Normaalsed korilususku inimesed käivad suvel igal võimalusel metsas tagavarasid kogumas. Käiksin minagi, sest tegevus ise mulle väga meeldib, aga… Üks suur AGA tõmbab enamustele metsaskäikudele kriipsu peale. Mul on kohe eriliselt tugev madude foobia, mis juba lapsest saadik minuga kaasas käib.
Tegelikult lapsena (10-13a äkki), kui sai tädidega metsas käidud, ma ei kartnud ju paaniliselt iga puuoksa, mis vähegi mõnd roomajat meenutas. Nüüd aga hüppan isegi nöörijupi peale ja lkeha väriseb tagantjärele veel , oi kui kaua. Isegi pildi pealt vaadata ei saa.
Täna aga võtsin kogu oma julgusenatukese kokku ja veetsin metsatukas oma 15 minutit. Sääskedest ma üldse ei räägi, sest need ronisid kohe julmalt igale kehakatteta millimeetrile. Aga ma teadsin, et seal on neid suvemälestusi kandvaid mammusid, mida sööd suvel, aga maitset mäletad talvelgi. Maitse maitseks, aga see lõhn, kui nina ämbrisse pistad! 🙂 Ainult selle lõhna pärast ma metsa läksingi… 😉
Sofikene 
Ma olen varsti penskar, aga usse pole kordagi metsas oma silmaga näinud ega sooviks ka näha, sest isegi piltidel on nad mu jaoks …..prrrrrrrrrrrrr.
Metsmaasika lõhn ja maitse on tõesti need, mis veel talvelgi meeles 🙂
MeeldibMeeldib
Naljakas ongi see, et ma pole ise ka metsas ühtegi isendit kohanud (ühte vaskussi vaid mererannas), aga hirm on siiski olemas. Lapsena olid nad väga tihti minu unenägudes.
MeeldibMeeldib
Sloveenia metsad on kõike muud, kui liigirohked Eesti padrikud, aga neil on üks hea omadus.. seal on minimaalselt igasuguseid putukaid, kes tüütavad. Kui läheb piisavalt kuumaks, siis pole neid pea üldse. 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Täitsa põnev ju, teil siis seal kuumakartlikud putukad! 😀
MeeldibMeeldib