Las kesta veel

Ongi käes need meelitavalt udused augustihommikud, mil ärgates ja aknast välja vaadates, tuleb kihk minna seda hommikut tervitama. Täna algas see kauni päikesepaistega. Veidi jahedama õhuga. Eriliselt märja muruga. Imeilusate võrgukudujate väljanäitusega. Vastu esimesi päikesekiiri näitasid end kudumismeistrite kaunid teosed kuuseokstel ja kirsipuul, lillepeenras ja takjapõõsail. Enamasti olid võrgutajad ise läinud juba, aga ühes oli omanik kodus ka. Minu kodu-minu kindlus, mis sest, et habras, õrn, läbipaistev…

Selles kõiges on nii palju rahustavat, mõtteid ergutavat, aja kulgemist märkama panevat, aga siiski tahan veel tunda suvesoojust ja päikesepaid põsel ja põues. Näha sügislilli end avamas ning soojusest-päikesevalgusest pakatamas. Tahan olla roheluses, mis ühel päeval sügisele siiski alla peab andma ning muutub värviliseks võlumaailmaks. aga mitte veel. Las suvi kesta veel… hinges, mõtteis, tegudes…