale sündi mitte südame all, vaid südame ligi.

2)Täiesti loomulik on võttes sind sülle, kõigepealt saad musi laubale, siis nuusutan su pehmet beebilõhna ja siis hakkan ma iseennast märkamatult kiigutama või sind kätel õrnalt hüpitama, kussutama ja koheselt ning iseenesest tekib minu näole naeratus, kui sind vaatan. Tegelikult kehtib see 100% imikule naeratamine iga pisikese inimese puhul.

3) Sellele lisandub tavaliselt mõne tuntud lastelaulu ümisemine-laulmine või siis sellesama laulu omaloodud sõnadega laulmine. Nt lemmik on see( Põdra maja viisil) – meie armas Lii Marii, emme-issi päiksekiir, hoian sind ja armastan, kallistan ja kaisutan! 

4) Ja kui ma suu avan, et ükskõikmida öelda, siis  on minu igapäevane hääletoon võluväel asendunud malbe, õrna, maheda “nunnutamisega” (seda märkas meie suur õde ja ei mõistnud alguses, miks ma seda teen 🙂 ).

5) Vaatan sind kui sa magad, vaatan ka öösel, ehkki ise võitlen unega, sest sa oled nii armas ja teiseks tahan veenduda, et sinuga on kõik korras. Seda, kas sa magamise ajal hingad, käin ikka ka vahepeal kuulamas (eriti siis, kui sa tegeled võimsa unemaratoniga, mis sinu puhul tähendab 3 tundi und).orca-image-1486879095213-jpg_1486879095313

KUMMALISUSED (ma ei tea, kas sellist sõna üldse olemaski on :P)

1) Alates esimese elukuu lõpust on minu hea abiline telefon, kuhu panen kirja, mis kell ja kumba rinda sa sööd. Varem sa sõid ja jäid kohe magama sellele küljele, mille poolt ka rinda said. Nüüd sa ju vajad enda päeva ka mänguhimulist õuenarri ja lustliku loomuga seltsidaami, kes sinu lühikest ärkvelolekuaega sisustaksid. Olen need rollid kenasti omaks võtnud ning vahel ka issiga vahetanud, et preili printsessi päev oleks tegusalt sisustatud ja vajadused rahuldatud. Kõige elavamalt reageerid sa just nendele kiiksuga häälitsustele – puristamised, põristamised, matsutamised jne. 😀

2) Ma tean, et ei ole ilus Sinu naljakate näoilmete ja suu veidra gümnastika peale naerda, aga kui sa ikka järjepidevalt hääletult oma pisikest keelekest meile näitad, siis see teeb nalja ja tänu sellele, said sa issilt ka uue hüüdnime – meie Sisaliku-beebi! 🙂

 

Külm. Kaunis. Karge.

Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla. Eriliselt hästi on laulusõnadesse pandud meie viimaste päevade talveilu. Silme ette kerkis kohe pilt härmas leinakasest, mille pikki oksi katavad külma käes sädelevad lumejuuksed. Tegin kiirelt tiiru ümber maja ning midagi sai pildilegi.

Kuigi akna taga on miinuskraadid, hoiab toas soojust rõõm ja armastus. Hetkel jällenägemisrõõm. Kui mees end Hollandisse koolitusele minema asutas, siis loomulikult palusin ma kaasa tuua midagi sellele maale iseloomulikku. Ning täna on meilgi laual tulbid, millest laulab ka üks minu lemmik Marek Sadam. Oleks ju tore uskuda,et ta need oma arvutikotis kohale toimetas, aga mõte loeb… 😍 😍 😍 dsc_0866

Teine peatus (väikese kiiksuga)

Selles  postituses tegin enda jaoks kokkuvõtte “pisikesest” näputööst, millega oma mõnusat beebi ootusaega sisustasin. Vahepeal on aeg kibekiirelt edasi marssinud ning meie elus nii mõndagi muutunud. Sügisest on saanud talv ja sellestki juba pool möödas ning meie peres nüüd kauaoodatud Täpikese asemel kaunis ja kallis tütreke Lii Marii (kuigi Täpikese nimest pole me sugugi loobunud ja hellitame oma Päikesekiirt sellega ikka edasi).

Tänaseks on need motiivid ühtepidi ka kokku heegeldatud. Pildi tegin õues just seetõttu, et seal kajastuks ka aja kulgemine. Üks lumevaibal ja teine loojuva päikese  paistel. Õiged värvid on lume peal näha.

Edasi tuleb teistpidi ka motiivid ühendada ja siis jääb veel välja mõelda äärepitsi muster. Hakkasin ette kujutama, milline see välja võiks näha, kui ühel päeval oma laudlina serval sellist pika ninaga tegelast märkasin. Hiilis teine seal tasasel sammul, et märkamatuks jääda, aga ei. Püüdsin ta pildile ja avastasin, et on päris vahva sell. Eks varsti ole näha, kas meie voodikatte serval ka mõni selline tegelinski olema saab. 😛

dsc_0636

 

Olen 1 kuu uus!

Täpikese esimese kuu arengufotole sai enamus olulisest kirja, aga juttu jätkub ka beebiraamatusse. Olen seda meelt, et kõik, mis vähegi väärib ülestähendamist sellel kiirel kasvuajal, tuleb kohe kirja panna. Muidu unub või kaob lihtsalt argipäeva askelduste vahele see tähtis ära ja sellest on hiljem väga kahju. Sirvin ikka oma vanemate laste kirjutisi ja seal oleks võinud ju ka rohkem infot olla. Kindlasti peaks saama kirja ka issi arvamused, mõtted, märkamised, mis võivad vägagi erineda minu omast, kes ma pidevalt lapsukesega koos olen. Isad, märkavad hoopis teisi asju, olles vahepeal täiesti teises keskkonnas, teiste inimeste ja olukordade keskel(näiteks töölkäivad isad). Juba praegu kuulen üllatavalt armsaid ütlemisi neiu kohta, mis minu silmisse ja mõttemaailma pole veel üldse jõudnud. Eks meelitan ka meie issi sinna raamatusse mõne tähelepaneku kirja panema. 😉

Täpikese ilunumbrid on kenasti fotol, aga panen siia pisut teistsugused enda omad ka. 😛

Arvele võttes kaalusin: 67,8 kg

Raseduse lõpus kaalusin: 73,2 kg

1 kuu peale sünnitust kaalun: 64,5 kg

Nüüd tuleb seda viimast numbrit hoida või isegi veidi vähendada, millele aitavad kindlasti kaasa vankriga tagasingikulutamiskõnnid. 😀 Kasuks tulevad ka kõhulihaste turgutamistrennid, aga nendega veel ei alusta, sest aeg-ajalt esineb mul vaevumärgatavat kõhuvalu ning selg väsib ootamatult kiiresti, kui Täpikesega voodi kohal tegelen. Mähkimislaud oleks vist siinkohal abiks olnud, aga loobusin selle ostmisest.

Mõnusat ja meeldejäävat teist kasvukuud meile! Ja kõigile külalistele lõbusat tuisu-,vastla-, sõbra- ja Eestimaa pidupäevakuud! 🙂