Esimene õnnekuu

Sõnadesse on raske panna seda tunnet, mis meid valdab iga päeva sinuga koos alustades ja unekaisus lõpetades. Nii armastuserohkeid väljendeid lihtsalt pole, mida pakub iga hetk sinuga. Tähtis ongi tunda seda kogu oma hinges ja südames ning väljendada silmades. Ega neid muidu ei kutsutaks “hinge peegliteks”. 🙂

Aitäh Sulle, armas Täpike, et lubad meil osa saada oma kasvamiseloost. Me ainult naudime seda kõike!! Naudime iga sinu vallatut huultegümnastikat, mille kohta on meil juba omad terminid olemas – “ohhoo-suuke”, “piilupardi-suuke”, “onu-Haigu”:-D ; naudime esimesi muhedaid hääleharjutusi meie jutule vastata; naudime sinu megaarmsat Jaak Joala naeratust, kui sa arvatavasti unes rebast näed 😉 ; naudime sinu püüdlusi silmadega tabada helisevat mänguasja, mis meelitab pead keerama; naudime sinu tõsist tööd kõhuli olles pead tõsta ja hoida; naudime seda naljakat heli, mis kostab, kui su suuke oma pisikese rusika üles leiab ja seda mõnuga matsutab. Ja kõike-kõike ilusat, mida pakub kooskasvamisest pisikese inimesega. Sinna kuuluvad ka nutujorud, kui õueminekuks riidesse paneme või söögipausid hea une tõttu pikaks venivad või tekib tahtmine lihtsalt issi kõhu peal lebotada. Seda nutulaulu me ei naudi, vaid püüame ikka kiirelt lohutust pakkuda.

Palju õnnehetki meile kõigile! Kuna sina magusasti magad, saan mina tordi ära kaunistada. 🍰 Kohe kui ilunumbrid teada saame, panen need ka kirja. 🙂

Armastusega ❤

3 nädalat õnne

Ei tahaks nüüd oma jutunurka 100% beebiblogiks nimetada, aga vähemalt esialgu jätan siia väikeseid katkeid ja pildikesi meie kooskasvamisest. Seda enam, et meil pole veel paberkandjal beebiraamatut, mida täita. 😉

Lihtsalt kogu südamerõõmu, hingehea ja tähelepanu on hõivanud üks väike inimene ja seda juba 3 nädalat. Pole vahet, kas jätan kõik muu ootele ja võtan aja, et keset päeva lesida su kõrval ja vaadata sind. Või ärkan kell kaks öösel maheda  “on söögiaeg-vigina” peale. Või kuulame õhtul 21-23 valjuhäälset soolokontserti, mille põhinumbriteks on õnnetu hääleke, vesised silmakesed ja kõveraks keeratud keha. Miski vaevab last, aga kuidas aidata? Eks ikka ihu vastu ihu, kord emme, kord issi. Kord sobib hell silitus seljale, kord istume ja kiigume, kord kõnnime ja laulame. Tundub, et gaasirohi ei leevenda väga olukorda või ongi põhjus milleski muus? Aga peale südaööd saame kõik puhata, ja see paari tunni kaupa lubatav uni on nagu õnnistus. 🙂 Puhkab lapseke ja puhkame meiegi.

Ja hämaras valguses ärgates ning suurte silmadega otsa vaadates oled sa, Täpike, eriliselt armas. Nii-nii armas, et unele ei mõtlegi enam, vaid vaataks ja vaataks sind!

Sinu silmi, mis tumedad nagu rosinad, aga millest kiirgab kogu maailma õrnus, headus…

Sinu suud, mis vormib kõikvõimalikke kujundeid ja hetkelist naeratustki…

Sinu käekesi, mis on nii tibatillukesed minu pihus…

Ja need jalakesed – hernes, hernes, hernes, hernes, uba…

Ainult hoia ja armasta! Seda me suurima rõõmuga nüüd teemegi ja naudime seda, mida sa meile oma olemasoluga vastu annad. Iga päev sinuga koos on suurim kingitus!  Aitäh, meie kallis Päikesekiir! ❤

 

 

 

Kui ilma sünnib inime kuni sitsi-satsiseelikuni

Pole ma kunagi väga oma elukest rahva ette laiali laotanud, kes tahab midagi teada, eks küsib. Aga täna peaksin alustama kusagilt aastate tagant, et luua seda õiget tunnet neile, kes minu lugu loevad.

Olen pere kolmest lapsest noorim, pesamuna tütreke. Nii sain juba lapsena laulda, et vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene. Päris kaua elasime kortermajas, mille igas trepikojas oli mõni pisike inimene. Mina ise siis vanuses 9-15. Mul oli kaks nukku, kellele ma õuemurul ema mängisin ja üsna tihti usaldati minu hoolde ka luust ja lihast väikeseid inimesi, kellele vajadusel asendusema mängisin. Sealt minu lapsehoidja-kogemus alguse saigi. Majanaabrid olid õnnelikud, et said minna-olla-käia ja mina olin õnnelik, et sain nende pisikeste poiste ja tüdrukutega mängida. Sest vendade ja teiste majapoiste kampa ma kuidagi ei kõlvanud. Pika jutu lühike kokkuvõte – mulle on alati väikesed lapsed meeldinud. Elukutsegi laste kasvatamise ja õpetamisega valitud, ehkki mitte päris minu algatusel, vaid isa ekspromt lause peale keset Tartu linna – mine õpi õpetajaks, sulle ju lastega töö sobib ja meeldib!

Aeg läks, aga soov lastega tegeleda kasvas ja kasvas minu sees kuni 19-aastaselt sain ise esmakordselt emaks maailma armsamale tüdrukule. 9 aastat sain kogu oma armastuse ainult temale jagada, siis sain kaheaastase vahega nautida taas emarõõme – kooskasvamist alustasin tüdrukuga ja siis lisandus väike päikseline poiss meie perre.

Aeg tiksus jätkuvalt oma teed, minule sai osaks karmi üksikema roll ja samas ka võimalus end igakülgselt proovile panna ja enda jaoks tõestada, et ma saan hakkama!

Kena kevadkuu esimesel päeval arvas aeg, et nüüd talle aitab minu vedamisest läbi elu. Võtku ma ohjad enda kätte ja las Õnne koputus uksele on nii vali,et ma kuuleksin ta ka sisse lasta. Nii läkski! Minu ellu jõudis armastus, mõistmine, hoolimine, märkamine, kuulamine ja kaasarääkimine, hoidmine, arvestamine ja austamine. Seda kõike ühes isikus! Olles leivad juba ühte kappi hoiule pannud, panime kasvama ka unistuse meie ühisest väikesest lapsest, parim kui tütarlapsest.

Nüüd siis juba möödunud aasta 1.mail olid silmnähtavad kaks triipu peenikesel testribal just need, mis meie unistusele tiivad andis ja see lapsuke minu südame all kasvama hakkas. Tunne oli midagi sellist nagu laps mänguasja kaupluse riiulite vahel loaga endale üks kaunis kann valida. See, kuidas minu kosumine kulges, on kirjas juba eespool. Täna saan kirja panna finaali.

Ma ei loe teiste sünnituslugusid (seda minu elava kujutlusvõime tõttu, mis need kirjutatud read kõik piltideks minu peas vormib ja mõnikord liiga elavaks muudab). Samuti ei kirjuta ma üksikasjalikku meie lapse sünnilugu, aga iseenda jaoks mõned märksõnad siia jätan.

Tähtaeg – 26.12.16. Emaka kokkutõmbed koos vaevutuntavate valudega algasid 20.12. Ja nii iga päev ebakorrapäraste vahedega ning igal ööl oli kõik jälle rahulik. 28. 12 plaanipärane arsti külastus, mille käigus veendus arst, et kõik on sünnitegevuseks valmis. Kui öösel midagi ei toimu, siis 29.12 haiglasse sisse ja paneme toimuma. 28.12 õhtul kella kuuest taas kokkutõmbed koos valudega, mis paari tunni jooksul muutusid korrapärasemateks. Kell 21 jõudsime Paidesse Järvamaa Haiglasse. Avatus 5cm. Valutasime vahvasti voodis ja põrandal, pikali ja püsti, matil ja pallil. Kuni 3.54 kohtusime oma unistusega – meil on nüüd oma pisike printsess!

Esimesed kolm päeva veetsime arstide järelvalve all ja vana-aastaõhtuks saime kenasti juba oma koju. Päeval neiu sööb ja magab, öösel laulab. 🙂 Tänane öö oli aga juba parem, sest emme-issi said ka magada ja vähem olla kontserdi kuulajad.

Mõne tunni pärast võid, Täpike, juba esimest korda tähistada – oled siin ilmas elanud 7 imelist päeva emme-issi rõõmuks. Sul on käinud juba päris palju külalisi, kes haiglas, kes kodus. Sa oled usin sööja, piimavarud on meil korralikud. Kõik mittevajalik käib kenasti kõhust läbi ja enamasti on see tunda öötundidel. 😀 Issi rinna peal “krooksutades” oled sa aga nii tubli, et tõstad oma pead ja hoiad seda. Täiesti tavaline on sinu jaoks “naeratada” läbi une või siis, kui me ärkveloleku ajal lõbusasti teineteise silmadesse end puurime ja vestleme – mina räägin-laulan-ümisen ja sina kuulad. Ma ei väsi vaatamast sinu pisikesi sõrmekesi, sinu ohhoo-suukest, sinu sõstrasilmi; ma ei väsi kuulamast sinu erinevaid häälekesi ja mõminaid ja nutujoru; ma ei väsi silitamast sinu õrna beebinahka ja sinu udupeeneid tumedaid juukseid; ma ei väsi imetlemast kogu sind sinu ilus ja armsuses.

Sul on nüüd täiesti ilusarmas ristiinimese nimi ka, nagu ma kunagi eespool lubasin. Aga Täpikeseks jääd sa vist meie jaoks alati!

Tänase päeva (või õigemini homse öö) puhul tegin sinust mõne pildi. Jah, igal tüdrukul võib tänapäeval olla oma Hello Kitty, aga igal printsessil peab olema maagiline sitsi-satsiseelik, mis muudab Su hetkega maailma kõige armsamaks lapseks! Aitäh, et sa olemas oled! Aitäh, et sa teed mind ja issit niiväga õnnelikuks!