Langes valgeid helbeid

…must maa sai valge kuue – laulis kunagi Estin ja igal aastal esimese lumega tulevad just need lauluread meelde. Tänavu nägin ärgates esmakordselt valget ollust murul 25. oktoobril. Tea, kas need kuupäevade ülestähendused ka midagi määravad, aga inimesel on kombeks oma “esimesed” siiski ajaloo hüvanguks ära märkida või lausa kirjalikult talletada. Tänapäeval saab enamus elamusi-sündmusi ka fotona jäädvustada, mis annab sellele veel suurema mõju.

Lapsemeelsus tiris mind loomulikult koos kaameraga õue seda hetke nautima. Viimased lilleõied said endale lumemütsid pähe ja seni kollaste lehtedega kaetud muruvaipa kaunistas taustaks helevalge kanga. Peale minu kepsutas rõõmsalt valgel kattel ka meie Thaila. 🙂

Ja just selle esimese lumega poeb tasahilju hinge ka lapselik jõuluootus. Andmise aeg. Märkamise aeg.  Minul vähemalt. Aeg, mil mõtlen rohkem teiste kui enda peale, akna taga tiirutavate suleliste peale, lähedal ja kaugel olevate abivajajate peale… Miks just nüüd meenutavad end tegemata või tegemistootavad heateod?

…ei tule iialgi esimene lumi tagasi, ta sinu juurde ainult mälestustes jääb.

Sügis süütab hinges leegi… Sellesamuse pimeda aja üleelamiseks, energia ja heade emotsioonide hoidmiseks ning teistega jagamiseks, näitab valgust õhtuhämaruses ja hommikuhalluses. Ja sõrmed sügelevad kodutarre lisama omalt poolt valgust, hubasust, õrnust. Kusagilt kaugetest aegadest, esivanemate südamesoojusega täidetuna, juuripidi edasiantuna, on see tulevalgel istumine sügisõhtutel ju tänasesse päeva kaasa tulnud. Olla koos, olla lähedal, olla hing hinge ligi. Rääkida, kuulata, vaikida… Olla olemas….

S(h)oktoober

Aeg on hakanud liikuma eriliselt kiires tempos. Mõne päeva õhtul küsin endalt, kuhu see kadus? Või kuhu kadusin ma ise keset olemist?

Enda jaoks ja endast rääkides, on 30+n parem kui varem. Jõudu ärgata on rohkem, midagi teha tahtmine on tagasi ning sügelemise vastu saadud rohi aitab nii palju, et öösel jagub undki enamaks kui paar tundi. 🙂 Parim on see, et kellaajalisi kohustusi nüüd mõneks ajaks (loe: aastaks) ehk enam ei ole. Kolleegid tegid viimasel päeval ilusate sõnadega südame soojaks ja tõid õnnepisaradki silmanurka. Suurim tunnustus tuli aga ühelt oma rühma mõnusalt marakratilt poisilt, kelle kingituse, lilled ja kaardikese eile sain. 🙂dsc05746

dsc05737

Ilmast on ikka hea rääkida. Loodus valmistub samuti puhkamiseks ning rohelist õuemuru kattev kollane lehevaip on kindel märk sellest. Samuti ühel ööl lillepeenralt üle käinud külmakraadid, mis daaliad mustaks muutsid ning veidi vapramad astrid veel püsti ja õitsema jätsid. Tõeline soktoober, sest kapist välja otsitud soojad sokid on vägagi asja ette ning isegi lapsed küsivad salli ja kindaid. Said nemadki oma õppetunni kätte.

Minule kui üle keskmise pabistajale oli eilne päev ka väike shoktoobripäev. Meie armas Pätu kiisu ei söönud juba teist päeva, oksendas, iiveldas ja magas enamuse ajast. Ei häält, ei liikumist. Loomulikult lasin kohalikul loomaarstil midagi arvata ja see kõlas umbes nii, et kindlasti oleks vaja käia kliinikumis. Kuna eile õhtuks asi ei paranenud,siis Tartu väikeloomakliinikusse saime aja kell 22 ja nii me sinna kihutasimegi. 22.15 võeti Pätu koos oma noore perenaisega sisse, kuna mina nõrganärviline jäin kenasti ooteruumi istuma. 23.20 saime teada, et meie võitleja-loom ei lase ennast ilma uinutava süstita aparaatide all uurida ja nii saime oodata veel mõned kümned minutid süsti mõju ja siis uuringute tulemusi. 00.25 saime maharahustava sõnumi, et midagi patoloogilist ei leitud, vaid üks esihammas on ära murdunud ja see võib teha valu ja segada söömist. Mis aga seda oksendamist ja iiveldamist tekitas, ei osanud ka spetsialistid öelda. Ehk on midagi söönud, mis soolestikku ärritas? Saime kunstunest ärganud segaduses kassikese ja vajalikud rohud kaasa ning võisime koju sõita. Et siis mõne aja pärast, kui ta sellest olukorrast toibub, tagasi minna ja lasta see pahategija poolik hammas eemaldada. Siin üks varem tehtud pilt meie särasilmsest karvasest lemmikust. 🙂dsc05697

Kodus on hea olla. Vaher raputab veel viimaseid kollaseid lehti vaikselt alla ja muffinid hommikukohvi kõrvale maitsevad imehästi. Las aeg tõttab. Igas päevas on kuhjaga õnnehetki ja rõõmustamise põhjusi. Tuleb need vaid üles noppida.

Õnnelikku kuldset sügise jätku kõigile! 🙂