3 nädalat õnne

Ei tahaks nüüd oma jutunurka 100% beebiblogiks nimetada, aga vähemalt esialgu jätan siia väikeseid katkeid ja pildikesi meie kooskasvamisest. Seda enam, et meil pole veel paberkandjal beebiraamatut, mida täita. 😉

Lihtsalt kogu südamerõõmu, hingehea ja tähelepanu on hõivanud üks väike inimene ja seda juba 3 nädalat. Pole vahet, kas jätan kõik muu ootele ja võtan aja, et keset päeva lesida su kõrval ja vaadata sind. Või ärkan kell kaks öösel maheda  “on söögiaeg-vigina” peale. Või kuulame õhtul 21-23 valjuhäälset soolokontserti, mille põhinumbriteks on õnnetu hääleke, vesised silmakesed ja kõveraks keeratud keha. Miski vaevab last, aga kuidas aidata? Eks ikka ihu vastu ihu, kord emme, kord issi. Kord sobib hell silitus seljale, kord istume ja kiigume, kord kõnnime ja laulame. Tundub, et gaasirohi ei leevenda väga olukorda või ongi põhjus milleski muus? Aga peale südaööd saame kõik puhata, ja see paari tunni kaupa lubatav uni on nagu õnnistus. 🙂 Puhkab lapseke ja puhkame meiegi.

Ja hämaras valguses ärgates ning suurte silmadega otsa vaadates oled sa, Täpike, eriliselt armas. Nii-nii armas, et unele ei mõtlegi enam, vaid vaataks ja vaataks sind!

Sinu silmi, mis tumedad nagu rosinad, aga millest kiirgab kogu maailma õrnus, headus…

Sinu suud, mis vormib kõikvõimalikke kujundeid ja hetkelist naeratustki…

Sinu käekesi, mis on nii tibatillukesed minu pihus…

Ja need jalakesed – hernes, hernes, hernes, hernes, uba…

Ainult hoia ja armasta! Seda me suurima rõõmuga nüüd teemegi ja naudime seda, mida sa meile oma olemasoluga vastu annad. Iga päev sinuga koos on suurim kingitus!  Aitäh, meie kallis Päikesekiir! ❤